Eesti muusika- ja teatriakadeemia ooperistuudio kogupereooper „Väike korstnapühkija“ 11. I Vanemuise väikeses majas (esietendus 14. XII 2023 EMTA suures saalis). Muusika Benjamin Britten, libreto Eric Crozier, eestikeelse teksti autorid Ellen Niit ja Liis Kolle, lavastaja Liis Kolle, muusikajuht ja dirigent Hirvo Surva, kunstnik Hannabel Saareli, valguskunstnik Priidu Adlas, liikumisjuht Anu Ruusmaa, pianistid Ene Rindesalu ja Ave Wagner. Osades Jakob Tomson, Stanislav Šeljahhovski või Kuno Kerge (Black Bob, Tom), Joosep Vall või Andreas Lahesalu (Clem, Alfred), Merilin Taul või Mari Roos (miss Baggott), Mirell Jakobson või Laura-Retti Laos (Rowan), Marta Ojasoo või Melissa Purason (Juliet Brook), Tobias Tark või Uku-Sander Leisalu (Sam), Alfons Väljamäe või Joosep Ots (Gay Brook), Carola Vilba või Lauren Kliimask (Sophie Brook), Mihkel Normak või Raimond Vuks (Jonny Crome), Aleksander Maclean või Peeter Piirsalu (Hughie Crome), Amelia Larionova või Rosanna Kontus (Tina Crome), Regina Karise, Hedi Pärtna või Kadi-Triin Terve (korstnapühkijad, linnud, Iken Halli majakondsed).

Väike orkester: Arvo Leibur (I viiul), Ingel Mättas (II viiul), Johanna Vahermägi (vioola), Henry-David Varema (tšello), Heigo Rosin (löökpillid), Sven-Sander Šestakov (klaver) ja Ivari Ilja (klaver).

Kui sageli mahub ooperimajade repertuaari püha kolmainsuse „Carmen“, „Traviata“ ja „Võluflööt“ kõrvale laste­ooper?* Muidugi kirjutatakse lastele muusikalisi lavateoseid ikka ja jälle, aga näiteks Vinteri-Raudmäe muusikaliga „Pipi Pikksukk“ võrreldavale ajaproovile peavad vastu vähesed. Kõigepealt tuleb aga selgeks teha, mida üldse mõista laste­ooperina: kas lapsed peaksid olema pigem laval või saalis? Eelnimetatud, maailma ooperimajades kõige rohkem mängitud kolme ooperi seast kaks klassifitseeritakse kummalisel kombel sageli lasteooperiks: sümbolistlik, sügava alltekstiga „Võluflööt“ sobib selleks fantastilise sisu ja lapsemeelselt värvikate tegelaste tõttu, verise lõpuga kirglik „Carmen“ aga laval marssivate ja laulvate laste pärast. Kuni XIX sajandi lõpuni käsitletigi lapsi enamjaolt väikeste täiskasvanutena, kes pidid suurte maailmaga adapteeruma, et hakkama saada. Osalt just sellest räägibki Britteni „Väike korstnapühkija“, mille tegevus toimub XIX sajandi alguse Inglismaal, ajal, kui nõgise ameti pidajatest oli alatasa puudus ja kitsastesse käänulistesse lõõridesse jättis kasinate šillingite eest oma elu ja tervise loendamatu hulk lapsi.

Üldistades võib siiski öelda, et ooper, mille kirjutamisel on nii sisulises kui ka muusikalises mõttes peetud silmas lapsi kui sihtgruppi, on pigem XX sajandi nähtus, kuigi üks lasteooperiklassika tippteoseid, sünge Grimmide muinasjutu põhjal sündinud Engelbert Humperdincki „Hansuke ja Greteke“ jõudis maailma esiettekandeni juba 1893. aastal. Peaaegu sama palju mängitakse Maurice Raveli muinasjutulist ooperit „Laps ja nõidus“ (1925), kus rikka fantaasiaga (loe: sõnakuulmatu) laps leiab omale õppimise asemel palju huvitavat tegevust, Leoš Janáčeki seikluslikku „Kavalat rebasekest“ ja ka maailma esimest tele­visiooni­ooperit, Gian Carlo Menotti Hieronymus Boschi maalist inspireeritud teost „Amahl ja öised külalised“ (1951). XX sajandi keskel saab üheks mõjukamaks lasteooperi autoriks inglise ooperi maailmakuulsaks teinud Benjamin Britten, kelle 1949. aastal esietendunud „How to Make an Opera“ ehk „Kuidas teha ooperit“ võis vabalt olla maailmas ka esimene planeeritud muusikaline publiku osalusega lavateos. Britteni nägemuses oli õhtu esimene osa näidend, mille käigus kirjutatakse, õpitakse selgeks ja lavastatakse publikuga koos ooper, ning teises vaatuses näebki juba valmisprodukti, milleks on „Väike korstnapühkija“.

Kõnealune, detsembris EMTA ooperi­stuudios esietendunud lavastus jõudis publikuni lühendatud versioonis, ühes vaatuses: ooperi kirjutamine ja lavastamine oli välja jäetud. Siiski oli lavastusse alles jäetud Britteni idee publik kaasata: enne ooperi algust pööras dirigent Hirvo Surva end publiku poole, jaotas vaatajad neljaks hääleks ja harjutas iga koori osaga nende „rolle“. Öökullid, haigrud, turteltuvid ja metsvindid ei hoidnud oma talenti vaka all ja südamlik side publikuga oli hetkega loodud. „Vaat kui hea võimalus ooperikoori arvelt raha kokku hoida!“ teatas Surva, teenides ära naerupahvakud.

Praegu mõjub see hea naljana, aga võimalik, et ooperi kirjutamise ajal oli tegu praktilise vajadusega. Toimus ju teose esiettekanne helilooja Benjamin Britteni, libretist Eric Crozier ja laulja Peter Pearsi koostöös toona suhteliselt tundmatul, alles teisel – tänapäeval küll maailmakuulsal – Aldeburghi festivalil Suffolkis. Isegi toona, kui muusikaline kirjaoskus kuulus elementaarse hariduse juurde, panid Britteni ootused publiku võimete osas ooperigurmaanid kulmu kergitama: taktimõõt neli viiendikku ja vähendatud oktavid (kas keegi veel üldse teab, mis need on?). Tänapäeva publik pääses küll hulga lihtsamalt: kui originaalis jääb vaatajate kanda neli laulu, siis seekord aeti läbi linnuhäältega kuus kaheksandikku taktimõõdus, öökullid pidid hakkama saama kvindihüppele järgnevate laskuvate tertsidega, haigrud intoneerima väikese sekundi, tuvid kudrutama tooni piires ja metsvint toksima staccato’s. Sümpaatsesse kavva oli muuhulgas trükitud ka publiku osalusel esitatava „Öö laulu“ noot: kellel etendusel haigru­kriisked ebaõnnestusid, sai hiljem kodus naabreid rõõmustada.

Britteni algideed andis edasi ka lauljate lavaletulek: publiku ette ei tulnud nad rollis, vaid tutvustasid end ja oma mängitavat tegelast, markeerides ümberkehastumise iseloomuliku kostüümidetaili lisamisega.

Kuigi lavastus oli mõeldud kuueaastastele ja vanematele, oli saalis ka palju nooremaid lapsi, kes käitusid üllatavalt kogenud ooperipublikuna – ei kisa ega lärmavaid telefone. Ka minu kaaslasteks olnud kolme- ja nelja-aastasel teatrisõbral ei olnud tähelepanu hoidmisega mingeid raskusi, pigem vastupidi. „Kas juba hakkabki lõppema?“ küsis kolmeaastane Erik murelikult, kui algas kaunilt meloodiline „Öö laul“. See polnudki vist juhuslik küsimus, sest tüki muusikaline dramaturgia on ka oma ehedas brittenlikkuses piisavalt klassikaline ja hõlpsalt hoomatav.

Loo sisu seostub tänapäevaga: jah, igapäevaelus ei näe me küll enda ümber nälginud, pekstud ja tööd rügavaid lapsi, aga maailmast pole nad kahjuks kuhugi kadunud. Eestiski leidub õnneks piisavalt palju inimesi, kes teevad oma tarbimisotsused eetilistest tõekspidamistest lähtuvalt, püüavad vältida näiteks lapstöötajate kasvatatud toorainest tehtud šokolaadi või tervist kahjustaval viisil toodetud kiirmoebrändide rõivaid ning selgitavad valiku põhjust ka oma järeltulijatele. (Minagi hakkasin end sel alal harima alles pärast seda, kui varateismeline poeg keeldus Nestlé kakaojoogipulbrit tarbimast.) Tähenduslik näib, et ka ooperis päästavad korstnapühkijaks müüdud üheksa-aastase poisi Sami just pipilikult hakkajad lapsed. Nende täiskasvanud lapsehoidja Rowan jääb pigem passiivseks, kuid läheb siiski laste initsiatiiviga kaasa.

Britteni (täiskasvanutele kirjutatud) kummituslike ooperite sisu on sageli sõnastamatult jube. Kui seda ka näha pole, aimub pealispinna alt taltsutamatut inimlikku kurjust, mustvalgeid lõpplahendusi asendab sageli ähmane ambivalentsus. „Väike korstnapühkija“ oleks otsekui teise inimese kirjutatud: selles väljenduvad helilooja sügav õiglustunne ja empaatia. Väikeste vaatajate ette jõuab selgelt jutustatud ja helgelt lõppev lugu, mis laseb kogeda kaastunnet, mitte hirmu. Täiskasvanu osaks jääb tunda rõõmu väikeste kaaslaste põnevil nägudest.

EMTA ooperistuudio lavastuse õnnestumise üks võtmeisikuid oli kahtlemata muusikajuht Hirvo Surva, kes tunneb end publikuga suheldes kui kala vees. Tema käe all tuli teos välja ka 20 aasta eest Estonias – ajal, kui suur osa praegustest osatäitjatest polnud veel sündinudki. „Korstnapühkija“ ajalugu Eestis ulatub 1977. aastasse.

Originaalis on ooper kirjutatud viiele täiskasvanud solistile ja kuuele lapsele: täisealisi laulsid EMTA tudengid ja vilistlased, lapsed saadi Eesti Raadio laulustuudiost ja rahvusooperi Estonia poiste­koorist (juhendajad Külli Kiivet, Kaie Tanner, Sara Corriga ja Anu Aimla). Britteni partiid on teadagi modernistlikult nõudlikud ja vähese kogemusega solistidele on nende seljatamine küllaltki töömahukas. Muidugi arenevad laste vokaalsed võimed koos hormonaalsete ja füsioloogiliste muutustega ning seega on nooremate puhul ühe etenduse põhjal raske midagi arvata – nad on lihtsalt nunnud! Laulnud on paljud neist pisikesest peale, aga rolliloomine on siiski midagi muud – ka Eesti hõivatumaid ooperilavastajaid Liis Kolle ei tööta just sageli lastega. Siiski oli näha, missuguse püüdlikkusega olid sisse harjutatud sünkroonsed liikumised, ja ebakindluse all lavategevus kindlasti ei kannatanud.

Kolle näis olevat valinud traditsioonilise lähenemisviisi, oli jälginud küllaltki kiivalt autorite märkusi, ja see võimaldas lool sujuvalt lahti rulluda. Ka kunstnik Hannabel Saareli valikus polnud märgata liigset otsingulisust ega üllatusi, aga sellega ei lõhkunud ta ka hea maitse piire. Päästetud ja puhtaks pestud väikese korstnapühkija mähkimine valgesse kampsunisse ja pehmetesse sussidesse mõjus leidliku kujundina – nõgisest koldest valge vati sisse.

Potentsiaali on kindlasti enamikul lauljatel, kellest jäid eredamalt meelde särava pearegistriga Mirell Jakobson, siiras ja ehe Melissa Purason ja karismaatiline Jakob Tomson. Karakteerselt koomilise majasokuna naerutas publikut kulbiga relvastunud Merilin Taul, kuigi hääle omadusi silmas pidades ei olnud roll kaugeltki tema ampluaa. „Miss Bagott isegi kummardas, kulp rinnal – see oli nii naljakas. Aga kõige ägedam oli ikkagi Sam!“ kinnitas nelja-aastane Elle Mai.

Väikestel teatrikülastajatel oli siiski varuks ka üks kriitikanool: „Kahju, et vaheaega polnud. Oleks saanud kohvikusse minna!“

* 10 most played titles. – Operabase statistics. https://www.operabase.com/statistics/en