Soome ja Eesti on väga erinevad maad. Happy hour algab naabermaa kõrtsides juba hommikul või keskpäeval, linnad võivad mõne aastaga teha suuri arengu­hüppeid (näiteks Tampere oma trammitee ja spordirajatistega) ja ka eesti kirjandust võidakse Soomes vastu võtta kuidagi hoopis teisiti kui kodumaal.

Kohe, kui alustasime „Lenini valsi“ tõlkimist, panime tõlkija Heidi Iivariga tähele, et Lenini-teema on Soomes muutu­mas üha aktuaalsemaks. Oli alanud tõeline Lenini kujude ralli: Kotkas võeti maha kurikuulus Tallinna linna kingitud Lenini pea ning Tamperes arutleti Lenini muuseumi üle, mis oli ikka veel avatud, jne. Kui 2022. aastal sai Tartul ja Tamperel täis 30 aastat sõpruslinnadena, lugesin Tampere kesk­väljakul rahvale ette esimesi Heidi tõlgitud katkendeid ning pakkusin vennasrahvale napsi ja hapukurki. Otsus­­tasime tookord, et raamatu ilmu­des teeme juba uhke tuuri.

Tõeliseks üllatuseks võeti aga meiega juba varem ühendust: ajakirjanik ja luuletaja Ville Vanhala kirjutas 2023. aasta suvel soome meediasse pika artikli¹ ning kutsus Kotkasse.

Nii sõitsingi ühel tuisusel novembri­õhtul kohvritäie „Lenini valsi“ vodka­pudelitega Tartust Tallinna ja läksin laevale, et kohtuda Helsingis tõlkija Heidi Iivari ning kirjastaja Kalle Niini­kangasega (kirjastus Enostone). Saime Heidiga kokku „Lenini valsi“ ühes tegevuskohas, peavaksali grilliputkas Aseman Wursti, kus Tampere Lenini-muuseumist varastatud revolutsionääri kujutav nukk raamatus ellu ärkab ja vorsti nõuab. Varsti võttis Kalle meid auto peale ja kihutasime Kotkasse pubisse Albert, kus meid juba ootasid Kymen Sanomate ajakirjanikud, et teha pikem intervjuu², ja kõrtsitäis väga erilist rahvast. Kymen Sanomat ei ole mingi tavaline provintsileht, vaid hämmastava lugejaskonnaga (umbes 1,5 miljonit) moodne väljaanne.

Kohe pubisse astudes silmasin ma vanemat seltsimeest, nagu hiljem selgus, ideelist kommunisti, kes oli kodunt siia tulnud oma Lenini kujude ja kogutud teostega, mis katsid terve laua, nagu oleks seal mingi miniatuurne Tallinna Orlovi lossi tagaaed kommunistlike monumentidega. Olin suvel Maarjamäe lossi taga skulptuuripargis veetnud mitu tundi, sest Helsingin Sanomat tegi intervjuu ja pildistas mind seal koos Lenini kujudega.³ Kohe oli selge, et Kotka pubirahvas on jagunenud kaheks: tõelisteks kommunistideks, kes nutavad oma maha võetud Lenini-kuju taga, ja siis nende n-ö vastasparteiks, kes põhjendab linnavalitsuse tegevust Ukraina sõjaga. Ümarlauda olid tulnud asja arutama ka kohaliku muuseumi juhataja Terhi Pietiläinen (maha võetud Lenin on peidetud Kymenlaakso muuseumi lattu) ja filmirežissöör Joona Mielonen, kes oli hääletanud linnavolikogus kuju mahavõtmise vastu. Peab kohe ütlema, et kirjastaja Kalle müüs sellel õhtul soomekeelset „Lenini valssi“ rohkem kui mõnel suurel raamatumessil. Ilmselt inimesed eeldasid, et teoses seikleb tore ja vahva Lenin, kellest nad olid pubi ees pargis just ilma jäänud! Tegelikult teab ju iga „Lenini valsi“ läbilugenu, et seal ollakse antud massimõrvari suhtes väga kriitiline ja lastakse suur kurjategija Tartu kassijõukudel koguni tükkideks rebida …

Kohati läksid vaidlused õlleklaasi taga vägagi teravaks, nii et vestlust juhtinud Ville Vanhala oli päris hädas naljakate sõnavõttudega, kus sooviti Kotkasse ka Stalini kuju või arvati, et kõik marssal Mannerheimi kujutavad taiesed tuleks kogu riigist ära koristada. Tehti isegi ettepanek, et Soome peaks võtma omaks Hiina kommunistliku kapitalismi mudeli! Pean ütlema, et tundsin ennast võrdlemisi muinasjutulises atmosfääris, sest olles pärit suguvõsast, kus vanaisa vanaisa oli legendi järgi rootsi aadlik (esialgne nimi von Matson), ja pooldades parem­poolseid monarhistlikke vaa­teid, polnud ma kunagi näinud nii lähedalt tõelisi kommuniste, v.a mu kunagine klassijuhataja. Olin justkui sattunud ajamasinasse, mida tuli ruttu õlitama hakata! Nii hakkasingi rahva rahustamiseks salaja jagama väikseid suveniirviinapudeleid sildiga „Leninin valssi“… Imestusega panin tähele, et nii poolt- kui ka vastuargumente esitavad kõnemehed võtsid need üht­viisi tänulikult vastu! Rohkete Lenini-kujudega kohale saabunud vana kommunist arvas, et mina olen üldse ehk tema tegevuse jätkaja Kotkas, ja kinkis mulle haruldase rinnamärgi, mis kujutab endast just seda, eestlaste Matti Variku ja Allan Murdmaa tehtud monumenti. Rääkisin rahvale Murdmaast paar lõbusat lugu, tutvustasin ka tema ümmarguse pall-Lenini kuju jooniseid – see pidi tulema Nõukogude ajal praeguse välisministeeriumi ette. Suurt imestust pälvis fakt, et Kotka kuju koopia oli aastaid seisnud Pärnus! Vana kommunist jutustas omakorda, kuidas ta oli koos eesti kunstimeistrite Murdmaa ja Varikuga päevade kaupa merekaatril napsutanud.

Otsustasin ja lubasin vanale kommu­nistile, et pöördun järgmisel suvel Kotkasse tagasi, et arutada põhjalikumalt Leniniga seotud küsimusi ja võimaliku kommunistliku esteetikaga tegeleva rakukese taasasutamist! Nii kirjastajale, tõlkijale kui ka mulle oli selgemast selgem, et „Lenini valss“ on tabanud Soomes mingit väga täpset valupunkti! Õhtu tagasiside oli erakordne, kõik olid rahul ja pole imestada, et Soome meedias ilmus „Lenini valsi“ kohta veel mitu artiklit.⁴

Läbi tuisu sõitsime kirjastaja Kalle ja tõlkija Heidiga Kotkast tagasi. Õige kirjastaja auto on alati raamatuid tore­dasti täis, meelde on jäänud ka üks uhke king raamatukuhja otsas, seda kannab kirjastaja ilmselt suurtel messidel. Kahjuks oli ta aga saanud Tampere Lenini-muuseumist viimasel hetkel kummalise äraütleva kirja, kuigi esinemine oli juba kokku lepitud. Viidati üldisele poliitilisele olukorrale ja muule. Tampere Lenini-muuseum on ju kurioosum ning need on mulle alati meeldinud! Olime tõlkijaga mõlemad halvast uudisest väga löödud!

Järgmisel päeval leidsime end Tam­pere messikeskuse kõrvale rajatud luksus­hotellist. Olen alati suhtunud pooldavalt pigem väiksematesse või keskmise suurusega kirjastustesse nagu Enostone – nende suhtumine kirjanikku on alati isiklikum ja hoolivam, nii ka seekord. Ja mine tea, millal väiksest võib suur saada: minu eelmise soome keelde tõlgitud teose „Gogoli disko“ kirjastaja Ville Hytönen (Savukeidas) juhib praegu tervet Soome kirjanike liitu. Ka Tampere kirjandusmessil, kus esinesime 3. detsembril pealaval programmis „Suured lood ja lugude jutustajad“, saatis „Lenini valssi“ era­kordne menu. Tuisustel õhtutel tuleb mulle ikkagi millegipärast meelde Kotka vana kommunist oma Leninitega …

1 Ville Vanhala, Kirjallisuutta ja dekadenssia Emajoen Ateenassa. – Suomen Le Monde diplomatique & Novaja Gazeta 2023, nr 3. https://mondediplo.fi/yleinen/kirjallisuutta-ja-dekadenssia-emajoen-ateenassa/

2 Elina Valtonen, Keskustelu Lenin-patsaasta kirvoitti yleisöstä kirjavat mielipiteet. – Kymen Sanomat

1. XII 2023. https://www.kymensanomat.fi/paikalliset/6391248

3 Vt Aki Petteri Lehtinen, Virolainen menestys­kirjailija teki kirjan siitä, kuinka Suomi valtaa Viron. – Helsingin Sanomat 29. IX 2023. https://www.hs.fi/kulttuuri/art-2000009745538.html

4 Nt Mikko Jämsén, Hullusti hoipertelevassa romaanissa Lenin herää eloon ja kissat taistelevat vallasta. – Savon Sanomat 3. XI 2023. https://www.savonsanomat.fi/paikalliset/6326142