Näitus „Kohanemise kunst“, kuraatorid Madli Ehasalu, Triin Metsla. Kadrioru Kunstimuuseumis 15. IX 2023 – 3. III 2024.

Kui Elo-Reet Järve nahkskulptuur „Tahab minna liblikaks“ (1996) Kadriorgu kunstimuuseumi jõudis, pulbitses skulptuuri sisemuses elu. Skulptuuri siduv jänesekäpaliim oli ligi meelitanud koloonia koiliblikaid, kes panid liblikaks saada tahtva teose sumisema ja vibreerima – too ootas justkui kookonist vabanemist. Teose soov läkski täide tänu koiliblikate uskumatule kohanemisvõimele.

Koiliblikaid peetakse kahjuriteks, kes teevad inimeste loodud keskkonnale halba. Kui paljud mõtlevad aga selle peale, kui võimas ja äge on see vihatud koiliblikas? Osaliselt tänu inimtegevusele on nad õppinud seedima peale villa, naha jms ka raskemetalle. Seda on tähele pannud üks Bostoni ülikooli doktorant ja otsustanud näidata, et koiliblikas on kasulik nii ökosüsteemile kui ka inimesele.¹ Keskmine inimene peab koisid vaid liblikate inetuteks ja kahjulikeks sugulasteks, kuid teineteiselt on meil õppida nii mõndagi.

Näitusel „Kohanemise kunst“ näidataksegi, kuidas inimene ja loodus on aja jooksul teineteisega kohanenud. Olulise küsimusena tuuakse välja, kuidas ja mille alusel inimene loodust väärtustab ja hindab, ning millised on olnud nende väärtushinnangute tagajärjed. Kuigi hindamise lähtekohti on palju, domineerib rahaline või personaalne kasu tänapäeval rohkem kui kunagi varem. Näitusel eksponeeritud teosed demonstreerivad aga, kuidas väärtustada loodust nii, et sellest on kasu nii loodusel kui ka inimesel.

Näitusel on kombineeritud loodust käsitlevad teosed ja objektid uuemast ning ka sajanditetagusest ajast, et näidata inimese suhtumise ja prioriteetide muutlikkust. Kui XIX sajandi maastikku kujutav teos on romantiline, harmooniline, subliimsuse poole püüdlev, (kujutatud on päikeseloojangus mägesid), siis tänapäevast on selle kõrvale toodud Paco Ulmani fotosari „Heitmaa“ (2018). Selles on kujutatud juhuslikke tühje linnamaastikke, kuhu on eksinud üksik rehv või kilekott. Sari toimib hästi kommentaarina inimeste negatiivse mõju kohta keskkonnale, aga ka sellises looduses on midagi väga kaunist.

Leida ilu kohast, kus suurem osa inimesi seda ei näe, on erakordne oskus, mida demonstreerivad peaaegu kõik näitusele kaasatud kunstnikud. Olen juba aastaid imetlenud Sandra Kosorotova teost „Rohujuuretasand. Kuidas umbrohu moodi vastu pidada?“ (2021), mida eksponeeriti esmakordselt Tallinna Kunstihoones. Kosorotova toob selles teoses poeetilisel viisil välja inimeste väljamõeldud hierarhia, kuhu nad looduse erinevad osad sobitavad, sidudes omavahel enda korjatud umbrohuks tembeldatud taimed ning siidile kirjutatud tsitaadid nende olemuse kohta. Hierarhia ei ole aga tihti loogiline. Miks on näiteks umbrohu staatusest pääsenud kiirelt leviv ja aedu üle võttev münt, aga mitte kõrvenõges, mis on hea loomasöödaks, kiu ja värvaine saamiseks ning toidu ja tee valmistamiseks?

Inimestele tuleks kasuks ammutada loodusest mitte ainult ilu, aga ka tundlikkust, emotsiooni ja empaatiat teiste elusolendite vastu. Sellist nägemise viisi saab õppida, harjutada ja pidevalt täiendada, seesugune elukestev õpe hoiab meid looduse lähedal. Loodusest võõrandumine on tänapäeval saanud väga suureks probleemiks. Loomulikult on üks selle põhjustest tehnoloogia kiire areng ja selle pidev kohalolu meie igapäevaelus, aga sellest veel ohtlikumaks võib pidada oskamatust loodust õigete kategooriate abil hinnata.

Looduse estetiseerimine

Nüüdseks on teada, et meie eluviis ja selle kvaliteet peab läbi tegema suurema muutuse ökosüsteemi heaolu nimel. See tekitab suuri pingeid inimeste ja institutsioonide vahel, kes peavad selle saavutamise eest vastutama. Kuigi ühelt poolt soosivad institutsioonid looduse väärtustamist, luuakse sellega tugevam struktuur loodusest võõrandumise pooldajatele, kes leiavad aina rohkem ettekäändeid senise mugava eluviisi säilitamiseks.

Seega peaks leidma veidi õrnema lähenemisviisi neile, kes on looduse politiseerimise tulemusel sellest väga kaugele liikunud. Kuraatorid viitavad oma tekstides ökofilosoof Timothy Mortonile, kelle arvates peaks täielikult eemalduma antropotsentrilisest vaatest loodusele ning püüdlema sügavama ökoloogilise arusaama poole. Tuleb mõista, et kõik (inimesed, putukad, taimed jne) on võrdsed osad ühes suures tervikus (ökosüsteem).²

Selline vaade peaks kindlasti olema üks lõppeesmärkidest, aga kuidas veenda selle vajalikkuses inimest, kelle mõtted on püsivalt sellel, et rohepööre tahab ära võtta tema kodu, töökoha ja tuleviku. Loodusest ollakse nii võõrandunud, et kannapööre mõtteviisis on võimatu väljakutse. Siin tuleb appi võtta õrnemad meetodid looduse taastutvustamiseks, kaasates iga inimese igapäeva­sõnavarra kuuluva „ilu“, ja taasleitud „esteetika“ mõiste.

Tänapäeval populaarseks distsipliiniks saanud keskkonnaeetika (environmental ethics) puudutab ka ühe otsaga keskkonnaesteetikat (environmental aesthetics), mille juured ulatuvad XVIII ja XIX sajandi loodusfilosoofiasse. Teadlaskond jaguneb üldiselt kaheks: ühed arvavad, et XVIII sajandil valitsenud loodusfilosoofia on liiga antropotsentriline ning keskendatud liialt inimese subjektiivsele arvamusele, teised aga usuvad just, et keskkonnaesteetika tulevik peitub selle juurtes.³

Looduse esteetika tugines kaks sajandit tagasi peamiselt sellistele üldistavatele mõistetele nagu „ilu“ (loomulik ilu), „subliimsus“ ja „maalilisus“ (picturesque), mille definitsioonide üle lõputult vaieldi. Näitusel illustreerivad seda vaadet hästi XVIII ja XIX sajandi maastikumaalid. Tänapäeval osatakse oletada, et millegi ilusaks nimetamine ütleb rohkem nimetaja tunnete, mõtete ja väärtuste kui „ilusa“ asja objektiivse kauniduse kohta. Üks XVII sajandist pärit meremaaling on näiteks asetatud dialoogi Kristina Õlleku teostega „Tunnetades veetarrendit“ (2020) ja „Nad hingavad vett“ (2019), milles on selgelt näha, et kunstnik näeb austreid ja millimallikaid esteetilistena, ent suhtub neisse ka suure empaatia ja tundelisusega, rõhutades nende kannatustele läbi inimtegevuse.

Näitust tutvustavas tekstis toovad kuraatorid välja, et ökoesteetikast ja ökofeminismist kasvas välja soov loodus deestetiseerida, keskendudes rohkem seesugustele väärtustele nagu hingelisus, emotsionaalsus jms. Estetiseerimine ei tähenda tingimata aga nende omaduste puudumist. Tihti arvatakse, et inimesed ei väärtusta looduse seda osa, mida nad ei pea „ilusaks“.⁴

Teiselt poolt, kas inimestele ei peaks mitte õpetama just esteetilist vaadet loodusele? Loodusfilosoofia esirinnas J. Baird Callicott arvab näiteks, et parandada tuleb inimeste „esteetilist maitset“ looduskeskkonna suhtes.⁵ Näitusel Elo-Reet Järve nahkskulptuuride ümber asetatud Johann Elias Ridingeri XVIII sajandist pärit ofortidel on kujutatud väärarenditega hirvi – näide kunstniku oskuse kohta näha looduse anomaaliates esteetilist väärtust.

Inimene ei märka looduses üksnes selle ilu. Loodust hinnates võib kogeda tundeid, mida polegi võimalik kirjeldada. Seega on looduse eri aspektide ilusana esitamine kindlasti kohati eksitav tegevus, aga selle kaudu on lihtsam looduse teistmoodi hindamist õpetada. Kuraatorid on toonud aga vastuargumendina välja olulise mõtte: antropo­tsentriline ja estetiseeriv vaade loodusele on kahe teraga mõõk, kuna soodustab empaatia ja lugupidamise kasvu, aga süvendab ühtlasi inimese domineerimist looduse üle.

Looduse üle domineerimine

Loodusest üleolemine on pikka aega voolitud ja kinnistatud sotsiaalne konstruktsioon, mille üle on vaieldud läbi ajaloo. Laiema levikuga Euroopa religioonid on tihti osaliselt üles ehitatud just arusaamale inimese iseseisvusest looduses. Euroopa koloniaalajaloos kasutati üleolekut loodusest ettekäändena tõsta end moraalselt ja sotsiaalselt kõrgemale „metsikutest“ ja „loomalikest“ põliselanikest, kelle religioon põhines enamasti just inimese ja looduse kokkukuuluvusel.⁶

Näituse kuraatorid toovad välja, et looduse väärtustamine ja sellega kooskõlas toimimine oli suurem prioriteet just naiste juhitud agraarühiskonnas. See seob looduse ja naise ühe emantsipeerumise eesmärgi alla. Ökofeminism ei karda tunnistada, et ollakse vastastikku sõltuvad. Sophie Durand näitab oma installatsioonis „Stseen. Kogutud pesa(d)“ (2023), kuidas teda ümbritsev keskkond on mõjutanud nii teda kui ka tema isiklikku ruumi, pannes loodusest leitust kokku oma isikliku pesa. Durandi teose kõrval paikneb Eesti avangardse tekstiilikunsti rajaja Leesi Ermi kolmkümmend aastat varem valminud vaip „Tsivilisatsioon“ (1976). See toimib püüdena siduda omavahel loodus ja kultuur NSV-ühiskonnas, mis oli progressiusku ja kus valitses soov allutada loodus täielikult inimesele. Uku Sepsivart osaleb näitusel muu hulgas videoteosega „Michel­angelo ülesanne“ (2017): ülesvõttega lindude „loomingust“ teeb ta lindudest kunstnikud nende loomulikus keskkonnas. Sepsivart demonstreerib teosega, et linnud ja inimesed saavad harmooniliselt koos eksisteerida, pakkudes teineteisele kas esteetilist naudingut või vajalikku materjali.

Sepsivardi videoteose vastas seisab aga tundmatu kunstniku sajanditetagune elevandiluust skulptuur, kunagine suure rikkuse sümbol ning praegugi eksklusiivne luksuskaup mustal turul. Selle skulptuuri väärtus seisneb selle karmis hinnas: keegi (teine) pidi selle materjali saamiseks tapma süütu looma. Ebapraktilises hävitamises saab alati süüdistada vaid raha ja ahnust – tänapäevalgi kritiseerime ju miljardäride kahjulikku teguviisi. Mis on aga sellise looduse üle domineerimise tagajärg? Mis saab pärast?

Inimene on alati tahtnud looduse üle domineerida, aga pöördumatut kahju nii keskkonnale kui ka inimeste mõttemaailmale teinud tööstusrevolutsioon on jätnud keskkonda sadu miljoneid tonne füüsilist saastet, millega keegi ei taha või ei oska midagi peale hakata. Eestis on loodusesse ladestatud umbes 600 miljonit tonni põlevkivituhka, millega on päriselt tegelema hakatud alles viimastel aastatel. 2005. aastal kirjutatud artiklis tuleb välja, et kuigi Eestis on põlevkivi kaevandatud üle 80 aasta, ei teata siiani, millest sellest tekkinud jäätmed päriselt koosnevad või mida nendega teha.⁷ 2021. aastal avastati, et tuhamägesid saab kasutada toormena põrandakattematerjalide valmistamiseks.⁸ Tore, et jäätmeid on lõpuks õpitud ära kasutama, aga kui mõelda ökoloogilise ühtsuse peale, on selge, et tähelepanuta on jäänud üks samamoodi oluline ja kannatada saanud looduse osa – inimene.

Kärt Ojavee näitab oma seeriaga „Tuhamäed“ (2021/2023), et põlevkivi kaevandamine Ida-Virumaal on jätnud sügava haava loodusesse ja ka inimeste ellu. Tuhamägede valvur Igor seisab nende poolkoksimägede ees nagu Caspar David Friedrichi rändaja udumere kohal. Tuhamägedest on moodustunud kogu tema identiteet. Neist vändatud dokumentaalfilmi „Tuhamäed“ (2017) režissööri Ivar Murru sõnul on nendest linnadest saanud „surma ja laostumise sünonüüm“: võideldakse pideva elanikkonna vähenemise ja ülejäänud riigist võõrandumisega.

Kooseksistentsist pole pääsu

Materjaliteadlikud kuraatorid on kõik käsitletud küsimused võtnud kaasa oma igapäevatöösse: näituse materjalid on taaskasutatud, uut prügi juurde ei tule. Iseseisvate kuraatoritena on sellist projekti seda keerulisem ette võtta, et inim- ja ajaressursi puudus jääb tihti heale taotlusele ette. Küll ei tohiks ühelgi suuremal kunstiinstitutsioonil olla ühtegi vabandust, et sama praktikat mitte üle võtta. Sel viisil näitust tehes tunnistame oma sõltuvust ümbritsevast keskkonnast – seda ei tasu karta.

Kindlasti on kiiduväärt, et selline näitus on saanud platvormi kunstimuuseumis, aga tegelikult peaks mingi vorm sellest olema eksponeeritud ka linnaruumis, kus selle üle oleks võimalik mõtiskleda ka inimesel, kes muuseumides ei käi. Ühiskonna püüde tõttu keskkonda päästa kannatavad paratamatult kõige rohkem halvemas majanduslikus olukorras ning kohati ka kultuurivõõrad inimesed, kellel ei tohi lasta loodusteadlikkusest ja selle hindamise oskusest liiga kaugele triivida. Samamoodi toimib näitus hädavajaliku meeldetuletusena neile, kes näevad alles jäänud looduses vaid realiseerimata tulu.

1 Sophie Yarin, Elevating the Clothes-Eating Moth from Pest to Evolutionary Marvel. – The Brink 3. V 2023, https://www.bu.edu/articles/2023/how-clothes-eating-moths-could-benefit-the-environment/.

2 Timothy Morton, Dark Ecology: For a Logic of Future Coexistance. Columbia University Press, New York 2016.

3 Andrew Brennan, Norva Y. S. Lo, Environmental Ethics. – The Stanford Encyclopedia of Philosophy 2022 (Summer), https://plato.stanford.edu/archives/sum2022/entries/ethics-environmental/.

4 Duncan C. Stewart, Taylor N. Johnson, Complicating Aesthetic Environmentalism: Four Criticisms of Aesthetic Motivations for Environmental Action. – The Journal of Aesthetics and Art Criticism 2018, kd 76, nr 4, lk 442.

5 Maria José Varandas, The Land Aesthetic, Holmes Rolston’s Insight. – Environmental Values 2015, kd 24, nr 2, lk 214.

6 Thomas Beery, Anton Stahl Olafsson et al., Disconnection from Nature: Expanding our understanding of human-nature relations. – People and Nature 2023, British Ecological Society, lk 472.

7 Ida-Virumaa tuhamäed neelavad kuni kolm miljardit. – Eesti Päevaleht 4. III 2005, https://epl.delfi.ee/artikkel/51005280/ida-virumaa-tuhamaed-neelavad-kuni-kolm-miljardit.

8 Kristina Kostap, Eesti tuhamägedest saavad Prantsusmaa suurtootja abil põrandakattematerjalid. – Postimees 12. X 2021, https://kodu.postimees.ee/7359295/eesti-tuhamagedest-saavad-prantsusmaa-suurtootja-abil-porandakattematerjalid.