Maryliis Teinfeldt-Grinsi näitus  „Kes mäletab viimasena, kes mäletab paremini?“ galeriis Tütar 19. I – 25. II.

Maastik mäletab nii mõndagi, kui osata lugeda nähtavaid ja nähtamatuid märke. Maryliis Teinfeldt-Grins on maastikku uurinud juba mitu aastat ning jõudnud üha sügavamate kihistusteni. On tähenduslik, et eri riikides peatudes või lühiajaliselt elades on kodukoha teema saanud autorile üha olulisemaks, ulatudes loomeuurimuse kaudu nii tekstiiliteostesse kui ka kodumurdes avaldatud luuletustesse. Geograafiline kaugus kodukohast on omal kombel võrreldav hääbunud küla, kadunud maastiku ja üha vähem kasutusel murdekeele kaugenemisega tänapäevast. Koplimetsa küla ja küla keskel asunud Niinemägi on sümbolid, mis kannavad endas ka üldisemat sõnumit kultuuri kadumisest ja teisenemisest ajas.

Tulin näitusele jala, tuisusel päeval, läbi Tallinna lumme mattunud tänavate, et saada maastikukogemus ka teel näitusele. Peatsest päralejõudmisest annab märku juba eemalt läbi galeriiakna paistma hakkav värvilaik. Galeriiruumis võimendub suur värviline rüiuvaip jõuliseks kujundiks, millele annab tähenduse argine kruusahunnik. Hall ühtlane kruus on pärit karjäärist, mille rajamine lõpetas küla loomuliku arengu. Vaiba pehme, veidi hägune kujutis seostub nii ajas kaduma läinud maastikupildi kui ka nüüdseks veega täitunud karjääri muutuva ja virvendava pinnaga. Rüiu kui vahepeal unustusehõlmas olnud tehnika on saanud uue eluõiguse ning kõnealune väljapanek on selle tõenduseks. Kasutatud värvipalett erineb autori varasemast roosa-kollasest värvigammast, kuid ei viita ka kunagisele ega praegusele maastikule. Pigem tõmbab intensiivne värvikooslus oma rikkalikkuses vaataja tähelepanu vaiba kujunditele ja detailidele ning rõhutab maastikumälestuse ruumilist ja ajalist kihistumist. Teose valmimise avab näituseruumis videoülevaade protsessist. Ent kas seda ongi sinna vaja? Mastaapse tekstiili ja väheldase kruusahunniku omavaheline kahekõne on nii võimas, et laeb vaataja jaoks tugevalt kogu ruumi ja loob konteksti edasimõtlemiseks.

Maastike kadumise ja muutumise teema pole sugugi vaid kauge mineviku elustamine, vaid ulatub tänasesse päeva seoses uusarenduste ja näiteks Rail Balticu trassi ehitusega. Kas ja kui palju saab kunstnik oma loomeprotsessiga neid muutusi pehmendada või neile tähelepanu tõmmata? Kogukonna kaasamine loomeprotsessi on üha levinum ning sageli näiteks kunstnikele mõeldud rahvusvaheliste residentuuriprogrammide eeltingimus. Siinkohal on kogu näitusekontseptsiooni ja uurimisprotsessi seisukohalt väga oluline, et tekstiiliteos valmis just Kadrinas ja selle tegemises osales mitusada inimest vaibal kujutatud maastiku lähikonnast. Aeglane tööprotsess andis võimaluse rääkida ikka ja jälle selle paiga lugusid, ent jutuks võeti ka päevakajalised olulised teemad. Kui vaadata ekspositsiooni kogukonna kaasamise vaatepunktist, on video vajalik ja aitab tajuda pooleteise kuu jooksul toimunud ühistöö meeleolu. Näitus sunnib mõtlema, kuidas hoida alles üle mitme inimpõlve ulatuvaid teadmisi ja kogemusi, kui maastikud seda enam edasi ei kanna.

Uurisin Maryliis Teinfeldt-Grinsilt, kuidas ta näituseni jõudis ja kuhu jõuab edaspidi.

Millised teemad ja loomepraktika on sulle praegu kõige olulisemad?

Mulle on juba pikalt huvi pakkunud kaasavate kunstiprojektide formaat (participatory art) ja töö kogukondadega. Olen kaasa elanud projektile „Kunstnikud kogudes“. Üks suund, kuhu see projekt saab laieneda, on rahvamajad, seltsingud, kultuurikeskused. See näib olevat miski, millesse oma aega tulevikus panustan.

Viimased aastad olen töötanud peamiselt maastikuga ja uurinud üht kaduma läinud küla ja lugu mäest, mis seisis kunagi selle keskel. Mina tundsin huvi küll vaid ühe Lääne-Virumaa küla vastu, ent usun, et minu töö pakub otsihimu ja välja tuleb ka teiste kadumaläinud kohtade lugusid. Nimelt drastilise maastikumuutuse läbi teinud kohtades, uusasulates ja pealtnäha napi kohalooga paikades. Mis aga eriti oluline: usun ja loodan, et kohalikud omavalitsused, seltsimajad, ühendused ja aktiivsed külaelanikud saavad minu tööst innustust, et kutsuda külla kunstnikke, kes aitavad lugusid leida, pakkuda võimalusi nende hoidmiseks ja edasikandmiseks. Näen, et kaasaegsetel kunstnikel on meetodite, praktikate ja kogemuste jagamisel potentsiaali, millest võiks kasu olla kogu ühiskonnal. Küsimus on aga selles, kas seda osatakse näha ja neilt abi küsida.

Eesti kunstielu on kaua aega koondunud vaid Tallinna ja Tartusse, ent nüüd on see seeneniidistikuna katmas tervet maad. Hea näide on mitmed residentuuriprogrammid maapiirkondades, äärealadel, linnainimesele kaugetes külades.

Kas sõna- ja kunstiloome on sinu puhul seotud? Kas ja kuidas on su tööd ja luuletused omavahel põimunud?

Meedium peab toetama ideed, olema kättesaadav ja käepärane. Mõne mõtte edasiandmiseks sobib foto või hoopiski luuletus, teinekord passib selleks skulptuur või gobelään.

Tegin mitu aastat loomeuurimust, kui õppisin meie kunstiakadeemias. Töö sai üpriski mahukas: dokumenteerisin murret ja maastikku, kudusin gobelääni, töötasin foto, video, tikandi ja luulega. Loomeuurimus on kui veimevakk, kuhu on kogutud rohkelt infomaterjali, mis on läbi töötatud ja uuritud. Tänu veimevaka rikkalikule sisule saab luua tähtteose, ent see annab võimaluse töötada ühes valdkonnas pikka aega, luua teoste ja teadmiste võrgustiku. See on jätkusuutlik töömeetod, mille abil saab keskenduda ühele teemale, valdkonnale või kogukonnale, minna süvitsi.

Kui alustad uue töö kavandamist, siis millises etapis teed tehnilised otsused, määrad mõõdud, materjali, tehnika vms?

Olen tähele pannud, et mulle meeldib kavandeid teha suviti. Need kipuvad hästi välja tulema, kui peas on lihtsad mõtted ja ei tahagi rohkemat kui lahket suvetuult, jäätist ja lõunauinakut. Mulle on käepärane pastell ja kesksuve värvid ning mulle meeldib joonistada eeskätt õues, päike lõõskamas ja värve põletamas. Mis neist kavanditest aga sügisel saab, on omaette lugu.

Noore algaja kunstnikuna, kes tahtis esineda näitustel ja teha suuri töid, tuli teha valik, mis tol hetkel küll lähtus igati tehnilistest võimalustest. Gobelään on suurepärane meedium ja tahaksin suurima heameelega peaasjalikult kududa. Küll aga oleksin saanud nõnnaviisi toimetades teha oma esimese näituse alles mitu-setu aastat pärast lõpetamist ja kes teab, millal oleks olnud oodata järgmist. Iga kunstnik teab, et tehnika ja meedium peab toetama algideed. Seni olen teinud rohkelt tikandit. See on olnud hea valik, andnud edasi kavandil kujutatu ja võimaldanud teha suuremõõtmelisi töid. Suuri töid soovitas mul teha Aleksejs Naumovs, Läti maalikunstnik ja sealse kunstiakadeemia endine rektor, kelle käe all oli mul suur au õppida. Esimestel maalitundidel läksin klassiruumi väikese lõuendiga. Iga kord, kui kohtusime, utsitas ta mind järgmine kord ikka suuremat valima. Ja mitte lihtsalt suurt, vaid veelgi suuremat! Ja veel! Nõnda saingi aru, et suur formaat on minu formaat.

Sel sügisel olen rohkelt teinud rüiut, mille kasuks kõneleb see, et materjal ning selle käsitlusviis annab edasi minu meelispärast pastellijoonist. Tehnika toetab kavandit. Praegu ongi üks minu suur rüiu vaadata galeriis Tütar. Tööd üles pannes pidin hea meelega tõdema, et töö näeb välja nagu kavand. Seda ei ole lihtne saavutada. Torketikandi puhul juhtub tihtilugu, et kavand ja töö erinevad. Pean kavandit ikka niivõrd oluliseks, et kavand on alati eesmärk. „Kavandil on alati õigus,“ nagu ütles Aija Baumane, üks minu õppejõude Läti kunstiakadeemias.

Mul on ääretult hea meel, et rüiu on bumerangina kaasaegsesse kunsti ja interjööridisaini tagasi tulnud. Kui õppisin kõrgemas kunstikoolis Pallas telgedel kudumist, siis mäletan selgelt, et küsisime kursusekaaslastega kudumistehnoloogia õppejõult kangakudumise õpikut sirvides, kas rüiut ka proovima hakkame. Rüiu oli õpikus viimastel lehekülgedel. Õppejõud vastas selle peale: „Ah, see on nii vanamoeline! Kes tahab, võib ise proovida, aga koos me seda läbi ei võta.“ Kuna tehnikaid on tekstiili õppekavas rohkelt, siis õpingute ajal ma rüiut ei proovinudki. Näen, et nooremad kolleegid juba töötavad rüiuga. Usun, et rüiuusu aitas tagasi tuua tarbekunsti- ja disainimuuseumi näitus „Fookus. Rüiuvaibad“, mille kureerisid Helen Adamson ja Kai Lobjakas.

Muidugimõista dikteerib töö väljanägemise ka loovisiku majanduslik olukord. Mida rohkem on erinevaid ressursse ja lihtsam nendele ligipääs, seda paremad on ka loometöö viljad. Oluline roll on ka tugistruktuuridel. Tuleb tõdeda: kunstnik on üsna omapäi. Peaaegu iga kunstieriala lõpetanud tudeng avastab end ühtäkki suure külma tuule käes. Ateljee üür, materjal ja abikäe palkamine on kallis, rääkimata sellest, et kunstnik peab veel suutma iseendale ravikindlustust maksta ja tulevikuks palukesi kõrvale panna. Iga loovisik peab olema kunstnike liidule ääretult tänulik, et eelmisel aastal algatati kampaania „Ravikindlustus kõigile!“. Tean vägagi hästi, nii iseenda kui ka oma kolleegide pealt, et ravikindlustus on üks esimesi asju, milles järeleandmisi tehakse.

Miks kasutad oma ideede väljendamiseks kunstnikuna enamasti tekstiili?

Mõne aasta eest otsisin praktikavõimalust välismaal. Võtsin ühendust paljude tekstiilikunstnikega, ent üsna tihti sain vastuse, et seda võimalust nad mulle pakkuda ei saa. Seda nimelt seetõttu, et töötavad laste ja põhitöö kõrvalt, õhtul hilja oma köögilaua taga. Tollal olin naiivse tudengina sellest šokeeritud, ent see avab ka midagi muud kõnekamat. Enamik tekstiilikunsti-tehnikaid on nii-öelda külmad tehnikad: võta kätte, tee tööd ja jäta südamerahus pooleli ning nii kas või kümme korda päevas. Tekstiil on meedium, mida on hõlbus teha, kui vahendeid napib, aega on vähe ning oma tähelepanu peab mitme kohustuse vahel jagama. Kõlab nagu miski, millega naised on pidanud silmitsi seisma nii minevikus kui ka praegu. Tekstiili ajaloolises pagasis leiab valusat veelgi: mehed on teinud suurejooneliste gobeläänide ja tikandite kavandeid ning naised need nähtamatu tööjõuna teostanud. Näeme sedasama ka tänapäeval …

Näib, et koroonaviirus tõi tekstiili kui materjali ka teiste kunstnike portfooliosse. Miks? Sest tekstiil on hõlpsalt töödeldav ja kättesaadav. Lisaks sellele on tekstiil tugevalt põimunud igaühe isikliku eluga, mistõttu on ta pidevalt kohal ja tugevalt mõtestatud. Tekstiil on lai valdkond: rohkelt on tehnikaid, materjale, käsitlusviise. Tekstiil võib olla pehme ja õrn, nagu seda on näiteks Aune Taamali tööd, aga ka karm ja jõuline nagu Anu Põdra skulptuurid. Tekstiil võib olla nutikas, nagu on seda korduvalt tõestanud Kärt Ojavee, ja humoorikas, nagu on seda Krista Leesi teosed. Eesti kunstnike töödest meeldivad mulle väga Edgar Tedresaare düstoopilised maastikuvaated ja Eva Mustoneni sügavalt läbi mõeldud mõtiskelu. Tekstiil kui materjal on tema töödes ehk kadunud, ent tekstiilikunstniku mõtlemine on selgelt selle taga.

Kuidas oled määratlenud kodukoha? Kas see on geograafiline mõiste või pigem kogetul põhinev emotsionaalne seos kohaga? Millal on ruum? Millal saab ruumist koht? Kas või kuidas on kodu(koha) mõiste sinu puhul aastate jooksul muutunud?

Olen väga palju reisinud, kolinud, ringi uidanud. Kui noorena oli kibekiire, et saaks ometi sellest masendavast maakohast ära linna, ja võimalikult suurde, siis enam ma õnneks nii ei mõtle. Küll aga tuleb tõdeda, et mida rohkem olen käinud ära, seda rohkem tahan tulla tagasi. Kodust kaugel reisilisel on alati üks raske kivi seljakotis ja see pole miski muu kui kodu ja selle koha maastik. Seetõttu on ka minu töödes läbiv joon mu enda kodukoht. Kui olen väga kaua kodust eemal olnud, leian end tegemast Google Mapsis jalutuskäike sealsamas, kus olen üles kasvanud. Ka suur osa minu vaibakavanditest on vaated tagasi, mälestusmaastikud, nagu mulle meeldib neid kutsuda.

Hiljuti teostasid oma näitusetöö kogukonnaprojektina ning töö valmimisse andsid oma panuse paljud Kadrina inimesed. Mida see kogemus sulle andis? Kas pidid midagi oma tööprotsessis muutma?

Kogukonnaprojekt leidis Kadrina rahvamajas aset eelmise aasta lõpus ja selle aasta alguses ning päädis näitusega galeriis Tütar: valmistasime 350 inimesega suure rüiuvaiba. Kuigi minu ateljee on pealinnas, näis igati mõistlik minna vaipa kuduma just Kadrinasse, sest vaip räägib selle koha loo. Üsna loomulikult tuli mõte, et iga sealne inimene võiks sellesse vaipa panna oma sõlmekese. Üks asi viis teiseni, nõnda vist heade mõtetega juba on, ja ühest vaibakudumise ettevõtmisest sai kogukonnaprojekt. Võiksin sellest rääkida pikalt, sest projekt oli menukas. Usun, et palju uut õppisin mina ja samuti kohalikud.

Küll aga tasub vahest välja tuua, et projekti jooksul kerkis esile hulgaliselt küsimusi, mis jäid mõtetesse kõlama. Laua taga räägiti muidugimõista paljustki, ent üks teema oli kunstniku roll ühiskonnas ja tema käekäik. Üsna teravalt tuli esile, et inimesed julgesid küsida selliste asjade kohta, mida kultuuriüritustel Tallinnas või Tartus ei kuule. Omaette teema on ka ühise sõnavara puudumine. Üsna varsti harjusin aga oma töödest kõnelema ka inimestega väljaspool kunstivaldkonda. Inimesi huvitavad praktilised asjad: kust ikka lõng on pärit ja palju see kõik maksis, millest ma muidu elan, mis sellest vaibast pärast saab, kas ma teen vabatahtlikku tööd? Mulle jäi ühest vestlusest kõrvu ka see, et üks osalejatest viitas ühisele vaibakudumisele kui heategevusprojektile.

Õppisin palju, aga ennekõike oli see väärtuslik kogemus. Kuigi ma olen palju ära käinud ja pärast maakooli lõpetamist ka ära kolinud, siis kogukonnaprojekt andis mulle suurepärase võimaluse tagasi minna. Tutvusin intensiivkursuse korras kõigi sealsete tegijatega, aktiivselt kaasamõtlejatega ning panustajatega. Sain suurepärase ülevaate, kuidas see konkreetne kogukond toimetab, millest mõtleb ja unistab. Mina rääkisin oma murest, tõstatasin ühe teemavaldkonna, ent teised lisasid oma mured, probleemid ja raskused. Vahel leidsin, et olen sotsioloogi ja noorsootöötaja rollis, mitte kunstnik.

Kõige tänulikum olen kahele inimesele, kelle abita poleks sellest kõigest asja saanud. Üks on galerii Tütar galerist Mailis Timmi, kellega meil on olnud pikk koostöö, milleni viis ühine õpitee kunstiakadeemias. Teine on Ahto-Lembit Lehtmets, kes on Kadrina kultuurikoja juhataja. Mõlemad tegid mulle ukse lahti, mõtlesid minuga kaasa ja aitasid igal võimalikul viisil. See on hindamatu, kui leiad üles inimesed, kes sinusse usuvad, ja kõige olulisem – nad usaldavad sind.

Kuhu edasi?

Mul tuleb veebruaris meie tarbekunsti- ja disainimuuseumis uus näitus. Suve lõpp viib mu kaheks kuuks Itaaliasse Mazzano Romano residentuuri ja üheks kuuks Lätti kirjanike ja tõlkijate loomemajja.

Loe ka Maryliis Teinfeldt-Grinsi luulekogust „kivi alla kükakille“