Ka Eesti meedias olid omal ajal levinud ekspertide hääletuse alusel tekitatud pingeread. Et see nähtus praegu enam-vähem kadunud on, ei viita siiski ärilise mõtteviisi kadumisele,  vaid vastupidi – selle mõtteviisi domineerimisele: edetabel on riskantne žanr, sest võib tähendada tasuta reklaami või antireklaami ja turukonkurentsi rikkumist, nagu ka arvustus, mis ei pruugi meeldida ka sponsorile. Aga ükski protsess ei alga tühjalt kohalt ja vana põimub alati uuega. Erinevalt muust kaubatootmisest kipub kunstitegemine praegugi olema intiimne ja personaliseeritud  tegevus ning ka edetabeleid ja stiilimüüte hoiavad tegelikult ülal persoonid: geenius, professionaal, taidleja, superstaar …

Sellega seoses oli huvitav nõukogude aeg. Et kultuur oli siis tugevasti ideologiseeritud ja „demokraatia” (taidlemine ja rahvalähedus) oli sellesse kohustuslikuna sisse kirjutatud, siis sai erialaoskuste ehk professionaalsuses ja professionaalides väärtuse nägemine teatava vastumõtlemist või vaimset sõltumatust tähistava rolli. Romantismiajast pärit geeniusekultuur pühitses loovuse stiihiat ja salapära, mida ei ole võimalik õpetada või seletada. Pärast romantikuid on geeniusemüüti jõudumööda dekonstrueeritud, kuid tegelikult ei anna seda vist teoks teha: kultuur on ja jääb olemuselt isikustavaks väärtustamismehhanismiks.

Tänagi austatakse „suurkujusid”. Ja geenius kui ehe „looduslik” ja akadeemiliste  investeeringuteta olemas „maavara” sobib hästi ka müügiedetabelite maailma. Ainult et Geeniuse tänane nimi on Superstaar. Ja kui ajalooline Geenius oli väga sageli hingeliselt vaevatud puruvaene sotsiopaat, kelle geniaalsus selgus alles pärast tema surma, siis superstaar on mees- või naissoost Tuhkatriinu, kes jõuab hallist tagahoovist säravasse ballisaali, mille põrand on kaetud dollarikihiga – nagu praegu plaadimüügi edetabelites  trooniv Briti sopran Susan Boyle. Kaubastumine ja demokratiseerumine ei ole kindlasti olnud väiksemad kunstikultuuri sisumõjurid kui varasem ideoloogiline surve. Selle üheks näiteks on lihtsustumine: minevikunostalgiale ja klassikale toetuvate „uuslihtsate” ja neostiilide võidukäik. Paradoksaalselt on kultuuridemokraatia õõnestanud nii klassikalise professionaalsuse kui ka avangardse kunstimõtte positsioone.

Kui  ärieesmärke täidab hõlpsasti kiire kullakaevamine ehk talendi või hiti osav pakendamine ja turundamine, milleks siis aastakümnetepikkune haridus või mingid riskantsed, „rahvale” mõistetamatud eksperimendid? Mis põhiline – kunstiloomingu olemustunnuseks on argireaalsusest väljapoole ulatuv metafüüsiline ühiskogemus, mida ei saa rahas mõõta. Võib arvata, et just seetõttu jääb loovkultuuri ja äri ristumispunktis  virvendama alati teatav vastuolu. Toosama pragmaatika ja metafüüsika vastuolu varjutab paratamatult ka praegu aktuaalset loomemajanduse kontseptsiooni. Ühest küljest on küsimus lihtsalt „eneseturundamises” ehk nippides, kuidas rahamasina kange õlitada delikaatselt ja pühadusi rüvetamata. Loomemajanduse kontseptsiooni tähtsaim ja sisuline küsimus on siiski see, kuidas ka müügiedetabelite maailmas säilitada lisaks kultuuri mitmekesisusele ka need erioskused ja koodid, mis ei vasta „rahva” maitsele ja majandusefektiivsuse kriteeriumidele.