Istusin suvel Berliinis bussis, kui järsku kõnetas kõrval seisnud naisterahvas mind eesti keeles – olime tuttavaks saanud viis aastat tagasi, kui temaga samas linnas elasin. Rääkisime tühjast-tähjast, aga ka sellest, miks tema Eestisse naasta ei tahaks. Peamine, mis kõlama jäi, oli see, et eestlased ei oska elada. Nagu oleks A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ meile sündides verre süstitud, et peame kogu aeg töötama ega võta aega puhkamiseks ja elu nautimiseks. Kuulanud kaas(välis)maalast, pidin selle koha pealt nõustuma. Berliinis elades oli rohkem riiklikke pühi ja vabu päevi ning raha jäi rohkem kätte kui Eestis, kuigi üür oli kõrgem. Olles tagasi kodumaal, tunnen, et ütlemine „puhkan hauas“ on üha aktuaalsem.
Rändest on mõnikord räägitud kui rahvust ja kultuuri ohustavast tendentsist: kes lahkub, ei pruugi naasta või jääb oma sünnimaale kaugeks. Väikesearvuline rahvus võib hääbuda. Mida aga siis teha? Sel aastal avaldati välisministeeriumi tellitud uuring „Noored eestlased välismaal: lahkumise põhjused, suhted Eestiga ja tagasipöördumine“, mille viisid läbi Tartu ülikooli kultuuriteaduste instituudi teadlased Terje Toomistu, Aet Annist ja Rein Murakas. Selle eesmärk oli teha ettepanekuid diasporaapoliitika kujundamiseks. Peale küsitluse 20–35aastaste eestlaste seas, kes olid viimase kümne aasta jooksul väljamaal õppinud või töötanud, kasutasid Toomistu, Annist ja Murakas andmeid Balti Uuringute Instituudi tunamullusest tööst „Eesti väliskogukonnad: identiteet, hoiakud ja ootused Eesti riigi suunal“.1
Rändeteemat käsitletakse uuringus kuues peatükis: lahkujate taust, minekumotiivid, suhe Eestiga, kogukondlikkus, tagasipöördumise põhjused ja COVIDi-pandeemia mõju. Seitsmes peatükk sisaldab ettepanekuid diasporaapoliitika kujundamiseks. Arutletakse, kuidas tagada lahkujatele võimalus olla Eestiga kontaktis ja siinses elus kaasa rääkida, ning räägitakse kaugtöö võimaluste üle. Samuti rõhutatakse ühiskonna hoiakute muutmise vajadust. Uuringus ei leidu iseenesest palju üllatusi, kuid loetu pani mõtlema, kas Eestisse jäämine sobib igaühele.
Artiklit kirjutades mõtlesin vestluste peale välismaalaste ja eestlastega, kes olid Eestist lahkumas või juba lahkunud. Peamised faktorid, mis ajendavad ära minema, on rahulolematus ühiskonnaga või kliima, viimane domineerib välismaalaste puhul. Uuringu põhjal on aga peamine Eestist lahkumise põhjus soov maailma näha. Sellise tulemuse võis muidugi tingida vastajate vanus. Samas, kuna olen ka ise elanud välismaal, pean tõdema, et teises kultuuriruumis elamine laiendas kindlasti minu teadmisi ja avardas maailmapilti. Naasnuna näen, et kogetu annab võimaluse muuta seda, mis on Eestis minu jaoks puudu. Ärakäimine on seega positiivne, sest selle tõttu tajub inimene, mis osas ühiskonnas kaasa rääkida. Eks ole siit tulnud ka tõdemus, et lihtsam on kolida ja jääda sobilikumasse keskkonda, keerulisem on keskkonda sobilikuks muuta.
Kui rääkida keskkonnast, siis suhtumine kaaskodanikesse on ja jääb Eestis proovikiviks. Uuringus peegeldub vastajate poolehoid näiteks kodumaa loodusele, kuid eestlaste hoiakud kutsuvad vastanuis esile vastakaid tunded: „…see õhk on kuidagi puhtam või nagu teistsugune […] Ja siis sa nagu kuidagi jah, paar päeva läheb aega, aga siis sa sulandud kuidagi tagasi. Ja sa hakkad märkama kõiki asju, aah, et kõik on nii kurjad … kogu aeg ja nagu kõik siuksed asjad“ või: „Tunnen, et Eestit varjutab nõukogude mentaliteet, taak. Hästi pigem ei öelda, kui paistad silma, astutakse kanna peale. Välismaal tunnen, et meelestatus on teine – ollakse üksteisele rohkem toeks. Kui sul läheb hästi, läheb ka mul hästi.“
Oluline tagasipöördumist takistav tegur on ka hirm palgavaesuse ees ja kartus, et ei saada majanduslikult hakkama: „Tuleks tagasi ehk siis kui meie majandus, Eesti majandus oleks nagu … vähe parem, et seal nagu ikkagi ära elada saaks.“ Ka 2023. aasta Eesti inimarengu aruandest loeme: „Eluga rahulolu Eestis sõltub inimese vanusest, sissetulekust, tervisest, tööalasest staatusest [—] Tööstaatus ja sissetulek koos mõjutavad eluga rahulolu enam kui demograafilised tegurid.“
Statistikaameti andmetel on Eestis nii suhtelist kui ka absoluutset vaesust varasemast rohkem. Isegi kui räägitakse palgatõusust, ei tunne paljud, sealhulgas ka mina kõrgharidusega kultuuritöötajana, et elukvaliteet on paranenud. Hinnatõus astub sissetuleku tasasele paranemisele korralikult kanna peale. Väidet kinnitab välismaal elavatelt tuttavatelt ja sõpradelt kuuldu. Eestis käies ehmatab neid siinne hinnakasv koduriigi hindadega võrreldes, sest suuremate ja suurenevate palkade juures on seal hinnad samal tasemel või isegi langevad.
Nagu ütles uuringus üks välismaale elama läinud naine: „Olen pärit vaesest ühe vanemaga perest väikesest maakohast. Ülikooli ei oleks ma sisse saanud oma lõputunnistuse tulemustega ja nagunii ei oleks olnud suuteline majanduslikult hakkama saama, kui oleks edasi õppima läinud. Tundus, et Eestis oli tulevikku ainult kas majanduslikult kindlustatud kodudest tulnud ja/või väga helgete peadega noortel. Kuna ma ei kuulunud (või nii pani koolisüsteem mind tundma) kumbagi gruppi, siis tundsin, et minu tulevik Eestis oli ainult mingit vähe oskusi nõudvat madalapalgalist tööd teha.“
Aina enam näib, et Eesti liigub niširiigi poole: majanduslikult pole väikeriigis lihtne hakkama saada inimesel, kellel pole piisavalt tegutsemisjõudu ja/või sotsiaalset kapitali. Lihtne pole isegi neil, kel on hulganisti kultuurilist kapitali, võtkem või näiteks hiljuti esile kerkinud näitlejate palgamure. Toimetulekuraskused on ka inimestel, keda teatrilembeses Eestis peetakse tihtilugu (kultuuri) koorekihiks. Pingutama peab, kuid nagu artikli alguses kirjutatud – kas elu peab olema pidev pingutamine? Samuti tasub mõelda vormeli „tublimad saavutavad edu“ asemel mõnikord ka tugevamatele tugistruktuuridele, mis võiksid aidata tagasihoidlikumatel inimestel väljamaale kolimise asemel väljapääsu leida.
Ühelt poolt on arusaadav, et kutsutakse majandust ergutavaid talente koju, et edendada ühiskonda. See on vajalik ning seetõttu on ka oluline pidevalt leida tippjuhtidele ja -spetsialistidele väljundit. Küll aga on küsimus, kuivõrd oodatakse koju neid n-ö tavainimesi, kes on Eestist lahkunud pöördvõrdelise põhjuse tõttu: nendel pole niinimetatud ühiskondlikult kasulikku talenti, ei sotsiaalset ega majanduslikku kapitali. Või neid, kelle identiteet nõuab siinses kultuurikliimas liiga palju selgitamist.
Eestis on alatine mure, kas ja kui kauaks jääb püsima meie kultuur ja väikesearvuline rahvas. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama. Aga kas see viimne muld peab olema kodumaa oma? Kui Ernest Hemingwayd õigesti tsiteerida, siis on ta kirjutanud, et „ükski Lõunavete korralik jahisadam pole täielik ilma vähemalt kahe eestlaseta, kes ootavad oma viimase kirjutise eest tšekki. Kui see saabub, purjetavad nad järgmisse sadamasse ja kirjutavad järgmise saaga“2 ning seda Eesti ajalehtedele.
Maailma nägemine annab võimaluse olla ka osa sellest, samuti informeerib, mida võiksime lisaks olemasolevale tahta. Võib isegi öelda, et eestlus on vahepeal paremini peidus mujal kui Eestis. Olles sobilikus kultuuri- ja majandusruumis endale sobilikul viisil, võib tekkida suurem sümpaatia oma juurte vastu, soov hoida seda kultuuri, mille säilimise pärast südant valutatakse. Eestit on mõnikord parem vaadata kaugelt.
1 https://www.ibs.ee/publikatsioonid/eesti-valiskogukonnad-identiteet-hoiakud-ja-ootused-eesti-riigi-suunal/
2 Vt Lea Larin, Kaks eestlast igas sadamas. – EPL 6. III 2004.