Kui küsimus rahvavalgustuse ja üldise koolihariduse ehk teadmiste vajalikkuse kohta oleks näiteks aastal 1750 pandud rahvahääletusele, siis vaevalt oleks see toetust leidnud, olgu Prantsusmaal või Eesti- ja Liivimaal. Praegu, mil Eesti elanikest väidetavalt on kõrgkoolis käinud  iga kolmas, kõlab aga vägagi kummaliselt teadmatuse eelistamine teadmisele. Kas see, kui näiteks NLKP liikmete ja Nõukogude repressiivorganite tegevust Eestis aastatel 1944–1991 ei uurita ega üldistata, kaotab need liikmed Eesti Vabariigi territooriumilt kuidagi kiiremini kui aja loomulik kulg seda teeb? Mil moel võiks tehtu olematuks vaikimine ühiskonnas valeotsuste võimalikkust tulevikus vähendada?

Õigupoolest pole Sirbi veergudel mõtet selle üle  pikalt arutada – parem kulutada see leheruum uurimise tulemuste käsitlusele, nagu sel aastal lahkunud ajaloolase Indrek Jürjo mälestuseks käesolevas lehenumbris teemegi. Lähiajaloos toimunu süstematiseerimiseks ja üldistamiseks sine irae et studio, nagu president Mälu Instituudist kõnelemisel Tacituse abi kasutades ikka rõhutab, on tähtede seis minu arvates juba küllalt hea. Dokumentaalfilme või mälestusteoseid lugedes tekib nii mõnigi kord  kiusatus öelda: „Ei, see polnud nii!”. Mõnigi hääl leiab, et ise repressioonide kuldaega vahetult sõja järel omal nahal mitte kogenud inimesed käsitlevad kogu õudust liiga kergemeelses, koguni humoorikas võtmes, asjakohase tõsiduse ja paatoseta, seega, kohustuslikult morn olemata. Lähimineviku kunstilise käsitluse mitmekesisus on ainult hea, see vabastab muuseas ka teadlased kohustusest olla kunstikomissarid ja tõe apostlid ning õpetamast loojaid, kuidas on õige. Ühtlasi taandub mulle arusaamatult vintskelt aastaid iseseisvuse taastamise järel vastu pidanud nõukogude nostalgia tegelikust elust kunstiteostesse, mütoloogilisse sfääri. Pärast nostalgiaikoon Arnold Rüütli mahavalimist presidendi ametikohalt on rahva vaim inimnäolisse sotsialismi uskumise tõvest kenasti paranenud ja igatsust „turvatunde” ja „stabiilsuse” järele, mida okupatsiooniaeg olevat  pakkunud, avalikus inforuumis ei kohta. Lõppenud (loodetavasti igaveseks) on ka endiste tippkommunistide avalik ärplemine ning „seestpoolt õõnestamise” ja „partei kaudu eesti asja ajamise” luulu fakti pähe levitamine.

Tõsi, kaht parlamendierakonda juhivad veel endised NLKP liikmed, kuid tooni ei jaksa vana nomenklatuur enam õieti anda ei poliitilises ega majanduselus. Kui me praegu andmeid ei kogu, süstematiseeri,  üldista ega publitseeri, siis on kunagi kaugel tulevikus XX sajandil toimunus selgust saada sama raske kui praegustel ajaloolastel muistse vabadusvõitluse üksikküsimustes. Teadlaste nimetatud tegevusel, nagu on palju rõhutatud, ei ole aga kohtulikke tagajärgi, ei teki süüdistust ega karistust. Kommunistid ja NLKP liikmeskonda kuulunud antikommunistid ei pea muretsema. Ajalugu vaatab nende peale neutraalse pilguga ja mida suurem on  distants meie vaatepunkti ja nende kunagi olude sunnil toime pandud nurjatuste vahel, seda kindlamini saab NLKP tegevuses osalenuid käsitleda nagu veidrikke meie esiisade hulgas, kes Masingu ajal endale ise rõugeid püüdsid panna, Jannseni ajal oma majale korstent keeldusid ehitamast või Tõnissoni ajal, 1905. aastal, maal kenasid kivimaju maha üritasid põletada. Loll jääb lolliks iga riigikorra ajal, aga igal ajal peab leiduma ka inimesi, kes tunnevad nende  käivitumis- ja väljalülitamismehhanismi.