Musta Kasti „Surm“, trupitöö, lavastaja Birgit Landberg, dramaturg Mehis Pihla, kunstnik Illimar Vihmar, valguskujundaja Emil Kallas, helikujundaja Sander Rebane. Mängivad Laura Niils, Kaarel Targo ja Kristjan Lüüs. Esietendus 1. XII 2023 Tartus Genialistide klubis.
Nick Cave’i ja Sean O’Hagani vestlustest koosnevas raamatus „Usk, lootus ja verevalamine“ („Faith, Hope and Carnage“) jutustab Cave loo ajast veidi pärast poja Arthuri surma. Brightonis on taimetoitlaste söögikoht Infinity, kus Cave aeg-ajalt käis (võib-olla käib siiani). Mõnda aega pärast seda, kui tema poja surm oli avalikkuse ette jõudnud, läks ta taas sinna. Naisteenindaja käitus temaga muus osas nagu alati, ent pigistas vahetusraha tagasi andes õige õrnalt Cave’i kätt. Muusik kirjeldab seda kui lihtsat, ent kõige kõnekamat žesti, mis tähendas talle rohkem kui ükskõik millised sõnad, mida keegi oli püüdnud sel puhul öelda.
Musta Kasti trupitööna valminud lavastus „Surm“ (surmauurimus, kui lähtuda kodulehest) ei jõua teemadega leinafaasini. Sellest hoolimata kannab Cave’i esitatud võõra inimese lihtsa kaastundeavalduse kirjeldus minu meelest mõnevõrra seda tunnetust. Moodust, kuidas surma suhtlusesse kanda, ongi keeruline leida.
Lavastaja Birgit Landberg ning näitlejad Laura Niils, Kaarel Targo ja Kristjan Lüüs harutavad teemat, mis puudutab kõiki, aga on paljuski tabu. Vähemalt sel juhul, kui kultuuris puudub selle vaimselt tervislikuks käsitlemiseks raamistik. Surmast ei pääse keegi, ent paljud püüavad pääseda sellega tegelemisest. Ka surnut puudutada võib tunduda ületamatu, ehkki just viimane puudutus võib olla vajalik mahajääjale, et hüvasti jätta.
Näitlejad väidavad lavastuses, et surma üle ei tohi nalja teha. Õigupoolest on jutt uskumusest, millel vähemalt nende arvates ei ole alust. Peamiselt just huumori kaudu nad sellele teemale on lähenenudki. Pooleteisttunnine lavastus koosneb reast surmateemalistest sketšidest. Tõesti, naer võib vabastada ränkraskete meeleolude keskel. Olen seda isegi kogenud, küllap paljud on.
Surm sobib lavale. Surm võimaldab head dramaturgiat, traagikat ja koomikat. Matused on olemuselt teatraalsed: nende juurde kuuluvad rituaalid, esteetilised ja dramaturgilised valikud. Kuidas surnu riietada? Milline matusekõne pidada? Ja kui palju juhtub, et matuse läbiviija ajab surnu nime segamini? Millised laulud sobivad matustele? (Urmas Alendri „Kui mind enam ei ole“ kõlas Kaarel Targo esituses nii veatult, et publik jäi sel etendusel, kus viibisin, aplausi asemel pausi kandma.)
Millist matust soovitakse: matmist, tuhastamist? Kui tuhastamist, siis kas tuhast peaks pärast saama puu, teemandid, vinüülplaat? Või peaks tuha ookeanil seilates mõnes tähendusrikkas kohas vette puistama? Milline võiks olla kirst või urn? Ja kui soovid paigas, siis mida saab nende hinda arvestades leinaja endale tegelikult lubada?
On teemasid, mis astuvad inimeste sisemistele piiridele ilmselt veidi lähemale, ehkki kahtlustan, et mitte kuigi paljudele Musta Kasti publiku seast. Lavastuse osaks on näiteks teadlikult valitud halbade (peamiselt sinu-ema-)naljade voor surma teemal. Arutelu eutanaasia, abistatud enesetapu ja patsiendi testamendi üle nihkub omakorda maailmavaateliste ja poliitiliste küsimuste poolele, põhjustades inimeste seas põhimõttelist vastandumist. Selline teema on ka organidoonorlus. Näitlejad pakuvad dialoogi käigus, et inimesed, kellel traagiline sündmus äsja selja taga, ei tule ilmselt seda lavastust vaatama. Ma ei tea, kas see on nii, või isegi, kas see peaks tingimata nii olema. Seda küll, et eks iga inimene oskab ehk aimata, milleks ja millal ta valmis on. Teatri üks võimalustest ongi just turvalises ruumis keeruliste sündmuste käsitlemine.
Seejuures jäi miski siiski puudu. Võrdlusena meenub Zuga ühendatud tantsijate 2022. aasta kevadel esietendunud „Suur teadmatus“, kus surma ja sellest lahtilaskmist kujutati suuresti füüsilise liikumise kaudu, rõhuti rohkem tajudele. Sarnane teema, ent vormilt sootuks teistsugune lähenemine. Musta Kasti „Surm“ ei jäta kuigi palju ruumi tunnetusele. Mööda teemasid hüpatakse kiiresti, üks sketš vaheldub teisega, surmast räägitakse nii otseses mõttes kui ka metafoorselt (etenduse elu ja surm!) ning kaardistatakse üsna lai teemaring. Balanss tunnetuslikult arutlemise ja mängimise vahel oli minu arvates siiski veidi paigast ära. Avalikele aruteludele kihtide lisamiseks jäävad näiteks maailmavaatelisema sisuga dialoogid mõnevõrra pealiskaudseks. Pigem markeeritakse erisugused nägemused, käsitlemata neid süvitsi. Aga teater ei peagi tegema teadlaste, filosoofide ega ajakirjanike tööd. Selleks et läheneda publikule rohkem tunnetuse ja sümbolite kaudu, on ses lavastuses jällegi justkui palju kirjeldamist ja vähe kujundeid, mängu, kõike, mida võimaldab teatrivahendite mitmekesisus.
Sõltuvalt inimesest võib jääda vajaka ka teemadest. Birgit Landberg ütles etendusejärgsel vestlusel, et leina välditi teemana teadlikult. See olnuks juba omaette lavastus. Seejuures võib olla see ka üks temaatilisi liine, millest inimesed puudust tunnevad. Üks mu samal etendusel käinud sõber leidis, et lavastus jättis ta mõnes mõttes abitusse olukorda: kui rääkida surmast, aga leina mitte puudutada, siis jäävad siseprotsessid kuidagi poolikuks. Kuigi ma ise sellist puudujääki ei tunnetanud, tundub see mõistetav. Keerulistest, potentsiaalselt traumaatilistest teemadest rääkimisega kaasneb küllap paratamatult ka mõnevõrra suurem vastutus.
Eelöeldust olenemata on mul siiski väga hea meel, et Must Kast on võtnud ette just sellise teema ja niisuguse nurga alt. Lavastus toetab teatri senist jõulist, energilist, humoorikat lähenemist ja tunnet, et kõik, millest nad lavastustes räägivad, läheb neile päriselt korda. Surmateema lavaletoomine võimaldab publikule turvalise ruumi, kus ja kust edasi sellega seonduva üle mõelda. Soovi korral ka kohe pärast etendust, sest vist ainsa teatrina Eestis teeb Must Kast järjepidevalt pärast iga etendust vestlusringi.
PS. Must Kast tegi 19. jaanuari etenduse järel postituse: „Reedel Tartus toimunud etendusel „Surm“ häiris üks publikuliige korduvalt nii näitlejaid laval kui ka kõiki saalisviibijaid. Meil on väga kahju, et selline olukord tekkis ja palume omalt poolt vabandust!“ Kommentaaridest tuli välja, et inimene oli svipsis. Aeg meenutada, miks tehti kampaania „Märka, et oled teatris“. Muu hulgas selleks, et ülejäänud publikul ei oleks vaja etendusest rohkem tähele panna neid, kes on teatrisse tulnud.