Sel nädalal valiti eelmise aasta dokkide hulgast välja viis parima dokumentaalfilmi Oscari nominenti. Samal ajal esilinastuvad Utah’ osariigis „Sundance’i“ filmifestivalil võistlustules tänavust dokiaastat valitsema hakkavad linateosed. Jaanuari lõpp on dokumentaalfilmidele justkui sümboolne hetk, mil sulgub möödunud aastaring ning antakse stardipauk uuele.
Kui möödunud aastal samal ajal sai Sirbi veergudel ennustatud,1 et Eesti dokumentalistikal tõotab tulla hea aasta, siis nõnda muidugi ka läks. Ilmselgelt ei mõistnud avalikkus siis veel seda, milline on juba „Savvusanna sõsarate“2 „Sundance’i“ programmi valimise mõju. Sealt pälvitud žürii eripreemia võimestas juba niigi suurt saavutust. Hiljem sai filmi festivaliedust kultuuriuudistes omamoodi tore iganädalane kaaslane ning mida aeg edasi, seda tavapärasemaks said ka artiklid BBCst, New York Timesi ja Vogue’ini. Vähe oli lõpuks neid dokkidele keskendunud festivale, kus meie saunatavad naisi poleks näidatud. Kodumaal oskusliku promokampaaniaga juba Oscari-võitja kuvandi külge saanud film ei jõudnud kahjuks isegi loodetud viieteistkohalisse lühinimekirja. Kindlasti oli see eelnenud aastat arvesse võttes allpool ootust. Samal ajal said nii Anna Hints, Eesti film kui ka UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja kuuluv Vana-Võrumaa suitsusauna traditsioon selles üle maailma hoogsalt puhunud kampaaniatuules uskumatult suure rahvusvahelise tähelepanu. Oscarite valimises on alati palju saladuslikku ja ega kaotusvalu liiga kaua põdema pea. Fenomenaalse aasta teiseks tipuks „Sundance’i“ järel sai Eesti filmiajaloo suurvõit – Euroopa Filmiakadeemia parima dokumentaalfilmi auhind, kusjuures on väga küsitav, kas see oleks saanud tulla ilma „Sundance’i“ edutemplita, mis andis kogu järgnevaks meeletult hea hüppelaua.
Siiski: et naasta alguse juurde ja edasi anda veidi konteksti, mida dokumentalistikas üldse tähendab „Sundance’i“ festivalile jõudmine, siis veidi kuiva statistikat. Tänavusele festivalile pääsemiseks esitati programmimeeskonnale kaalumiseks 1809 täispikka dokumentaalfilmi, millest 740 olid USAst ning 1069 ülejäänud maailmast. Kokku osutus valituks 34 linateost, mis teeb edunumbriks 1,9%. Rahvusvahelisse võistlusprogrammi pääsemise tõenäosus oli veelgi väiksem, kõigest 1,2% ehk tegu on ülitiheda konkurentsisõelaga, millest läbi lipsamine avab igale dokfilmile juba ukse märkamise ja edu poolele. „Savvusanna sõsarate“ uskumatult usin tiim kinnitas oma tööga seda ka filmikaugetele inimestele. Pärast mitutkümmend festivali ja kümneid auhindu tekkis tõesti õigustatud küsimus: miks siis ei osutunud film valituks Oscarite lühinimekirja? Ilmselgelt alahinnatakse siin meie liberaalses ja äärmiselt usuleiges ühiskonnas tabu mõiste sügavalt naha alla pugenud olemust, mis alasti keha säärasel kombel eksponeerimisega siiski paljudes komberuumides kaasas käib. Tabu on see, mida peamiselt usulistel või ka sotsiaalsetel põhjustel välditakse või keelatakse. Ameerika Ühendriigid on maailma suurima kristlaskonnaga riik ning uuringute järgi seostab üle kolmveerandi elanikkonnast end mõne usundiga. Sellega kaasneb küllaltki konservatiivne arusaam alasti keha presenteerimisest. Sama võib ütelda ka paljude Aasia kultuuride kohta, kelle mõju on vaikselt Ameerika Filmiakadeemia liikmete hulgas kasvanud. Meie saunalembeses komberuumis üles kasvanutel on ilmselt raske mõista, kui radikaalne oli „Savvusanna sõsarate“ pakutud lähenemine väljaspool liberaasemalt meelestatud filmifestivalide keskkonda. Võib öelda, et ajastu vaim oli ideaalne just festivalilevi eduks, kus domineerivad paljud Anna Hintsi filmis esitatud teemad, kuid näiteks mõne suure voogedastusplatvormi otsus „Sundance’i“ rahvusvahelise dokiprogrammi n-ö teise koha saanud filmi mitte endale osta andis märku ja kinnitas tagantjärele tarkusena, et kõige suuremat kampaaniat niivõrd suurte eelarvamustega laetud filmile ei julgetud teha. „Sundance’i“ võidufilmi, Tšiili režissööri Maite Alberdi nüüdseks ka juba Oscari nominatsiooni saanud aasta ühe ilusama armastusfilmi „Igavene mälu“3 leviõiguste eest maksis MTV Documentary Films eri allikate kohaselt kolm miljonit dollarit. Meie võistleja rahvusvaheline edu on muidugi Eesti dokkide senist rahvusvahelist mõõdet arvestades fenomenaalne, kuid jääb ikkagi nišitooteks, millega riikides tegelevad tublid kohapealsed butiiklevitajad, kes peavad vastavalt komberuumile ja seadusepügalate keskel laveerides filmi plakatil oskuslikult naiste nibusid varjama või selgitama, et mida selles filmis siis õigupoolest suitsetatakse ja et tegu ei olegi uudse tubakareklaamiga. Lühidalt, nii kompleksselt laetud toodet on raske viia väljapoole niigi õhinal maailma eri kultuuriruumidesse sukelduvale vaatajaskonnale. Eks see saigi saatuslikuks. Kuigi jah, „Sundance’i“ võitjad on tavaliselt põhilised Oscari soosikud ja nii on läinud ka tänavu. Lihtsalt seekord siis ilma Eesti osaluseta. Lisaks juba eespool mainitud „Igavesele mälestusele“ on seekordseks teiseks suursoosikuks „Sundance’i“ publikuauhinna saanud „20 päeva Mariupolis“4, mille mõjuv sisu on selge juba ainuüksi pealkirjast. See jäigi niigi kõikidel festivalidel valitsenud Ukraina-teemalistest linateostest kõige enim kõlapinda leidnuks, kuigi tugevate töödena tõusid esile veel „Berlinalel“ linastunud „Idarinne“5 ning kunstiliselt ehk kõige üllatavamaks osutunud Ukraina sõda käsitlev teos „Tahavaatepeeglis“6.
Osa 2023. aastal silma paistnud filme tuli tegelikult kaasa ka veel ülemöödunud aastast. Toreda üllatusena jäi aasta silmapaistvamate filmide hulka ka juba 2022. aasta IDFA võidufilm „Apolonia, Apolonia“7 noore naiskunstniku Apolonia Sokoli 13aastasest teekonnast kunstimaailma tippu. Samuti rebisid end täieliku üllatusena Oscari nominatsioonini kaks filmi koguni 2022. aasta sügisest ja see annab märku, et doki-Oscari poolt hääletav liikmeskond on hakanud ameerikakesksusest kaugenema. India-Kanada režissööri Nisha Pahuja „Tiigri tapmine“8 on valus ja traagiline India agraarolme, kus teemaks naistevastane seksuaalvägivald ning sealsete farmerite jõuetus oma õiguste eest seismisel. Ning teinegi film n-ö laiast ilmast: ühest küljest hoogne ja lustlik, teisalt tõsine poliittriller „Bobi Wine. Rahva president“9 Uganda reggae-dancehall ja afrobeat-muusikastaari poliitikuteekonnast ja värvikast presidendikampaaniast.
Viies Oscari nominent tuli Cannes’i festivalilt, kus dokipreemia läks seekord jagamisele küllaltki sarnaste filmide vahel. Peale selle, et mõlemad on araabiakeelsed, tegelevad need peamiselt naisliini peresuhetega ning mõlema metodoloogias on kasutusel nn hübriiddokumentalistikale omased taaslavastused. Kaouther Ben Hania „Neli tütart“10 Tuneesiast ja Asmae El Moudiri „Kõigi valede ema“11 Marokost, millest veidi suurema kõlapinnana jäi kajama film „Neli tütart“, mis veidi ootamatult ka Oscarni nominatsioonini jõudis. Filmi on oodata ka Eesti kinolevisse.
Kui Oscari nominente koos vaadata, siis üllatab, et nende hulgas pole ei kuulsuste eluloofilme ega ühtki Ameerika ühiskonda analüüsivat linateost. Nominentfilmide tegevuspaikadeks on India, Tšiili, Tuneesia, Uganda ja Ukraina. Geograafiliselt kirjut paletti ühendab peale muude üldinimlike aspektide ka kõigis filmides selgelt esil sotsiaalpoliitiline mõõde. Ükski neist filmidest pole n-ö lihtsalt esteetiliselt mõjuv kunstiteos, mille sügavust on liiga keeruline sõnadesse panna.
Kõige üllatavam oli Oscarite puhul aasta säravaima muusikadokumentaali „Ameerika sümfoonia“11 lõppvooru mitte jõudmine. See nii Netflixi kui Obamade fondi poolt promotud, kõiki igati õigeid teemasid sisaldav film linastus alles suve lõpus ning sai kiiresti üheks Oscari suurfavoriidiks. Võidusõidu etteaimamatust näitab veel kord see, et teos, millele sügistalvel juba kuldmehikest „kätte suruti“, ei pääsenud isegi nominentide sekka. Küll aga sai väikese lohutusena filmi peategelase Jon Batiste’i laul „It Never Went Away“ parima muusikaloo nominatsiooni. Samuti ei jõudnud teine superstaari film „Little Richard. Ma olen kõik“12, mis peenelt Ameerika ühiskonna silmakirjalikkust paljastab, isegi Oscari lühinimekirja, mis oli meie võistleja varasest väljapudenemisest ehk suuremgi üllatus.
Üks dokiaasta suur pauk tuli aasta alguses veel ka Berliini filmifestivalilt, kus mitmete mängufilmide ees napsas Kuldkaru vanameister Nicolas Philiberti lihtne ja liigutav Pariisis Seine’il asuvat päevakeskust ja tema imetoredaid intellektipuudega täiskasvanutest kundesid jälgiv „Adamanti pardal“13, mis meie kinos täiesti suvalisel ajal linastumisega tähelepanulati alt läbi jooksis. Philibert küsis oma humoorikas auhinnakõnes irooniliselt, kas žürii liikmed on säärast valikut tehes hulluks läinud, kuid ta siiski tänas neid, öeldes, et „see on märk sellest, et dokumentaalfilmi võib pidada omaette filmikunstiks ning see valik puudutab teda sügavalt“.
Märk sellest, et dokid rokivad ka Eestis ja seda juba püsivamalt kui üks sähvatus, näitab ka see, et juba kolm aastat järjest on meie filmikriitikud hääletanud kodumaiseks parimaks teoseks dokumentaalfilmi. Ka tänavu oli koguni kolm dokki Neitsi Maali viie nominendi hulgas, lisaks Anna Hintsi võidufilmile ka Liis Nimiku „Päikeseaeg“ ja Kullar Viimse ning Erik Norkroosi „Põrgu katlakütja“. Tähelepanuväärseid kunstilisi käsitlusi pakkusid veel ka Eeva Mäe „Kellele ma naeratan?“ ning Marianne Kõrveri „Trail Baltic. Väljasõit rohelusse“. Meie kodumaise doki edu lainel on muidugi täiesti kummaline, et Eesti filmi instituudi levitoetuste määramisel toimib endiselt mitmekordne mängufilmide eelistamine. Aeg on rohkem kui küps sääraste piirjoonte minevikku jätmiseks ning täispikkade filmide puhul tuleb hinnata nende publikupotentsiaali, mitte filmi liiki või eelarve suurust.
Suurte hõisete juures dokumentalistika kuldajastust tuleb siiski kaine asjalikkusega meelde tuletada, et me oleme oma väikese kvantiteediga väga muutlikul hapral pinnasel. Alles 2022. aasta kokkuvõttes võis selgelt tõdeda, et mitte ühtki eesti dokki tugeval rahvusvahelisel festivalil ei linastunud ja Eesti filmimaana pildile ei jõudnud. Tänavu olid lisaks „Savvusanna sõsarate“ erakordsele edule uhked linastused nii Torontos „HotDocsi“ festivalil rahvusvahelise debüüdi teinud „Viimasel reliikvial“14 kui Šveitsis „Vision du Reelil“ võistelnud „Päikeseajal“. Seda, mida toob kodumaisele dokile uus aasta, on raske ennustada. Tänavune suur edulugu paneb kindlasti meie filmiloomingut senisest rohkem märkama, kuid võib ka vabalt juhtuda, et sama suurt globaalselt tähelepanu peab ootama mitukümmend aastat. Tühja sest edust, maestro Philiberti Berlinale auhinnakõnest kinni hakates on olulisim, et oleks kinoväärilisi dokumentaalfilme, mis meid sügavalt puudutaks. Neid tugevaid elamusi oli 2023. aastal õnneks palju nii meil kui mujal.
1 Kaarel Kuurmaa. Dokumentalistika tolm ja raha aastal 2022. – Sirp 27. I 2023.
2 „Savvusanna sõsarad“, Anna Hints, 2023.
3 „La memoria infinita“, Maite Alberdi, 2023.
4 „20 днів у Маріуполі“, Mstõslav Tšernov, 2023.
5 „Східний фронт“, Vitali Manski, 2023.
6 „Звідки куди“, Maciek Hamela, 2023.
7 „Apolonia, Apolonia“, Lea Glob, 2022.
8 „To Kill a Tiger“, Nisha Pahuja, 2022.
9 „Bobi Wine: The People’s President“, Christopher Sharp, Moses Bwayo, 2022.
10 „Les filles d’Olfa“, Kaouther Ben Hania, 2023.
11 „Kadhib ‘abyad“, Asmae El Moudir, 2023.
11 „American Symphony“, Matthew Heineman, 2023.
12 „Little Richard: I Am Everything“, Lisa Cortés, 2023.
13 „Sur l’Adamant“, Nicolas Philibert, 2023.
14 „Viimane reliikvia“, Marianna Kaat, 2023.