On nii külm, et üle pika aja saab edukalt ehitada pealinnaski lumelinna. Nõos valmis aga 11meetrine hiidlumememm, mis tundub ühtaegu opakalt lõbus ja ka uudne. Kas tõesti ei ole võimalik elada ilma rekordite ja mõõduvõtmiseta? Isegi lugeda ei saa enam niisama: kõik moodsad inimesed andsid aasta lõpus teistele teada loetud raamatute ning lehekülgede arvu ja telekaski näidati hiljuti naist, kes oli aasta jooksul lausa 414 teost läbi lugenud. Ja enne teda teist, kes oli käinud seitsme kuuga 190 muuseumis. Justkui kultuurne, aga noh …
Olen ilmselt nagu paljud teisedki värskelt sisse pigistanud inuiti Tanya Tagaqi raamatu „Lõhkine hammas“. Viimane annab mu meelest väga õnnestunult edasi, et pakase ja meilegi tuttava suure pimedusega – aga ka jaanipäeva-aegsete valgete öödega – muutub ümbrus ja me isegi. Kas nüüd just virmalistega ühtima hakataks, on muidugi iseasi, aga palju ei puudu. Lume ja öise sõba all on aga paras aeg vaimunõtkuseks ja ambivalentsuseks, et asju ümber hinnata. Ka uni või unelemine on ju tõelus, mida ei ole põhjust naeruvääristada. Miks peetakse unenägu või unistust teisejärguliseks näiteks … ütleme majandusaasta aruande kõrval? Magamine aitab mõnikord näha selgemini, leida lahenduse või luua ootamatuid seoseid. Unelemine on õdus viis kulgeda teistel radadel. Minu kunagine karge meelega ülemus küll ilmselt leiaks, et talvel võib mõnega juhtuda sama mis väikese tuletikumüüjaga, kes unistades surnuks külmus.
Üsna sobilikult on praegu avatud kaks uneteemalist näitust koondpealkirjaga „Uneversum“. Tarbekunsti- ja disainimuuseumis on välja pandud voodeid, öölampe, töötervishoiuteemaga seostuvat (firmade pikutamisnurgad) ja palju muud. Tervishoiumuuseumis mõtiskletakse tuleval nädalal muusikaterapeudiga helide kui uinumise segaja ja parandaja üle ning jutuks tuleb ka hällilaulude fenomen.
Vahest polegi sel pimedal ajal miskit halba selles, kui kulgeda Tallinna linna moodi talveunisena, omas rütmis, rääbakas suurte kuldmunadega jõulupuu raekoja platsi ripakile unustatud, sest nii jätkub talvist helgust pikemaks.
Sel nädalal 80. sünnipäeva tähistanud kunstiakadeemiaga seotud keskkonnaesteetik Kaia Lehari leidis juba paarkümmend aastat tagasi „Ööülikooli“ loengus „Talve ülistuseks“, et heitlike pehmete ilmade tõttu on talve hakatud käsitlema ühekülgselt lamedalt kui tüütut aastaaega, mil lumi on tänavatelt koristamata. Oleme hakanud elama talve ignoreerides. Oma lõbuks minnakse suusatama pigem harva, pigem Alpidesse ja Lapimaale kui kodumetsa. Eelkõige rõhutas ta aga talve mütopoeetilist, aga ka transformeerivat, inimest muutvat jõudu, leides, et meie kultuuri üks aluseid on olnudki kohanemine talvega. Lehari mainib, et kõik aastaajad muudavad maastikku, aga talv teeb seda radikaalselt. Mõnikord kaob lumevalguses ja udus silmapiir, tekib piirideta lõpmatu ruum. Veest saab lumi ja jää, mis võivad olla pehmed, kõvad ja haprad. Paljud kohad kaotavad tavapärase identiteedi: saared pole enam saared ja veekogud on kaanetatud – saab uppumata üle nende minna. „See on üks talve imedest. Me võime öelda, et käime mööda vett,“ ütleb ta.
Muidugi, pole liiga palju taliteid, mis viivad üle soode ja merejää. Pigem kulgetakse ilma tajumata, ütleks lausa, et ilma kiuste, nagu näitab hiljutine saksa maneristliku maanteepolitsei sarja vaimus 25 auto kokkupõrge. Nagu teada, paistab looduse trotsimine välja mujalgi. Heitume, kui elekter on kadunud, teed on kinni tuisanud, puud on teele langenud. Ilmselt pole elektrifitseerimine, mida Lenin juba 1920. aastal propageeris ja milles nõukogude võimuga riigis tulevase kommunismi eeltingimust nägi, meid sugugi mitte kokkuhoidvaks, vaid hoopis hellikuks teinud. Või ongi Mustamäe-Annelinna vaimus „kõigi mugavustega“ korter nüüdisinimese mõõdupuu?
Vahest on põhjust avastada talvel imaginaarsus, esitada tõsiseid olemuslikke küsimusi iseenda ja maailma kohta või hoopis ette võtta metsikuid mõtteuite, sest ontlikud piirid on kadunud. Ja süüa lund, rõõmustada lumelillede, rasvatihaste, leevikeste ja tartlaste mandariinpardi üle.