Kireva elukäiguga radikaalse postmarksistliku mõtleja ning endise poliitvangi Antonio ehk Toni Negri (1933–2023) lahkumine 16. detsembril ei tekitanud eesti (ühis)meedias suuremat vastukaja. Ometi on tegu millenniumi ühe olulisema poliitilise filosoofiga, kes sünteesis Foucault’ ning Deleuze’i ja Guattari ideedest koos Michael Hardtiga neoliberaalse kapitalismi vägagi viljaka ning populaarse kriitilise käsitluse. Negri ja Hardti 2000. aastal ilmunud raamat „Impeerium“ („Empire“) on kindlasti selle sajandi üks olulisemaid ja menukamaid sotsiaalfilosoofilisi ühiskonnakäsitlusi, kus nad on määratlenud mitmed pöördelise tähtsusega mõisted mõtestamaks XX sajandi teise poole maailmakorralduse muutusi, mida nad nimetavad neoliberaalse monetaarkapitalistliku impeeriumi kujunemiseks.
Sellele järgnenud „Rahvahulgas“ („Multitude“, 2004) käsitletakse mõistet, mis võeti kasutusele juba „Impeeriumis“: multitude’i, singulaarsetest subjektidest koosnevat inimhulka kui olulist revolutsioonilise potentsiaaliga poliitilist jõudu. „Commonwealth’is“ (2009) mõtestatakse ühisuse, jagatava (commons) mõistet kui olulist poliitilist kategooriat, millest teismendate lõpuks areneb Pascal Gieleni jt käsitluses kommonismi (commonism) teooria.1 Kuid mitte sellest ei tahtnud ma siin seoses tema pärandiga rääkida. Negri ilmus poliitilisele ja filosoofilisele areenile 1960. aastatel marksistliku ajakirja Quaderni Rossi ühe toimetajana ning selle loodud filosoofilise mõtteraamistiku operaismo mõtestajana. Üks operaismi keskseid ideid oli „keeldumine tööst“, mis aga ei tähenda keeldumist loomingulisest või tootlikust tegevusest, vaid keeldumist tööst kapitalistlike tootmissuhete raamistuses.
Negri meenub alati, kui loen antropoloogilisest huvist mõne kunstist või ka kultuurist laiemalt kõneleva kohaliku leheloo kommentaare. Reeglina saab nende puhul kihla vedada selle peale, mitmendas kommentaaris tõstatab keegi oma kõhukinnisuse probleemi, lastes kunstnike aadressil lendu kadestava hüüatuse „Kuradi purkisittujad!“. Samuti selle peale, mitmendas kommentaaris soovitatakse saata kõik kunstnikud „tootvale tööle“. Sellised kommentaarid on väljaspool kahtlust, sest ikka leidub mõni entusiast, kes oma oh-kui-originaalse „naljaga“ paarilt omasuguselt mõnda laiki üritab kätte saada. Sellises kujutlusilmas on „tootev töö“ ülim hüve, millele kõik need nende arvates niisama lulli löövad ja laisklevad kehad tuleb allutada, sest see ja ainult see saab lunastada patuste muiduleivasööjate ulaelu. Asjaolu, et kunstniku ja laiemalt humanitaari töö on mõttetu, on selles diskursiivses kosmoses väljaspool kahtlust. Tootva töö tihedalt tähendusi täis pikitud õilsas kujundis avaneb terve üksteisele vastukäivate väärtuste universum.
Kõigepealt muidugi protestantlik eetika, mille järgi üksnes töö lunastab. Siis see, et töö saab olla üksnes karistus või sundus, sunnitöö, ja oma tööd nautida on võimatu. Nii et kui seda naudid, siis ei ole see töö, vaid lullilöömine. Marxi sellised üldjuhul vihkavad, aga ise on enamasti oma tööst just marksistlikus mõttes võõrandunud: nad ei näe ega koge selle tulemusi ja see ei lähe neile korda. Või siis hoopis suurema tõenäosusega ei ole ka nemad mingil tootval tööl, vaid istuvad kesk- või alamastme ametniku või -juhina mingis nüris kontoris, liigutavad heal juhul natuke lille ja vahivad tühjusse, sest tegelikult ei ole midagi tootval tööinimesel kommentaariumides mölisemiseks lihtsalt aega. Umbes nii võtab selle ulja „töö moralismi“ kokku ka David Graeber oma legendaarses raamatus „Mõttetud tööd“ („Bullshit Jobs“).
Negri loobus juba 1970. aastatel vastandamast töötust, füüsilist ja vaimset (immateriaalset) tööd. Just kunstniku tegevust, kus kohtuvad kognitiivne, afektiivne ja immateriaalne töö, hakkas ta nimetama biopoliitiliseks tööks: see produtseerib uusi eluvorme, mis on elu mõtestamiseks ontoloogiliselt oluline, ja just „neist vormidest saab maailma ihu“.2
1 Raamatu ilmumise eelõhtul ilmus Sirbis Negriga ka pikem intervjuu, mis ongi võib-olla üks väheseid Negri ideede tutvustamise katseid siinses kultuuriruumis. Vt Jüri Lipping, Hent Kalmo, Sotsialism on surnud, elagu kommunism. Intervjuu itaalia poliitilise mõtleja Antonio Negriga. – Sirp 9. V 2008.
2 Antonio Negri, Metamorphoses: Dossier: Art and Immaterial Labour. – Radical Philosophy 2008, nr 49, mai-juuni, lk 21–25.