2023. aastal valmis Postimehe rahastatud Eestist lahkunud noortele keskendatud uuring “Noored eestlased välismaal”, mille korraldas Tartu ülikooli etnoloogia osakond ja kus kirjeldatakse väljarändajate Eestist lahkumise teed, nende suhteid võõrsil eestlaste ja teiste rahvastega, tagasitulekut või otsust kaugele jääda. Vestlusringis osalevad uuringut juhtinud Terje Toomistu ning sellesse uurijana panustanud Aet Annist, Marin Mõttus, kes tegeleb välisministeeriumis üleilmse eestlusega, ning võõrsil töötavad noored teadlased Kadi-Liis Saar ja Aro Velmet.

Aet Annist: Me esindame siin eri põlvkondi ja meie äraolekukogemuski erineb. Aga alustame sellest, kuidas minnakse. Meie uuringus eristusid need, kes olid lahkunud Eestist väga teadlikult, selleks et minna õppima – see sarnaneb veidi diplomaatilise teenistusega, kus kõik on organiseeritud enne, kui jalg maha saab. Võõrsil ootab ees koht ja õppimiskohustus. Samuti puutusime uuringut tehes kokku lahkujatega, kes olid läinud nii, et tuli võimalus või mõte, lend oli juba järgmisel päeval, ja alles siis hakati maad kuulama, kas õnnestub tööd leida.

Kadi-Liis Saar: Jah, õppima minnes on pikalt ette teada, millal ja kuhu minnakse. Kuigi minnakse ka nii, et enne polegi majutust. Vahel ei ole väga lihtne kaugelt elukohta leida. Olen ise aidanud tuttavaid majutust otsida või deposiidikannetega. Päris keeruline olukord, kui esmaspäeval pead loengus olema, aga sul pole veel kohta, kus ööbida.

Aro Velmet: Ma tean vähemasti ühte inimest, kes sattus Hispaaniasse elama nii, et ta läks talvel sinna puhkusereisile ja otsustas, et enam tagasi ei tule.

Terje Toomistu: Mineku algne motiiv võib ka põhjusest, miks välismaale jäädakse, suuresti erineda. Näiteks algselt on mindud välisriiki elukaaslase töö pärast. See suhe ei pruugi kestma jääda, aga olles juba asunud välisriigis õppima ja leidnud sealt sõbrad, otsustatakse jääda. Minu tutvusringkonnas on mitmeid, kes on läinud töö- ja puhkeviisaga ajutiselt Austraaliasse, aga leidnud sealt armastuse ja sinna jäänudki. Ja muidugi on väga levinud muster, et minnakse õppima, siis jäädakse tööle, samal ajal luuakse perekond, aga välismaalasest elukaaslase karjääriperspektiivi hinnates on mõttekam paikseks jääda hoopis kusagil mujal.

Annist: Nooremad välismaale õppima ja töötama minejad on privilegeeritud seltskond, kelle valik on tihti hea ja veel parema vahel. Samuti on küll ja küll neid, kel on valida kas mingi täiesti võimatu situatsioon kodumaal või võimalus minna kuhugi kaugemale.

Marin Mõttus: See minekutunne, vähemalt alguses, võib olla ka tore just sellepärast, et midagi jäetakse seljataha, tihti ka suure hulga probleeme. Eestis on alati midagi, mis häirib, olgu siis ilm või poliitika. Jõutakse uude kohta, kõik on lahti. Sa vaatad kaugelt kodumaad, et oh issand, mis seal kõik toimub, aga uues kohas toimuv otseselt ei puuduta. Ometi tekib sel inimesel siiski kunagi vajadus kuskile kuuluda või millegi pärast muret tunda – millegi suurema pärast kui oma elu.

Annist: Ma olen selle ära tundnud. Aga kuhu sa kuulud, kui oled võõrsil?

Mõttus: Eestis on rohkem tähendusega asju teha. Mis ma Eestis teen – sellel on niisugune tähendus, mida ei ole siis, kui teeksin seda oma armastatud Hispaanias või kuskil mujal. Nendel asjadel on siin rohkem tähendust kui mujal.

Saar: Ma ei tea, milline oleks minu olukord, kui poleks olnud COVIDit. Tulin täpselt enne seda vanemapuhkusele ja minu elu kujunes nii, et töötan Cambridge’is, aga elan Eestis. Ma ei tea, kas oleksin tagasi tulnud sellepärast, et vajan kuuluvustunnet. Läksin varakult, kuueteistaastaselt ja suhteliselt rahvusvahelisse seltskonda. Teadustöö võib olla nii suur elu osa, et kuuluvustunne tekib ka ära olles. Pigem mulle tundub, et enamik mu tuttavatest perega välismaal elavatest järeldoktorantidest või kaasprofessoritest on suhteliselt hästi sulandunud, kui mitte kohalikku kultuuriruumi, siis rahvusvahelisse kogukonda, mis tippülikoolide juures kujuneb.

Aro Velmet: Ma vist olen kuskil vahepeal. Olen kogu oma täiskasvanuelu veetnud USAs, ikkagi üsna sageli Eestis käies ja üldiselt on mul ühes kohas viibides tunne, kui palju mingi teine koht on mind vorminud. Eestis viibides tunnen end ikka ameeriklasena, tunnen end sealses suhtluskultuuris kodusemalt, olen seotud sealse akadeemiaga jne. USAs jällegi meenuvad Eestiga ühendavad kirjandus, kultuur, poliitika.

Annist: Ilmselt on siin oma osa ka sellel, millega sa tegeled. Kui mu eriala oleks täiesti rahvusülene, nt füüsika, bioloogia, ilmselt oleks siis teisiti. Meie uuring näitas ju ka, et neil, kes töötavad kultuurisektoris ja ühiskonnateaduste alal, on side olemas ja tagasituleku tõenäosus on suurem. Muidugi võib oletada ka mõnd tagant tõukavat põhjust, et ei ole saadud tööd või palgast ei piisa. Tekib küsimus: miks panustan oma Eesti-teemasse kusagil, kus see teema on täiesti nišis. Eesti-keskne uurimisfookus või lähtepunkt suunab ju ka tagasi.

Saar: Loodusteadlastel on vist vastupidi, Eestist väljas on palju suurem tõenäosus leida ideekaaslasi, kes mõtlevad samadel teemadel – sellega tekib tõmbeefekt.

Annist: Mitte et missioonitunne oleks kohustuslik, aga teie, Kadi-Liis ja Aro, olete ikkagi ka võõrsil töötades leidnud mingi viisi, kuidas Eestile kasulik olla.

Saar: Paljudel on tahe seotuks jääda – ja kui see soov on olemas, siis võib see teoks saada. Kes Eestis õppinuna või väljakujunenud teadlastena siit ära lähevad, neil on tugev side oma teaduskonnaga, aga kui on mindud varakult, siis on kontaktvõrgustik minimaalne ja suure tõenäosusega pole nende teadustöö seotud Eestiga. Kui ma 2016. aastal alustasin konverentsidega „Eesti noorteadlased välismaal“, siis esmajärjekorras sihtrühm olidki just need, kellel ei ole Eestis teaduslikku tugivõrgustikku. Neil on võimalik esimeste kontaktidega luua süsteem, mitte sõltuda juhusest.

Velmet: Jah, eks see tähenduse ja kogukonna küsimus, mida Marin mainis, mängib muidugi suurt rolli. Ma ei seaks seda ülemaks teistest kogukondadest, kus ma ka kaasa löön – missioonitunne võib väga hästi eksisteerida ka muude missioonide kõrval. Minu puhul on see osalt olnud ka teadlik soov mitte jääda rikka USA ülikooli vandlitorni, vaid kasutada neid ressursse oma kogukonna aitamiseks. Mulle on jäänud mulje, et ka Eestis suhtutakse aina rahulikumalt sellesse, et elataksegi paljudes kohtades ja eesti asja ajamiseks ei pea tingimata Eestis elama.

Mõttus: See on täismahus riigina toimiva väikse ühiskonna probleem, et peab olema valmis vastu võtma väljast tulevaid inimesi ja teadmisi. Me pakume eesti juurtega noortele Eestis praktika tegemise võimalusi. Otsime võimalusi, kuidas vahendajana abiks olla praktikabaasi leidmisel. Siia ei taheta tulla üheotsapiletiga. Sellepärast on meil ka stipendiumid eesti noortele, kes on Eestist eemal olnud mingi arv aastaid – neil on võimalik saada keeleõppeks ka lisa-aasta.

Saar: Kas või suveprogrammi kogemus tekitab suurema soovi siduda tulevik selle riigiga, näiteks algajale teadlasele tulla doktorantuuri. Aga Eestis algab puhkus jaanipäevast ja tagasi tullakse augusti lõpus. See teeb niisuguse võimaluse keeruliseks.

Mõttus: Eesti-huvilistest välismaalastele on suvekursused, talvekursused, mida Tartu ülikool on korraldanud. On ka võimalik taotleda toetust Eesti teemadel loengukursuse pidamiseks oma ülikoolis. Eesti keele akadeemilise välisõppe programm rahastab sellist võimalust kaheksas riigis. Käisin just Stanfordis, kus on Balti keskus ja vahetus toimib hästi.

Annist: Ühiskonna suhtumine lahkumisse on tohutult muutunud ja Tõnis Lukase „mugavuspagulastest“ enam ei räägita. Aga ikkagi on meis vajadus eemalviibimist õigustada: vähemalt ma panustan kuidagi!

Toomistu: Muutus on küll toimunud, aga ei saa öelda, et mugavuspagulase diskursus enam mõju ei avalda.

Saar: Kui viisteist aastat tagasi ära läksin, arvati, et lähed ja jäädki. Nüüd käiakse rohkem edasi-tagasi. Enam ei arvata, et pärast üht otsust oledki läinud. Suhtumine on parem.

Annist: Paljude teiste maade uuringutest on näha ka kahtlusega suhtumist tagasitulekusse – eeldatakse, et kui tuled tagasi, siis ei saanud võõrsil hakkama. Sellega tekib vajadus põhjendada, miks kodumaale naasti.

Saar: Just, tean ka selliseid näiteid. Kui tullakse pärast bakalaureust tagasi, siis võidakse eeldada, et ei saadud hakkama, ei saadud edasi magistrisse minna, ehkki tegelikult lõpetati suurepäraste tulemustega, aga lihtsalt ei tahetud kauemaks jääda.

Mõttus: Viimane statistika oli, et ligi seitse tuhat Eesti kodanikku tuli aastaga Eestisse tagasi. Viimased viis aastat on see nii olnud, tagasitulek muutub tavapäraseks.

Annist: Võib-olla mõjutab hoiakut see, et saab Eesti üle rohkem uhkust tunda – miks ma ei peaks tulema ühiskonda, kus on nii palju positiivset. Ise saadame kogu aeg signaale, et siin on kõik imeline, aga siis põlastame, kui keegi siin elada või töötada tahab, pealegi kui palgas kaotab.

Velmet: Seda enam et Eesti pole enam ammu postsotsialistlik arenguriik, vaid võrdlemisi rikas Euroopa riik. Lihtsalt raha pärast pole enam vaja välismaale kolida. Nii et kaalukausid seisavad tasa – näiteks UKs on võib-olla huvitavam teadust teha, aga lapsi on jällegi Eestis lihtsam kasvatada, palgavahe pole ka enam nii suur ja nii mõneski valdkonnas on Eestis juba palgad kõrgemad.

Toomistu: Mõnes valdkonnas tõesti, teises mitte. Meie uuritavate hulgas oli palju kõrgharitud noori, kelle välismaale jäämise otsust saatis hirm majandusliku toimetuleku pärast või varasem kogemus Eesti palgavaesusest. Et tööd on palju, aga kuu lõpus ikka näpud põhjas. Sama väljaõppega ja sama töö eest võib mõnel pool elada märksa mugavamat keskklassielu oma säästude ja investeeringutega, sageli pika suvepuhkusega Eestis.

Mõttus: Elus on ka väga konkreetsed hetked, näiteks kui laps läheb kooli.

Annist: Täpselt. Minul oli ka see plaan, et tuleme tagasi, kui laps läheb kooli ja oli loogiline hoida tugevat sidet Eesti töökohaga. Aga kui selgus, et tagasitulek oleks olnud teistele pereliikmetele ääretult keeruline, olin selleks ajaks juba kaugelt Eestis töötamises väga sees ja kaugtöö lõpetamise motivatsiooni väga ei olnudki. Mul oli lihtsam ja pakkus suuremat akadeemilist ja isiklikku vabadust jääda Eestis tööle ja elada perega võõrsil.

Saar: Olen oma tuttavatelt kuulnud, et kui tahetakse tulla mingil muul ajal kui lapse esimeseks kooliaastaks, siis on väga raske saada koolikohta.

Mõttus: Eestis õieti ei olegi enam kooli, kus ei ole teiskeelseid lapsi, ka see on üha tavalisem. Selleks et edukad ja haritud, ja üldse kõik eestlased, tuleksid Eestisse tagasi, peab riik täpselt sama palju mõtlema ka nende elukaaslastele ja lastele. Pere on vähemalt sama tähtis kui töö. Kui minu abikaasa ei tunne ennast siin hästi, ei leia tööd, kui minu laps ei tunne ennast teretulnuna, siis ma ei tule tagasi. Nüüd riik seda juba teadvustab ja integratsiooni sihtasutus pakub head nõustamisteenust. Ei ole ainult nii, et vaata ise. Või näiteks Üleilmakool, kus õpetatakse eesti keeles Eesti programmi järgi. Laps ei saa küll eesti haridust, aga saab põhiaineid eesti keeles veebiõppena, väikestes gruppides ja üks ühele.

Annist: Alati on võimalik mitte tagasi tulla, see ongi lihtsam. Me põlgame inimesed ära parameetrite järgi, mis ei ole olulised. Aga kui jäädakse välismaale, siis missugune suhe on Eestiga?

Mõttus: Inimesi võiks siduda Eesti loo rääkimine. Võib-olla ollakse sel eesmärgil isegi veel rohkem valmis omavahel suhtlema. Tahetakse olla selline eesti kultuuri saadik. Tullakse kokku, tuuakse Eestist mõni muusik või kunstnik ja kohalikud sõbrad kutsutakse kuulama.

Saar: Nõus, et selliseid üritusi tuleb teha. Ja veel: saadik ollakse ka siis, kui seda otseselt ei teadvustatagi. Laboris töötades panin sageli Anett Kontaveidi matši taustale vaatamiseks ja kõik said teada, et Eestis on nii hea tennisemängija. Eurovisionist rääkides tutvustasin kõigile Sandra Nurmsalu väga eestilikku lugu. Selliste väikeste asjadega ollaksegi mitteametlik Eesti saadik välismaal.

Annist: Pisike saadikuroll on igaühele kättesaadav, kultuuriüritustel osalemine ja sõprade kutsumine palju keerulisem. Siin on alati oht, et on selline „kultuursete eestlaste“ tegevus ja siis on mingid ülejäänud, sealhulgas Eesti venelased. Nad kõik tuleks kaasata nii, et nende huvi ja side Eestiga säiliks, et nad tunneksid endki selliste saadikutena. Muidu on kahe Eesti säilimise oht isegi siis, kui ollakse ära läinud. Pigem juba rõhutada seda, mis on igaühele kättesaadav. See ei tähenda, et eesti kogukondadega võõrsil ei pea tegelema, kas või Eesti Majade ja seltsidega võiks arutada, kuidas olla kõiki kaasates avatumad, kuidas inimesi juurde tõmmata.

Mõttus: Mul on mulje, et välismaal on eestlaste hulgas kujunenud midagi hierarhiasarnast, lausa klassivahed. Eestis ma sellist eraldatust ei taju. Näiteks Soomes on inimesi, kel on väga maised probleemid, mis oleksid lahendatavad kontaktide ja tagasihoidlike rahasummadega, ja teised, kes saavad endaga hästi hakkama. Sealsetel eestlastel ei ole ühtset tunnet, mida võib kohata näiteks vanemates ja pikemate traditsioonidega eestlaskondades.

Velmet: Ma olen ka New Yorgi Eesti Majas üritustel käies teinekord mõelnud, et need välismaakogemused on nii erinevad sõltuvalt klassist, soost, rahvuslikust taustast ja kiiresti tekib küsimus, mis on minul, toona noorel doktorandil, ühist eestlasest investeerimispankuri või lapsehoidjaga. Need on täiesti erinevad kogemused.

Annist: Me elame võõrsil vägagi oma mullis. On kindlasti diplomaatilise korpuse mull, aga täpselt samasugune mull on ka akadeemiline mull. Alles siis, kui ma olin doktoritöö kaitsnud ja väikese lapsega kodus, tajusin inglise hierarhiaid, puutusin kokku inimestega, keda ma oma akadeemilises mullis iialgi ei kohanud, kuigi ma ju teadsin inglise ühiskonna kihtidest ja sellest, et nende vahel on väga suured vahed. Või elatakse keset imeilusat Cambridge’i tudengi või õppejõuna, aga ei pruugita sattuda teistesse linnajagudesse, millest paljud on väga inetud ja kehval järjel. See kujundab pildi ühiskonnast ja kui see teine eestlane on väljaspool sinu mulli, siis ühine rahvus ei pruugi seda piiri ületada.

Velmet: Tunnistan, et olen USAs elades Eesti Majasid jm seltse aktiivselt vältinud just sellel põhjusel. Pealegi oli üks põhjus mu välismaale kolimiseks see, et tahtsin rohkem suhelda teistsuguste inimestega. Miks peaksin otsima New Yorgist neidsamu eestlasi, keda ma niikuinii näen Tallinnas või Elvas? Huvitavam oli suhelda araablaste või lõunaosariikidest pärit inimestega või kellega iganes. Eks osaliselt ju on ka sisserändajaid tõmbavate suurlinnade võlu just nimelt selles, et seal on oma „kodumullid“ suuremad. Saan aru, et mõistlik on tajuda, et kõik ei mõtle nagu mina, aga mul ei ole ka midagi selle vastu, kui ma iga päev homofoobiaga suhestuma ei pea.

Saar: Aga kuidas toetatakse riigi ja inimese suhet? Kas teistes riikides on see suhe diasporaaga paremini lahendatud?

Mõttus: Maailma edukamad diasporaad – ehkki võib vaielda, mille järgi üldse saab diasporaa edukust hinnata – on ilmselt Iirimaal ja Liibanonis. Liibanoni majandust veavad suuresti liibanonlased välismaalt. Meiega võrreldavad on Leedu ja Läti. Nende kogukonnad on välismaal arvukamad ja nad on nende teemadega kas või seetõttu rohkem tegelenud.

Saar: Topeltkodakondsuse probleem järjest süveneb, sest on nii palju välismaal elavaid lapsi. Suurem osa riike lubab alal hoida mõlema riigi kodakondsuse, suhe säilib.

Mõttus: Eesti põhiseadus ütleb, et sünnijärgset kodakondsust kelleltki ära võtta ei saa. Ilmselt enamiku välismaal elavate eesti noorte probleemi lahendab see, kui vähemalt üks nende esivanem oli Eesti kodanik Nõukogude anneksiooni päevil, on nad automaatselt kodanikud. Saatkonnas passi taotledes küsitakse muidugi, kas inimesel on mõne teise riigi kodakondsus, et näiteks edaspidi konsulaarabi osutada, aga see ei piira passi väljaandmist ega õigusi Eesti kodanikuna. Kodakondsus on ju ka omamoodi lepe riigiga, mida peaks endale niimoodi teadvustama. Tulevikus on võib-olla põhjust Euroopa liitlasriikidega reeglid ühtlustada, see oleks otstarbekam kui nn passide kogumine.

Annist: Ometi inimeste puhul, kellel on üks ja ainus kodakondsus, ei pruugi see lepe mingis olukorras midagi lugeda. Eks see topeltkodakondsuse kallal närimine ole ka sellise eksklusiivse klubi loomine, et mina olen siin selles Eesti klubis ja need, kes ei näita pühendumist ja julgevad võtta ka mõne muu kodakondsuse, justkui ei peaks selles klubis olema.

Mõttus: Ja siis on suur osa neid, kellele mingi muu kodakondsus on täielik utoopia, ja see seltskond, kes saab valida, on elitaarne klubi. Sel juhul tõstatab kahe maa vahel olek küsimuse, kuivõrd on moraalset õigust otsustada asju selles ühiskonnas, kus ise ei ela.

Annist: Kui kaugele sellega minna tohib? Kas ma siis läbi välismaise prisma vaadates tohin arvamusartikleid kirjutada või kedagi õpetada? Me võtame ju välismaalasi massiliselt siia õpetama. Lõpuks see enam ei päde, oleme avatud kõikidele mõjutustele. Veel enam, kindlasti aitab see läbi teise kogemuse prisma vaatamine selgemalt või vähemalt teistmoodi Eestit näha. Muidu oled prisma sees …

Saar: Teistsugune referentspunkt ja kultuuritaust on väga kasulik, et tekiksid huvitavad seosed, mida Eestis elav inimene ei pruugi näha.

Toomistu: Kahe ühiskonna võrdlemine ongi migrandi supervõime. Antropoloogias on teooria liminaalsusest, mille abil saab migratsioonikogemust kirjeldada: välismaal elavad noored eestlased osalevad virtuaalselt Eesti elus, kes rohkem panustades, kes jälgides, ja seega on nad pidevalt vahepealses seisundis, korraga siin ja seal. Vähemalt teoorias toetab selline seisund loovust, mis praktikas võiks ehk toetada innovatsiooni nii isiklikus kui ühiskondlikus plaanis. Mulle meeldib üha enam mõelda tuleviku-Eestist kui võrgustikust, mille puhul polegi niivõrd oluline inimese füüsiline paiknemine – sest see võib pidevalt muutuda või korraga hõlmata eri punkte –, vaid tunnetuslik kuuluvus.

Annist: Aga ikkagi – kui tahetakse Eesti elu mõjutada, oleks ehk õigem tagasi tulla. Mis seda takistab?

Velmet: Siin tekib seesama elukaare­küsimus, mida sa, Aet, ka varem mainisid. Kui sa lähed välismaale õppima, siis see minek on võrdlemisi lihtne. Oled noor, tahad maailma näha, kodust tahaks jalga lasta, sidemeid, mis sind kinni hoiaksid, on vähe. Tulla tagasi siis, kui sul on juba teisest rahvusest elukaaslane, sõbrad, töine võrgustik – see nõuab palju suuremat pingutust. Me oleme elukaaslasega arutanud, et ühe korra elus võiks veel kolida, aga siis kuskile, kus on võrgustik juba ees olemas. Hakata keskeas veel üks kord oma elu ja sotsiaal­võrgustikku nullist üles ehitama – ega väga ei viitsi küll.

Saar: Kindlasti on suuremates riikides rohkem finantseeringuallikaid, muu hulgas ka riiklik rahastus ja meil võib-olla ei olegi mõtet kõike rahastada. Teadus on nii suurt ressurssi nõudev valdkond. Kui minult küsida, miks ma olen Cambridge’is, mitte näiteks Birminghamis või mõnes teises tipp-500 hulka kuuluvas ülikoolis, ja vastus sõltub sellest, kui dünaamiline, inspireeriv on ümbritsev keskkond. Minu doktorikraadi juhendaja ütles kunagi, et kui sul on mõni küsimus, millele sa vastust ei tea, siis võib-olla meie uurimisgrupis on keegi, kes teab vastust, võib-olla on teaduskonnas, aga siit ülikoolist on väga-väga suure tõenäosusega leitavad vastused ükskõik millisele küsimusele. Sellisest keskkonnast äraminek on nii keeruline.

Mõttus: Tuleb vahet teha, mida me muuta saame ja mida muuta ei saa. Eesti väiksust me muuta ei saa. Ei olegi võimalik, et Eesti-suuruses riigis saab iga teadust tipptasemel teha. Suhtumine nendesse, kes lähevad välismaale teadust tegema, peab olema ikkagi selline, et see on üks õige asi.

Annist: Kus täpselt ollakse, milleni ollakse oma õpingutega raja loonud, ja kui tekib olukord, kus kõik muud elu aspektid suunavad Leedsi või Tartusse, siis lõpptulemusena …

Saar: … sa ehitad oma elu seal üles … Lisaks akadeemilisele teadusele tegelen ravimiarendusega. Me teame kõik, kui suur on ravimiarenduses õnnestumise tõe­näosus – õnnestumise võimalus on ülimalt väike – kas tahad nüüd selle veel väiksemaks muuta sellega, et ei ole keskkonnas, kus on parimad vajalikud oskused ja tehnika? Need eesmärgid, mille poole püüdled, ei tunne valdkondade piire. Miks sina peaksid olema riikide piires?

Annist: Aga kui oleksid Leedsi fänn ja patrioot?

Saar: Jah, elaksin seal, katsuksin seal elada ja olla.

Mõttus: Noored on öelnud Eesti kohta, et nad pääsevad üllatavalt kiiresti päris asjade juurde. Kui hästi läheb, tehakse suure riigi suures firmas praktikandina mingit väikest lõiku. Eestis pannakse CEOga ühe laua taha ja küsitakse, mis sina arvad.

Annist: Jah, akadeemiliselt ka, me kohtleme oma bakalaureuseõppureidki nagu noori kolleege.

Saar: Soome programmeerijad tahavad siia tööle tulla, sest neil on rohkem vastutust. Ilmselt startup’ides on kõikjal rohkem võimalusi. Me oleme nii palju noorem riik, reeglid ei ole veel paigas, saab ise kujundada.

Annist: Väikese ühiskonna rõõmud on selles, et saadakse ikkagi panustada. See, mida panustad, on nii palju suurem, olulisem sellele keskkonnale. Aga positiivse kõrval, väiksuse ja võimaluste loomise ja muu sellise kõrval oli paljudele ka meie uuringu järgi oluline see, milline on Eesti väärtusruum. Kui oluline see teile on olnud?

Saar: Paljudes vestlustes tõuseb see esile enne tööalaseid erinevusi. Just nimelt „sallivus“ on esimene sõna, mis tuuakse sageli esimesena välja.

Annist: See on huvitav, et võõrsil võidakse elada just sellepärast, et ollakse migrant, omamoodi sallivas mullis. Ühiskond ei pruugigi olla nii salliv, aga liigutakse migrantide ringkonnas ja su ellu võib-olla ei kuulu teisi põlvkondi ja sugulasi. Kui tuled Eestisse, siis see mulli­kile tõmmatakse katki mingite onude ja vanatädide või kelle iganes poolt, kes ei pruugi olla sallivad, aga on osa sinu elust. Kodumaal tunnevad inimesed ennast palju rohkem eksponeerituna ühiskonna mittesallivale osale.

Saar: Jah, kui suur osa sallivusel võõrsil tegelikult on, ei kogeta seal samamoodi kui kodumaal.

Annist: Mingitel teemadel on ka meie meedias raske leida keskkonda, mida heal meelel kuulata tahan, ma näiteks kogu aeg imestan meie arutlussaadete üksluisuse üle. Skandaal, mis detsembris meediakriitika ümber lahvatas, oli ses mõttes iseloomulik – tekkis mulje, et ega vist tahetagi muutuda ja paremini teha.

Toomistu: Mõned meie välisriikides elavatest uuringus osalejatest andsid endale aru, et Eestist tulevat uudisvoogu võetaksegi isiklikumalt – nii kerkivad küsimused Eesti väärtusruumist või kui siin midagi kohmakalt või ebapädevalt aetakse, tõuseb see eriti teravalt esile. Sest Eestis toimuv läheb ikkagi korda või pole maha maetud mõte siia kunagi tagasi pöörduda.