„Jaa, Männik kuuleb …“

„Tere. Mina olen Vambola Krigul, löökpillimängija. Sain teie numbri Tõnu käest. Ma ei saa hästi seista praegu, jalad läksid poole proovi pealt alt ära ja …“

„Kas sa saad kohe siia tulla?“

„Kohe? Jaa, muidugi.“

Umbes sellise telefonikõne ja sellele järgnenud esmakohtumisega algas kümmekond aastat tagasi minu tutvus dr Männikuga – nüüdseks lihtsalt Gunnariga.

Möödunud aasta detsembrikuus esitleti Eesti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis raamatut, mis oleks ideaalses maailmas võinud juba ammu olemas olla. Elukutselise muusiku ja muusikaõpetajana näen pidevalt enda ümber füüsiliselt katkisi inimesi, kes on oma kutsumuse nimel tervisest hoolimise väga kaugele tagaplaanile lükanud. Mis seal salata – ei ole ma ka ise sellest patust puhas. Päeva, kui kusagilt ei kisu ega valuta, nagu ei mäletagi enam.

Nüüdseks ei vaja dr Gunnar Männik Eesti muusikute hulgas enam mõnda aega pikemat tutvustamist. Kuna muusikute tööspetsiifika on vaatamata teadlikkuse tõusule ikka paraku ühesugune – palju tunde päevas möödub sundasendites –, siis on alatasa kuulda, et keegi on just Gunnari juurest tulemas või sinna minemas. Tema mõistmine ja arusaam sellest, miks muusikud on just sellised, nagu nad on, tuleneb vahest kõige rohkem tema enese loomingulisusest. Vähem sellest, et ta on tunnustatud spordimeditsiini spetsialist, teatakse, et dr Männik on ise õppinud klaverit, komponeerib nii klaveripalu kui ka laule ning kirjutab luulet. See kõik kokku teeb temast arsti, kes suhtub muusikute enesehävituslikku elustiili empaatiaga. Õnneks siiski teatud piirini („Sul on kõht ette tulnud, mis juhtus?“).

Õpingute ajast on paljudel muusikutel kindlasti selgelt meeles, mitu tundi päevas oli eri vanuses tungivalt soovitatud pilli harjutada. Olen pärit veel sellest muusikute põlvkonnast, kus kooli kehalise kasvatuse tundi peeti justkui ekstreemspordi valdkonda kuuluvaks („Su sõrmed võivad ju põrutada saada ja siis ei saa sa mitu päeva pilli mängida!“) ning seal käimise asemel mindi sageli ikkagi harjutama. Märksa vähem räägiti, kuidas või kas üldse peaks harjutamise ajal jälgima ja kuulama oma keha. Harvad polnud korrad, kui juba keskkooli lõpuks oli keegi ennast nii üle mänginud, et vajas tugevat spetsialisti sekkumist või halvemal juhul temast enam asja ei saanudki. Tänapäeval on õnneks jõutud arusaamani, et terves kehas ei ole mitte ainult terve vaim, vaid ka suurem teadlikkus oma füüsisest on pillimängu juures määrava tähtsusega.

Omavahelises vestluses on dr Männik spordimeditsiini spetsialistina võrrelnud muusikute harjutamist tippsportlaste treeninguga: üht ja sedasama tehnilist liigutust tuleb piinliku täpsusega harjutada täiuslikkuseni välja. Ainult sel moel on võimalik jõuda rahuldava tulemuseni. Kuid sel viisil, enese küllalt ühekülgse liigutamisega, on võimalik ennast kiiresti väga haigeks treenida. Gunnar kirjutab oma raamatus selle kohta väga konkreetselt: „Et ära hoida lihaspingeid, ei tohiks muusikud oma instrumendil järjest harjutada rohkem kui 45–60 minutit.“ Noorte muusikute seas kiideldakse aga paraku sageli, kui mitu tundi – õpingute ajal sageli kolm kuni viis – järjest keegi ilma puhkepausita harjutas, andmata endale aru, et hilisemas elus tuleb selle eest tugevasti lõivu maksta. On äärmiselt vajalik, et see raamat jõuaks kõigi muusikute, kuid kõige olulisemana pilliõpetajate raamatukogudesse, et juba muusikutee alguses oldaks teadlik ülekoormusvigastuste ohtlikkusest.

Eesti muusikud on õnnega koos, et leidub üks suure südamega arst, kes on meie mured oma mikroskoobi alla võtnud. Ilmunud raamat on terves maailmas ainulaadne: nii spetsiifilist, kitsalt muusikute ülekoormusvigastustele spetsialiseerunud raamatut ei ole eri andmetel veel üheski teises keeles kirjutatud. Loodan väga, et see ülioluline raamat jõuab varsti ka ingliskeelse välja­andeni ja suurema auditooriumi ette.

Raamatu on dr Männik üles ehitanud nii, et alguses kirjeldab ta lühidalt, millised terviseriskid muusikuid nende elustiili puhul üleüldse kõige rohkem varitsevad alates südame-veresoonkonnaprobleemidest ja verevarustuse häiretest kuni spetsiifiliste vähivormideni. Seejärel keskendub ta oma erialast lähtudes juba kitsamalt lülisambale ja kerelihastele. Kuna tean Gunnarit juba mõnda aega, on see raamat minu meelest väga tema nägu: konkreetne, aus, põhjalik ja äärmiselt hooliv. Sageli on niivõrd spetsiifilistest kirjutistest raske aru saada: palju on kasutatud võõrapäraseid termineid ning tekstis võib esineda informatsiooni, mis teeb oma keerukuse tõttu mõistmise vaevarikkaks. Gunnar Männiku raamatu puhul on vastupidi: asjalikult selge sõnastuse ja rohkete illustratsioonidega kirjeldab ta lülisamba ja lihaskondade problemaatikat ning nende probleemide tekkemehhanisme. Seejärel ulatab ta kohe abikäe, andes nende murede ennetamiseks ja muidugi ka tagajärgedega tegelemiseks suure valiku harjutusi, mis võiksid kuuluda iga tegevmuusiku, õieti kelle tahes tervisliku päevakava hulka.

Teine pool raamatust on pühendatud väga otseselt muusikutele. Täpselt sama arusaadavas keeles kirjeldab dr Männik siin muusikutele väga tuttavaid olukordi ning seletab lahti probleeme, mis saadavad meid, muusikuid, päevast päeva. Eriti rõõmustab mind, et mahukas eraldi peatükis on välja toodud eri pillide mängimisel varitsevad ohud, nende vältimine ja tagajärgedega tegelemine. Arstis, kes teeb vahet mitte lihtsalt keel- ja puhkpillimängijal, vaid juba väga kitsalt oboe- ja klarnetimängijal, on midagi väga erilist.

Meile on see suur õnn ja privileeg, et dr Männiku suureks kireks on juhtunud olema just muusika. Tänu asjaolude soodsale kokkulangemisele on Eesti muusikutel hindamatu väärtusega spetsialist ja ka sõber-mõttekaaslane. Aitäh, Gunnar!