Näitus „Õige keha, vale keha?“, kuraatorid Kristel Rattus, Anu Järs, Anu Kannike, Ellen Värv, Karin Leivategija, Katrin Alekand, Maido Selgmäe, Reet Piiri, Tenno Teidearu, Terje Anepaio, Ingrid Ruudi, Inna Jürjo, Liis Ehrminger, Marge Konsa, Oskar Poll, Toomas Gross. Eesti Rahva Muuseumis 18. III 2023 – 28. I 2024.

Õige keha, vale keha. Koostanud ja toimetanud Anu Kannike ja Kristel Rattus, keeletoimetaja Ivi Tammaru. Inglise keelde tõlkinud Kristopher Rikken, toimetanud Daniel Edward Allen. Kujundanud Marje ja Martin Eelma. Eesti Rahva Muuseum, 2023. 310 lk.

Kehaga ei ole suuremal osal kõige paremad suhted. Ta on kas liiga suur, liiga väike, võdisev, tselluliidine, aknearmiline, tedretäpiline, kontrollimatu, vaegnägelik, valutab, haige jne – nimekiri on ammendamatu. Ehk pole isegi liig väita, et päris suur hulk meist ei armasta oma keha, kehaks-olemist, kehalisust. Aga millest ometi tuleb see va lihaviha ja problemaatiline suhe inimesele nii olemuslikuga? Ühelt poolt elame ju aina suuremaid tuure võtva kehapositiivsuse ning iseenda armastamise ajal, mil iga inimese omapära ja erilisust kampaaniate ja teavitustööga muudkui ausse tõstetakse ja igaüks oma kehaga pealtnäha ju(stkui) lepitatakse. Võib aga ka õigustatult küsida, kas pole seegi üks turumajanduses palavalt armastatud individuaalsuse ja originaalsuse müüdi järjekordne kaubastamise katse – „Ole sina ise! Ole eriline! Be real! Lihtsalt tee seda! Juhhei!“ – ehk lihtsalt neoliberaalsuse regivärsiline retoorika?

Kehakuvand ehk see, kuidas end(a) keha(s) ja kehana tuntakse, saab alguse ja mõtte muidugi sellest, et inimene ei ole teistest isoleeritud. Arusaam üksikisiku kehast on alati seotud ühiskonna ootuste ja levinud sotsiaalsete nähtustega. Me võime ju mõelda oma kehast kui kõige privaatsemast omandist, kuid tegelikult on keha – ja see, kuidas selles kehas elame – kummaliselt anonüümne ja teistsugune. Eriti tugevalt ilmneb see nii vaimse kui füüsilise haiguse ajal, mil tunneme end oma sotsiaalsest ümbrusest võõrandatuna ja oleme haavatavana objektistatavad.¹

Kuidas olla keha?

See, mida praegu lääne kultuuriruumis atraktiivseks ja ilusaks peetakse, ei mahtunud saja aasta eest ilu raamidesse teps mitte ega kandu tõenäoliselt ka (kaugesse) tulevikku. Ilu ja inetus – nagu kehagi – pole staatilised, vaid dünaamilised ajas muutuvad mõisted: „Keha on oma olemuselt duaalne: see on nii ajalooline ja kultuuriline konstruktsioon kui ka bioloogiline ja füüsiline tõelisus. See lubab meil vaadata keha kui meediumit, millega inimene tunnetab, kogeb ja muudab end ümbritsevat maailma. Seejuures tuleb keha osana vaadata ka seda ümbritsevaid materiaalseid ja vaimseid võrgustikke.“²

Olles ise suur keha sõber (noh, päevil, mil ma oma keha parasjagu ei vihka) ehk koreograaf ja tantsija, on selle näol tegemist radikaalselt avatud süsteemiga, mis tähendab, et keha ei lõppe nahaga, vaid ulatub kõikjale ning ühendub ka kõige muuga: kõikvõimaliku praktika ja tehnoloogia ning teiste olenditega, mis kõik tekitavad väga eriilmelisi viise „olla keha“. Hollandi antropoloogi Annemarie Moli eeskujul mõtlen keha puhul tihti selle ontoloogilisest poliitikast ehk sellest, et keha on ühiskonniti voolitud – lükatud sellega kas siis ühte või teise „vormi“.³ Mind ei huvita, milline üks või teine keha on (näiteks õige või vale), vaid kuidas keha (näiteks õigeks või valeks pidamine) eri diskursuste kaudu luuakse ja võimestatakse.

Keha kui protsess

Mol ütleb, et kuna objektil (loe: kehal) on kalduvus erineda vastavalt ühest käsitsemisviisist teise, siis see kas tekib või kaob erinevate perspektiivide vaatamise/mudimise läbi. Kordan: kehad ei ole stabiilsed, vaid dünaamilised, enamgi, neil on võime mitmekordistuda, olla mitmekordsed. See tähendab, et kehal ei ole tõelist olemust – keha on protsess, mille võimed varieeruvad vastavalt kontekstile. Mingis mõttes oleme nagu kassid, kuigi erinevalt neist võib-olla siiski ühe eluga, aga seejuures mitte ühe, vaid lausa üheksa kehaga.

Nii nagu inimeste elu sõltub soost, seksuaalsest sättumusest, rahvusest, rassist, puudest, usutunnistustest jms, elatakse ka erinevais kehades. Näiteks see, kuidas elab tänases Eestis ühe keskklassi kuuluva mehe keha, erineb paratamatult sellest, kuidas elab ühe lihttöölisest naise oma. Veel lihtsamalt: see, kuidas elab ühe meesterahva keha, erineb naisekeha elust ja seda mitte ainult nende bioloogilisest erinevusest lähtuvalt. Näiteks nähakse ju naise keha kogu feminismuse kiuste endiselt tihti kultuuriti n-ö ümbriku, anuma või mahutina. Nii mõnegi siinse mehe arvates on vist naise keha endiselt esmalt kodu peenisele ja hiljem lapsele. Või vähemalt jääb selline mulje, kui lugeda „Miks naised ei sünnita“ stiilis artikleid Postimehe või Uute Uudiste veergudel.

Mitmikkeha

Eesti Rahva Muuseumis avatud näituse „Õige keha, vale keha?“ ja seda saatva artiklikogumiku üks eesmärke ongi näidata kehade käsitlemise võimalikkusi. Kuigi pealkirjaga luuakse binaarne eeldus olla õige või vale keha, ilmestab kogumikku ja näitust hoopis mitmikkehalisuse ja korporaalse paljususe printsiip. Kaunid ja kaunis keerulised mõisted. Mida need aga selle näituse ja raamatu kontekstis tähendavad? Seda, et eesmärgiks pole olnud joonida alla praegusi arusaamu näiteks ilu­standarditest jms, vaid tõsta esile raamid ja praktika, mille kaudu on keha ja kehalisust eri ajal võimestatud … või siis ei ole seda tehtud.

Näitusega kaasnev kogumik koosneb viieteistkümnest artiklist, kus lähenetakse kehale nii mineviku kui ka tänapäeva ühiskonnas kehtivatest eeldustest lähtuvalt. See toimib väga hästi näituse kataloogina, on selle sisukas ja informatiivne lisandus, kuid kannab ka täitsa eraldi raamatuna välja. Võimalik, et on lausa näituse tugevaim külg. Kuigi akadeemilise suunitlusega, on kõik artiklid lugejasõbralikud ning avavad kehaga seonduva huvipakkuvalt enam-vähem kõigile – nii spetsialistidele kui ka võhikutele. Nagu sissejuhatuses öeldakse, siis „keha on meil kõigil ning see on miski, mis oma erinevuses meid siiski ka seob“. Mis tähtsamgi: kehad pole sugugi enesestmõistetavad, loomulikud/neutraalsed antused, vaid ideoloogiatest ja väärtustest kantud ajas muutuvad tähenduste kogumid ja konstellatsioonid. Rääkida kehast kui kultuurist ja selle mõjudest väljaspool olevast, on problemaatiline ja mõttetu – isegi nn bioloogilisest kehast rääkimine või kirjutamine tähendab selle allutamist keelele, mis on ju kultuuriline konstruktsioon.

Surnukehast rahvuskehandini

Kogumik on üsna eklektiline ning teada saab näiteks muu hulgas, kuidas on eri aegadel matuserituaalides koheldud surnukeha, kuidas sünnib kollektiivne rahvuskehand, kuidas 1930ndatel piimapropagandat tehti, et tuberkuloosisanatooriumid toimisid kunagi Tinderina ehk romantiliste suhete sõlmimiskohana, et tänapäeval seostub ühismeedias veedetud aja pikenemine tüdrukute täiskasvanuikka jõudes suurema enesetapuriskiga, et praeguses Eestis on vägistamine üks alateavitatumatest kuritegudest ning umbes 99,5 protsenti vägistamisjuhtumitest jääb kas registreerimata, menetlus lõpetatakse või lõpeb see õigeksmõistmisega. Isegi sellise asja saab teada, et kiviajal Lõuna-Eestis Tamula järve kaldal ligikaudu 5000 aastat tagasi elanud 40aastase naise menüü sarnaneb saarma omaga.

Kuigi loetelu võib jätta kaootilise mulje (eks see ole suuresti siinkirjutaja teene), on raamat jaotatud tegelikult kuueks selgeks peatükiks, mis jagunevad omakorda kas kaheks või kolmeks alapeatükiks. Üsna põhjaliku kogumiku koostajate eesmärk on tõenäoliselt olnud küll pigem võimalikult laiahaardelise info populaarteaduslikul tasemel ühtede kaante vahele kogumine, mis sest, et seda on tehtud akadeemilist kirjutamistava järgides.

Elukaarest fantaasiakehani

Kuna kogumiku iga artikli eraldi käsitlemine on siinses kirjutises võimatu, siis keskendun lõpetuseks kogumiku kui terviku analüüsile ning selle point’ile. Nagu sai juba eelnevalt mainitud, on lähenetud kehale nii näitusel kui ka raamatus pluralistlikult. Igas peatükis (olgu tegu siis elukaare, sportimise või fantaasiakehaga) avatakse mitme tahu kaudu pigem raame ja käsitlusi, mille varal keha(ks olemist) uurida ning mille laiem eesmärk on näidata, et sellist asja nagu üks ja üheselt mõistetav keha pole olemas.

Küll on aga olemas diskursused ja võimustruktuurid, mille toel omistatakse teatud kehadele teatud aegadel teatud tähendusi, nagu ütleb kogumiku artiklis „Kohased, kohatud ja kohandatud kehad: kehatehnikatest ja tähendustest“ Katrin Alekand: „Meie kehad on pidevalt kellegi vaateväljas ning me vaatame oma kehasid läbi teistele nähtava filtri. Sellega kaasneb püsiv pinge, mis sunnib pidevalt kehaga midagi ette võtma, et vastata mingile anonüümsele standardile. Sellistes tingimustes võib nii füüsilise keha muutmist kui ka sotsiaalset vormimist väga tugevate filtrite kaudu käsitleda vägivallana. See on kultuuri kaudu vormitud vägivald, mida võib olla raske märgata.“ Michel Foucault’ töö on olnud väga oluline, nii et kehast on saanud tänapäeva filosoofias, sotsioloogias ja antropoloogias eelistatud analüüsiobjekt. Võim konstrueerib ju endiselt teatavat liiki kehasid ja annab neile õiguse täita teatavat liiki ülesandeid, mudides seeläbi teatavat liiki subjekte (loe: naine võrdub näiteks endiselt peamiselt emaks olemisega, ehk saab tähenduse ja „õiguse olemasolule“ lapsi kandes ja ilmale tuues).

Tänapäeva maailmas võiks sellest lähtuvalt aga küsida, kuidas elada huvitava, terve ja vägeva kehana väljaspool neoliberaalse turumajanduse strateegiaid ja võimustruktuure? Kuidas olla ja elada üheksa erineva kehana ühiskonnas, mis sunnib end pidevalt teistega võrdlema? Sellele üht vastust muidugi pole, kuid ennekõike tahan rõhutada „õige ja vale keha“ binaarsusest väljumise mõtet. Palun sellest laiemat spektrit, palun kehade paljususe printsiipi, palun perversselt poorset pungumist kehadeks olemise puul! Või kui opereerida endiselt dualismiretoorikas, tahaks hüüda: „Rohkem „valesid“ – aeglasi, puudega, kontrollimatuid, karvaseid, aknearmilisi, silumata, tselluliidiseid! – ühesõnaga imeliselt normiväliseid kehasid. Sest kes tahaks olla õige kehaga maailmas, kus õige on nii piinlikult igav ja etteaimatav?

1 Moira Gatens, Imaginary Bodies. Ethics, Power and Corporeality. Routledge, 1996, lk 35.

2 Samas, lk 51.

3 Annemarie Mol, The Body Multiple: Ontology in Medical Practice. Duke University Press, 2002, lk 8.

---

Areng.

1) Vanasti oli juba väliselt kerge mees- ja naissoo vahel vahet teha.

2) Siis aga hakkasid naised võtma meeste kombeid üle. Kõigepealt lõid suitsu näkku …

3) … siis ajasid meeste püksid jalgu.

4) Ja tulevikus kujuneb olukord niisuguseks, et kui tahetakse ka mees- ja naissoo vahel vahet teha, siis ei jää meestel muud üle kui seelik selga tõmmata.

Karikatuur ajalehes Tallinna Post 18. VIII 1939.