Romaani „Puust palitu“ tegevus toimub 1931. aastal Pohjanmaal. Mitu korda raseduse katkemise üle elanud Elena õmbleb oma abikaasa kirstuäris ämma õpetust mööda sarkadesse polstreid. Englund kirjeldab raskepärast soome elu, kus leib tuleb lauale kõva tööga ja õrnust asendab mühatus enne pealeronimist. Töö kirstuäris rusub mõnevõrra, ent inimesed surevad sajaprotsendilise kindlusega ja kliente jätkub ning õmmeldes saab Elena veidi rakendada ka oma peidus loomingulisust. Kuni ühel päeval kohtab Elena kütkestavat külalist, maailma näinud uue ajastu linnainimest …
Lugu nagu tuhanded teised igava mehe kõrval tõelist armastust igatsevast naisest. Soome kirjanduses on niisuguse armukolmnurga suureks kirjutanud juba Juhani Aho oma „Juhas“ (1911), kust on soome kultuuri kinnistunud Shemeikka tegelaskuju, võrgutav ja libekeelne laukkuryssä ehk donžuanist Karjala harjusk, kellega koos abielunaine põgeneb. Õnne see talle ei too. Traagiliselt lõpeb ka Mika Waltari romaanis „Võõras mees tuli tallu“ keelatud suhe sulase ja perenaise vahel. Aino Kallas, kes on kirjutanud lausa keelatud armastuse triloogia, käsitleb „Reigi õpetajas“ samasugust armukolmnurka … Nimekirja võiks jätkata lõputult.
Helsingin Sanomat auhindas aastal 2022 Englundi romaani põhjendusega, et „värskendav debüütromaan näitab, kui palju julgust on vaja eneseleidmiseks sallimatus keskkonnas“. Teose kütkestava külalise nimi on nimelt Lydia – Elena armub naisesse. Tänapäeval ei pane niisugune armukolmnurk enam kulmugi kergitama, kirjanduses võib seda pidada isegi praeguse aja klišeeks. Romaani sündmused leiavad aset aga aastal 1931, mistõttu klišee mõjub hoopis kui ülemlaul vabadusele armastada. Ajastu mõistmiseks tasub heita pilk tollal kehtinud Soome kriminaalkoodeksile, mis nägi samast soost isikute vaheliste siivutute tegude eest karistuseks ette kuni kaks aastat vabadusekaotust. Seaduseparagrahv kehtis 1889. aastast kuni 1971. aastani.
Enamikus riikides, sh Eestis, oli karistatav ainult meeste suhe, kuid Soomes kehtis karistus ka naiste puhul. Võrdluseks: Eestis dekriminaliseeriti meestevaheline seks 1935. aastal, varem kui Rootsis (1944) või Soomes (1971). Paraku tõi Eesti NSV kriminaalkoodeks 1940. aastatel endaga reaalse vanglakaristuse homo- ja biseksuaalsetele meestele teise mehega läheduse otsimise eest, ent siinseid naisi seadus endiselt ei puudutanud.
Soomes mõisteti aastatel 1894–1971 samasooliste suhete eest kriminaalkaristus kokku 1074 inimesele: 51 naisele ja 1023 mehele. Uuringute kohaselt suhtuti homoseksuaalsusse XX sajandi alguses siiski üsna sallivalt, seda hakati pidama omamoodi haiguseks ja 1920. aastatel tehti isegi ettepanekuid seesuguse suhte dekriminaliseerimiseks. Süüdimõistvate kohtuotsuste arv hakkas 1930. aastatel siiski kasvama: taustaks oli uus arusaam homoseksuaalsuse nakkavusest, sooviti kaitsta noori ohtlikuks peetava seksuaalse sättumuse eest. 1950. aastatel võimaldas Soome seadus homoseksuaale isegi kastreerida (91 mehega seda ka tehti, neljale naisele määratud karistuse arstlik komisjon tühistas). Sellegipoolest vaadati nn normivälistele suhetele enamasti läbi sõrmede. Tove Janssoni ja Tuulikki Pietilä 1956. aastal alguse saanud kooselu oli seaduse järgi kriminaalne, kuid kunstnike avalikuks saladuseks olnud eluviis ei toonud neile reaalset karistust. Englundi teose järgi oldi kunstiringkonnas üsna vabameelsed juba sõdadevahelisel ajal. Maapiirkonnas Pohjanmaal olid väärtused tunduvalt konservatiivsemad kui linnas, kuhu Elena oma armastusele järgneb.
Romantilise naisteka klišeedevaramu on „Puust palitus“ esindatud: vale armastus, õige armastuse ilmumine üsna loo alguses, igatsevad pilgud ja ihaldusobjektist fantaseerimine, põgusad erootilised stseenid, armastajate ette veeretatud raskused ja nende ületamine … Südame hääle järgimine kõlab praeguses maailmas tavalise, isegi läägena, ent omal ajal nõudis see päriselt julgust. Klišeedega mängides osutab Englund, kuidas tegelase teine sugu võib anda vanale loole sootuks uue paatose. Teades ajastu tausta, saadab lugejat pidev pinge: kas ja kuidas kangelannade armastus püsima jääb? Mis hetkel nende ehitatud õnnelik kaardimajake kokku variseb?
Englund jutustab filmilikult, laiade pintslitõmmetega, mistõttu on sunnitud psühholoogilist usutavust looma sisekõne asemel väliste tegurite abil, eri kõrvaltegelaste ja sündmuste kaudu. Kõiketeadev autor laseb lugejal sündmusi näha pigem Elena silmadega, ent annab vahepeal jutustajaohjad üle Elena murdekeelsele ämmale, kes kasvab teose käigus klassikalisest kiuslikust ämmakujust sündmuste käiku suunavaks tegelaseks.
Varem nimetatud soome kirjandusklassikud on pärandanud teadmise, et keelatud armastus lõpeb alati õnnetult või suisa veriselt. Peab see siis tingimata nii olema, paistab Anna Englund küsivat, kinkides igale tegelasele kübekese võimet teisi mõista ja erinevustega leppida. Ei hakka ette ära rääkima, kas sellest piisab, et kangelannad saaksid käest kinni hoides päikseloojangusse jalutada.