Loe ka Tartu Kunstimuuseumi vastulauset Krista Piirimäe artiklile

Ajakirjandusliku tasakaalu huvides on küllap kohustuslik paluda sinu seisukohta Krista Piirimäe loos* antud hinnangule sinu maitse-eelistuste kohta. Ning küllap oled pidanud neile küsimustele varemgi vastama: kuidas kujundasid toona Tartmusi näitusepoliitikat, kas ja kui palju oli see seotud sinu maitsemeele ja muude taotlustega?

Kunstiteos on avatud tekst ja igaühel on õigus sellest arvata, mida ise soovib, vajalikuks peab või kuidas ta enda kunstiteadlikkus ja -tunnetus seda võimaldab. Toonane näitusepoliitika reflekteeris kindlasti aja vaimset situatsiooni ja kunstipilti, täpsemad analüüsid minu Tartus 2010ndatel tehtud tööle nõuaksid juba pikemalt retrospektiivset ajarändu, dokumentides, tekstides ja oma märkmetes kaevamist … Olen oma elus ja tegevuses edasi liiku­nud ja praegu on piisavalt huvitav aeg, võtan ehk mineviku meenutamise kunagi hiljem ette …

Tartmus lühendina Tartu kunstimuuseumist sai tuntuks just sinu valitsemisajal. Milline oli selle saamislugu?

Minu teada oli see muuseumi ühe eelmise direktori Enriko Talvistu välja pakutud lühend, mis läks kasutusse 1990ndate lõpus, siis kui kõik asutused endale domeene registreerisid. Kui ma Tartus töötasin ja toimus muuseumi rebranding, siis soovitas sellele lühendile rõhuda graafiline disainer Mikk Heinsoo – et lühendid (ja asutused) ei tekitaks publikus segadust ning Tartu kunstimuuseum ei läheks segi Tartu Kunstimaja ja Tartu ülikooli kunstimuuseumiga.

Lisaks Tartmusile oled pidanud teisigi ameteid. Kuhu oled nüüdseks liikunud?

Vabakutselisena olen teinud projekte nii Kumus kui ka mitmes Poola kunstiasutuses, viimati töötasin Narva muuseumi kunstigaleriis, mis oli tõeliselt põnev paik. Sain seal teha vahest oma senise kuraatorikarjääri üht huvitavamat tööd – koostada muuseumikogu põhjal Narva kunsti püsiekspositsiooni, mis muide pälvis Muuseumiroti auhinna ja on praegugi külastajale avatud. Pärast koroonakriisi asutus paraku restruktureeriti ning ma kaotasin selle töö.

Nüüd pean end pigem töötuks vabakutseliseks, kuna võimalused end kuraatorina teostada on ahenenud. Viimase kümne aastaga on Eesti kunstimaastik muutunud, vabakutselisele kuraatorile polegi enam tööd ega väljakutseid. Kunstiinstitutsioonid on suhteliselt hästi personaliga kaetud ning valdava enamiku näitusi toodavad asutuste endi palgalised kuraatorid, külalisena kutsutakse majja eelkõige rahvusvahelisi superstaare, lootes nii kohalikku kunstnikku edukamalt rahvusvahelisel turul müüa. Kõigi nende muutuste koosmõjul ongi kohalik vabakutseline kuraator jäänud töö ja institutsionaalse tellimuseta ning kui tal pole võimalik oma sisemiste ressursside baasil endalt ise projekte tellida – see tähendab ka rahastamise leidmist või isefinantseerimist ja kogu korraldustööd sisutöö kõrval –, siis tal polegi enam võimalik Eesti kunstiväljal tegutseda.

Aga muidu konkreetsematest asjadest tegelen juba pea aasta ühe suure näituse ettevalmistamisega Põlvamaa maanteemuuseumis – see tutvustab vaatajale DIY-praktikaid, mis aitasid nõukogude inimesel saada punktist A punkti B. Näitus räägib viisidest, kuidas tol ajal liiguti ning kuidas nii garaažides-kuurides kui riiklikes asutustes leiutati ja ehitati eluks hädavajalikke masinaid. Olete oodatud avamisele aprillis!

Oled ka õpikeskuse Naked Island üks rajajatest ja eestvedajatest.

Jah, elu on mind selle ettevõtmise juurde viinud ja võetud vastutus ja kohustused ei luba niisama minema jalutada. Samal ajal olen sattunud väga teistsugusesse, inspireerivasse maailma. Tänu Naked Islandile olen oma huvides ja tegemistes liikumas kunstivälja sellesse ossa, mis on seotud loovuse ja loomingulisusega laiemas mõttes. Mind huvitavad materjalide kasutamise, ümberkujundamise, taaskasutamise ja kätega töötamise probleemid, huvitavad käsitöö ja tarbekunsti, tarbekunsti ja disaini kokkupuutepinnad, DIY design ja redesign. Ma isegi pole enam kindel, kas see on kunstiväli või inimloovuse ja visuaal-manuaalse väljenduse väli, mida ei piiritle (kaasaegse) kunsti kaanon ning mis vohab omasoodu kusagil mainstream’is ja marginaalias. Avastamiseks on see väga mitmekesine ja huvitav maastik. Ometi ei ole ma kindel, kas mu huvid kunagi mingi avalikkusele kättesaadava väljundi võtavad, põhjusi juba kirjeldasin.

Muu hulgas oled andnud ka tunde Eesti kunstiakadeemias, kus sinu heas mõttes karmi kätt sai tunda nii mõnigi tudeng, kes ei olnud seminariks valmistunud või hämas meilikasti kinni jäänud kodutöö kohta. Milliseid oskusi, teadmisi ja väärtusi oled püüdnud õppetöös edasi anda?

Ma pole kunagi olnud korraline õppejõud, olen akadeemiasse alati sattunud külalisena aeg-ajalt mõnd kursust andma. Selles olukorras olen end näinud eriala professionaalina, kes tulevaste kolleegidega midagi koos teeb-arutab. Olen ikka arvanud, et kui täiskasvanud inimesed midagi õppida otsustavad, siis võtavad nad oma valikuid tõsiselt ja töötavad karjääri nimel. Kui kellelegi on kunstiteadus hobi, siis minu jaoks ikkagi töö ja miskipärast olen eeldanud, et üliõpilane on tulevikus mu kolleeg, tööjõud institutsioonis ja eriala edasiviija, kes oma töösse tõsiselt suhtub. Kuna minu tugevaim külg on siiski näituste kureerimine ja kõik sellega seonduv, siis neid kursusi olen alati üritanud maksimaalselt anda, väga tore on, kui mõni koolis alanud projekt ka realiseerub.

Akadeemilisel tasemel kunstiharidust saab omandada nii Tallinnas kui Tartus, varem sai ka Pärnus Academia Non Gratas. Kuidas erinevad nende linnade kunstimaastikud? Minu arvates tuleneski sinu Tartmusi aegadele osaks saanud kriitika osalt sellest, et sa läksid konservatiivsemasse Tartusse liberaalsemast Tallinnast.

Arvan, et kunstimaastikud neis linnades on linna enda nägu. Tallinn on maailmale avatud, seal on tööd, võimalusi ja raha. Selle kättesaamiseks tuleb tööd teha, riskida, tempo on suur, pidev konkurents surub kõiki tahes-tahtmata edasi. Tartu on selline aeglane ja unine paik, kus kiirelt ei toimu midagi. Tähtsad on perekondlikud, kildkondlikud, ülikooliõpingute aegsed sidemed, nende kaudu liiguvad ressursid. Tartu on üks omamoodi mugavusstsoon, kus saab väga hästi oma asju teha, aga sealt välja murda on keeruline. Pärnu on kahjuks oma identiteedi kaotanud. Kuna praegu ei iseloomusta seda eriti miski, siis saamegi vaid toetuda 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses tehtule.

* Krista Piirimäe, Kujutlusvõime mitmekesine aas – Sirp 26. I 2024.