Sellel väljapanekul domineerivad rohkem sürrealistliku alatooniga taiesed, mida suurem osa kunstihuvilistest ei ole varem näinudki. Ennekõike on need huvitavad vaadata Lapini hilisema loomingu foonil,  et näha kunstniku arenguprotsessi. Seitsmekümnendate üheks olulisemaks (ja ka ulatuslikumaks) kontseptualistlikuks sarjaks oli Lapinil „Masinad”, milles, nagu ta ise kirjutab, „käsitles ta looduse uue vormi – masinate – kujunemist ning nende mõju inimühiskonnale, inimese ja kogu tema kujundatud maailma masinastumist”.

Ent veidi tähelepanelikumalt vaadates võib masina-teema märke leida juba Lapini veel varasemast loomingust, näiteks just  Hausis välja pandud 1968. aastal tušis ja akvarellis teostatud „Neljal visandil inimlikkusest”. Ka 1970. aastal valminud tuntud litograafia „Jänku suudlus” variatsiooni (vähemasti pealkirja poolest) võib leida koos Sirje Rungega valminud töös „Jänku musi”. (Ilmselt ei maksa pealkirja sarnasust liig tõsiselt võtta, sest Lapin on tuntud tööde pealkirjade kiire ja vaimukas väljamõtleja ka tagantjärele!) Need koos Rungega valminud viis ready made monoptüüpiat  on koos ülalnimatud visanditega selle näituse kesksemad tööd.

Siis veel noore Lapini karikatuuri-katsetused, sest kuidas sa neid „Ülemaks kui hõbevara …”, „Kallim, meeldib sulle tänane õhtu?” jt ikka nimetad? See laad osutus, nagu nüüd tagantjärele võib ütelda, siiski umbteeks. Neis figureerinud siga oli Lapinile vaid – erinevalt soome kunstnikust Harrost – episoodiline tegelane nii kunstis kui luules: „siga kargas valgel kurel  selga …” (1972). Aga näitust maksab vaadata, kas või ainuüksi oletusega, et järsku on kõik see, mis hiljem tuleb, juba alguses varjatult olemas.