Ühtedele seostub Jürjo nimi ennekõike lähimineviku uurimisega, teistele aga valgustusajaga. Minu meelest oli Indrek ennekõike mõtteloolane, kelle teekond ajaloopõllul algas ajas veelgi kaugemalt. Oma teise ülikooliaasta  uurimistöö teemaks valis Indrek Saksa rüütli ja humanisti Ulrich von Hutteni (1488–1523) elu ja tegevuse. Vaesunud aadliperekonnast pärit von Hutten pandi üheteistkümne aastaselt kloostrisse, kus teda ootas ees benediktiini ordu mungaks pühitsemine. Kuue aasta pärast noormees põgenes ja alustas rändurielu, millesse mahtusid õpingud neljas Saksa ülikoolis. Kahel korral külastas von Hutten ka Itaaliat, kus väisas Pavia ja Bologna ülikooli, viibis Roomas ning teenis  leiba sõjamehena. Tegemist oli agressiivse ja raske loomuga mehega, kes oli Saksa keisri Maximilian I põgusast soosingust hoolimata võimudega alatasa pahuksis. Ka tema tulihingeline katoliikluse ja paavsti vastu suunatud kriitika oli esmajoones kantud isiklikku laadi vimmast ja pahameelest. Hutten oli reformatsiooni pooldaja, ent tema panust usupuhastusse on tänapäeval hinnatud palju väiksemaks kui varem.

Oma elu viimased  viisteist aastat kannatas von Hutten süüfilise käes, millesse ta lõpuks ka suri. 1519. aastal kirjutas ta traktaadi „De morbo gallico” („Prantsuse haigusest”), kus kirjeldab süüfilise ravi ja mida peetakse meditsiiniajaloo üheks esimeseks patsiendipoolseks haiguse kirjelduseks. Kui Ulrich von Hutteni vastuolulisus väljendus peamiselt tema karakteris, siis Itaalia reisidel võis ta teoreetiliselt kokku puutuda või vähemalt kuulda mehest, kelle looming põhjustas  lahkarvamusi ja vaidlusi nii omas ajas kui veel pool tuhat aastat hiljemgi. Jutt käib Niccolò Machiavellist (1469–1527). Tema neljast põhiteosest „Valitseja”, „Arutlusi Titus Liviuse esimesest dekaadist”, „Firenze ajalugu” ja „Sõjapidamise kunst” ilmus vaid viimane trükis autori eluajal. Erinevalt järeltulevatest põlvedest pidas Machiavelli ise just „Sõjapidamise kunsti” oma peatööks. Kuigi see pole teistega võrreldes nii väljakutsuv, leidub siingi originaalseid mõttekäike.  Machiavelli väidab, et sõda on poliitika jätkamine (teiste vahenditega) ning poliitika omakorda sõja jätkuks. Kõlab tuttavlikult? Tõepoolest, tegu on Clausewitziga, kes muuseas Machiavellist väga lugu pidas. Kui Nõukogude Liidus pandi Machiavelli teosed keelatud raamatute loendisse 1930. aastate lõpus, siis „Sõjapidamise kunsti” kasutati Punaarmee sõjakoolides Teise maailmasõja alguseni. Machiavelli tekstid põhjustasid vastakaid  emotsioone peaaegu kohe pärast nende trükkimist. Vaevalt jõudsid tema teosed laiemalt levima hakata, kui need ringlusest ära korjati. 1559. aastal, kõigest kolmkümmend kaks aastat pärast Machiavelli surma, kandis Püha Tool tema teosed keelatud raamatute indeksisse, kuhu need jäid kuni 1880. aastateni, kui paavst Leo XIII Machiavellile andestas.

Negatiivne tõlgendustraditsioon saab alguse vastureformatsiooni-aegses Itaalias, kus Machiavelli  eksimust ei nähtud selles, et ta soovitab valitsejal teha kurja, vaid et ta annab valitsejale nõu mitte kuuletuda Jumalale. Türannist valitseja polnud üksnes rahva rõhuja vaid ka vanakurja tööriist maa peal. Mõnikord nimetati Machiavellit avalikult saatana suleks. XVI sajandi Prantsusmaal polnud aga sugugi katoliku kirik vaid hoopis protestandid need, kes heitsid Machiavellile ette, et tema vaated röövivad prantslastelt nende vanad voorused ja  vabaduse. Hugenottide leeri kuulunud Innocent Gentillet teeb raamatus „Contre-Machiavel” Niccolò kaudselt vastutavaks 1572. aasta Pärtliöö tapatalgute eest, kuna tema „Valitseja” oli pühendatud Urbino hertsogile Lorenzo II de’ Medicile, kelle Prantsuse kuningannast tütar Catherine olevat veretööks raamatust inspiratsiooni ammutanud. Elizabeth I aegsel Inglismaal kujunes Machiavellist rahvalik burleskne figuur, kusjuures  tähelepanu all pole niivõrd tema teosed kui autor ise. Machiavellist saab alaline tegelane inglise anekdootides ning tema eesnimest Niccolò tuletatud Old Nick muutub Vanakurja sünonüümiks. Asjad võtavad koguni sellise pöörde, et saatanlikust Machiavellist kujuneb ajapikku makjavellistlik saatan. Inglise kardinal Reginald Pole kuulutas 1538. aastal Machiavelli koguni „inimsoo vaenlaseks”, viidates, et Henry VIII „usu-uuenduslik” tegevus (tegelikult kuninga  soov omandada võimubaasi laiendamiseks kloostrite maad ja saada oma naisest lahutus, mida paavst keeldus lubamast) rajanes Machiavelli poolt kirja pandud mõtetele. Juba 1569. aastal leidis termin „makjavellism” koha inglise sõnaraamatutes, kus seda mõisteti „kahekeelsuse praktiseerimisena nii riigiasjanduses kui tavakäitumises”. Machiavelli selline „läbilöök” Albionil on seda üllatavam, et inglise keeles trükiti tema „Valitseja” alles 1640. aastal. 

Machiavelli eitamise kõrval eksisteeris õige varakult ka positiivne tõlgendustraditsioon. Oxfordi ülikooli esimene tsiviilõiguse professor, itaalia jurist Alberico Gentili iseloomustas oma 1585. aastal ilmunud teoses „De legationibus” Machiavellit kui arukat ja ettenägelikku meest, kes kaitses demokraatiat ja põlgas türanniat. 1640. aastal kirjutas prantslane Louis Machon raamatu „Apologie pour Machiavelle”, milles väitis oma uurimisobjekti olevat mittemõistetud  kristliku moralisti. Denis Diderot ja JeanJacques Rousseau jaoks, kes mõlemad arvasid, et „Valitseja” oli kirjutatud satiirina, oli Machiavelli vabariikluse ja vabaduse advokaat. Machiavelli ümberhindamine tema kodumaal leiab aset ühenduses valgustusajastuga, kus arvati end taas leidvat renessansipeeglis. Eriti eredalt lõi tema täht särama XIX sajandil Saksamaa ja Itaalia rahvusriikideks kujunemise ajal. Hegel nägi Machiavelli vabariikluses toetuspunkti  omaenese visioonile rahvusriigist, mida ta pidas inimkonna ülimaks saavutuseks. Machiavelli ise arvas inimkonna ideaalse vabariigi ülesehitamiseks liiga hapra olevat, sest inimesed on liiga isekad ja kõlblusetud ning lähtuvad peamiselt oma väiklastest enesehuvidest. Võib tunduda üllatavana, ent mida lähemale tänapäevale, seda enam saab Machiavellist mõningaste eranditega vasakpoolsuse sümbol. Isegi Karl Marx oli ametis kirsinoppimisega  Machiavelli loominguliselt koogilt. Itaalia Kommunistliku Partei asutaja Antonio Gramsci silmis oli Machiavelli aga peaaegu Lenini eelinkarnatsioon. Gramsci vaatles komparteid kaasaegse valitseja kehastusena, keda tuleb õpetada nii võimu ülevõtmise kui valitsemise kunstis. Gramsci meelest propageerib Machiavelli meetodite osas „rahvalikku massirealismi”.

Tema tõlgendamisel võib veidi lihtsustatult välja tuua järgmise reeglipärasuse. Need, kes on  võimul, pole Machiavellit iialgi armastanud, ent neile, kes on tahtnud võimule saada, on ta alati meeldinud. Rahututel aegadel on Machiavellist alati lugu peetud, rahulikel aegadel on teda aga enamasti ignoreeritud. Sõnumitooja tehakse vastutavaks sõnumi sisu eest. „Kurjuse õpetajaks” peetud Machiavelli loomingut on sageli seostatud selliste nimedega nagu Hitler, Stalin, Mussolini ja Pol Poth, mis on läbinisti eksitav. Ei maksa unustada, et diktaatorid ja despoodid,  kes tegid tutvust Machiavelli loominguga, olid esmajärjekorras diktaatorid ja despoodid ning alles seejärel „Valitseja” lugejad ning mitte vastupidi. Niisiis on meil tegemist väga mitmete ja erinevate Machiavellidega ning selles on ennekõike „süüdi” tema lugejad ise. Vene-briti päritolu filosoofi ja ajaloolase Isaiah Berlini andmetel on ainuüksi „Valitseja” kohta vähemalt kakskümmend viis erinevat juhtivat tõlgendust ning neid tuleb aina juurde. Tänapäeval võib lugeda,  kuidas mõistavad Machiavellit feministid, ärimehed ning isegi Euroopa Liidu lobistid Brüsselis². Lühidalt – meil igaühel on oma Machiavelli. Kuid kas see tähendab ühtlasi, et me kõik oleme suuremal või väiksemal määral makjavellistid?

Machiavelli ei leiutanud makjavellismi, ta ainult vaatles seda. Senikaua k
ui inimesed jäävad inimesteks, käituvad nad täpselt sellisel viisil, nagu Machiavelli on seda kirjeldanud: „Eks või ju inimeste kohta öelda üldiselt, et nad on  tänamatud ja tujukad, valelikud ja silmakirjalikud, argpüksid ja saamahimulised; kuni sa teed neile head, on nad ihu ja hingega sinu päralt ning pakuvad sulle oma verd, varandust elu ja lapsi, seda siis … kui tarvidus on eemal; tarviduse kätte jõudes ent pöörduvad nad sinust ära”.³ Eks peeglisse vaadates taha ju igaüks välja paista kenam, kui seda tegelikult ollakse. Machiavellile hinnangu andmiseks ei piisa ainult „Valitseja” lugemisest, vaid seda tuleb kõrvutada „Arutlustega”. Biograafilised andmed lubavad üpris kindlalt väita, et ta töötas mõlema raamatuga korraga. See lubab omakorda öelda, et Machiavelli polnud autokraatia advokaadiks ühes ning vabariikluse toetajaks teises. „Valitsejas” ei leidu tegelikult ühtegi argumenti, mida „Arutlustes” poleks korratud. See on ühtlasi vastuseks kriitikale, mille kohaselt kaval ja südametunnistuseta teenistuse otsija kirjeldab ühes teoses kõike seda, mis  võiks meeldida valitsejale, ning teises seda, mis võiks istuda vabariikliku korra soosijatele. Paljud seisukohad mõlemas teoses poleks olnud meele järele kummalegi. Machiavelli teeb üldistuse, mitte ei anna hinnangut, kui kirjutab, et on olemas vaid kaht tüüpi valitsemist. „Valitsejas” kirjeldab ta peaaegu eranditult ühte ning „Arutlustes” peamiselt teist. Ent üksnes „Arutlustes” leiame detailse teemaarenduse, millal on kohane  personaalne valitsemine ja millal on aeg laiemaks vabariikliku võimubaasiks. Valitsejaid on tarvis riikide loomiseks ja päästmiseks, vabariigid aga säilitavad harilikult riiklust paremini pikema aja vältel. Parim variant oleks seega segavalitsemine.

Kõige rohkem hindas Machiavelli siiski poliitilist stabiilsust, mille ta asetas kõrgemale nii valitseja juhitud riigist kui vabariiklikust valitsemisest. Machiavelli adub intuitiivselt, et vabastamine  ja vabadus on kaks täiesti erinevat poliitilist probleemi, mis vajavad vastuolulisi lahendusi. Vabastamiseks on tarvis võimu koondumist, vabaduseks aga võimu nõrgenemist. „Valitseja” teemaks on vabastava võimu kokkupanek, „Arutlustes” aga käsitletud seda, kuidas kätte võidetud vabadust hoida ja allakäiku edasi lükata. Varem või hiljem satub aga vabadus tõelisse ohtu. Seepärast on iga kümne aasta järel  tarvis radikaalseid ümberkorraldusi, s. t riik peab algstaadiumisse tagasi liikuma. Vaja on revolutsiooni. Siinkohal tasub meenutada, et „revolutsioon” oli alguses astronoomia termin, mis viitas kuu liikumisele tagasi algfaasi (sks revolvieren – tagasi keerama v pöörama, ingl revolve – pöörlema, keerlema). Alles XVIII sajandil omandas „revolutsioon” tänase, uuendusele viitava tähenduse⁴. Machiavelli räägib seega tegelikult re-evolutsioonist, millegi ümbertegemisest,  kui see miski on aja jooksul deformeerunud. Areng ei kulge otsejoones – selline lähtekoht oli tüüpiline antiikajale – vaid toimub pigem ringikujuliselt, tsükliliselt, pöördudes tagasi samasse kohta, kus seisavad varasemast tuttavad karakterid, kes osalevad oma ajastule vastavalt maskeerununa enam-vähem sarnastes konfliktides. Ajalool näib olevat muutumatu koosseisuga ansambel, kes esitab võrdlemisi piiratud repertuaari.  Kui kõik kordub, siis miks ei võiks see kehtida ka poliitika kohta? Machiavelli sõnum on, et võimust pole võimalik vabaneda ilma seda loomata, n-ö vastuvõimuta, kuid nõnda talitades muutub inimene tegelikult hoopis ise võimu vangiks.

Üheks võimalikuks põhjuseks, miks Indrek valis oma uurimisobjektiks von Hutteni, võis olla just viimase protest võimude vastu ja tema vastuvõimu loomise visioon, mis nägi ette Saksa  ajaloolise kella tagasipööramist keskaegse rüütlimaailma „kuldajastusse”. Kas mitte Eesti omariiklust taastades ei olnud meist paljude pilgud pööratud samuti mitte niivõrd ette- kui tahapoole, kahe ilmasõja vahelise „ideaalriigi” poole? Indrekule meeldis ajaloo üle arutleda jalutuskäikudel ja teinekord oma argumente aeglaste laiakaareliste käeviibetega saata. Mulle meenub kolm pikemat ühisjalutamist 1980. aastate keskpaigas Pühajärvel, kuhu Indrek  saabus koos meie ühise sõbra Sergei Stadnikoviga pärast mõningate vahejuhtumitega vürtsitatud bussisõitu (sel ajal avalikes kohtades koos Seržiga liikudes võis pea alati arvestada mõne väiksema olmepõhjalise skandaalikesega) ning 1990. aastate lõpus Travemündes ja Berliinis. Praegune jalutuskäik aegruumis oli esimene ilma Indrekuta. Nii väga tahaks aga küsida, mida arvad neist asjust Sina, Indrek?

1 T. Hampton, Fictions of Embassy: Literature and  Diplomacy in Early Modern Europe. Cornell University Press, London 2009, lk 109-110.

2 M.P.C.M. van Schendelen, More Machiavelli in Brussels: The Art of Lobbying the EU . Amsterdam University Press, 2009.

3 N. Macchiavelli, Valitseja. Tallinn 2001, lk 126.

4 A. Ehrenmark, Maktens hemligheter: En essä om Machiavelli. Stockholm 1986, lk 203.