Maailma üks juhtivaid budismiuurijaid professor Richard F. Gombrich pidas lõppenud aastal 14. kuni 16. novembrini Tartu ülikoolis kursuse „Budismi lugu“ raames kolm avalikku loengut.
Olete andnud suure panuse budismiuuringutesse. Mis pani teid sellest valdkonnast huvituma?
Poleks arvanud, et budismist saab minu peamine teema. Ma ei usu, et saan end budistiks nimetada, sest ma ei usu taassündi, aga imetlen Buddhat väga ja pean teda kahtlemata üheks kõige olulisemaks inimeseks, kes on kunagi elanud. Maailm oleks lahkem, leebem ja õiglasem paik, kui lastele õpetataks koolis budismi ja inimestel oleks teadmisi Buddha kohta, kelle ma paigutaksin samasse kategooriasse Platoni ja Aristotelese ja veel paari uuema aja filosoofiga. Kindlasti oli ta suurem filosoof kui näiteks Karl Marx.
Paljud Buddha ideed (mitte tingimata religioossed ideed, sest piir religiooni ja mittereligiooni vahel pole budismis kuigi selge) on andnud suure panuse inimkonna mõttelukku. Neid on inimestele ka üsna lihtne seletada, kui selleks võtta piisavalt aega. Buddha oli esimene, niipalju kui mina tean, kes arvas, et mehed ja naised on täiesti võrdsed. Ta küll ei rääkinud sellest palju, aga ta kirjeldas universumit, lähtudes eeldusest, et kõik elusolendid on ühtmoodi võimekad, nende arengupotentsiaal on sama.
Mingis mõttes oli tegu juhuse ja vedamisega, et ma budismi juurde jõudsin. Pidin läbima riikliku ajateenistuse. Mind saadeti Saksamaale, aga õnneks polnud mingit võimalust, et mind oleks arvatud tegevteenistusse. Jumalale tänu, sest ma ei suuda end ette kujutada kedagi tapmas. Ülemused armees arvasid nähtavasti, et olen ohtlik oma poole meestele. Kui mulle tulirelvadega ümberkäimist tutvustati, osutusin ma väga kobaks, küll mitte sihilikult, aga ma olen tõepoolest täiesti lootusetu juhtum. Nii et pärast esimest korda keelati mul tulirelva kasutada.
Aga mind saadeti Saksamaale Hannoverisse, seda küll juba siis, kui Briti armee valmistus sealt lahkuma, sest Saksamaast pidi saama NATO liige. Minu kunstiajaloolasest isal olid seal mõned kolleegid, kellest ta teadis, et nemad olid natsismisüüst puhtad, nagu üks väga tore mees, kes juhtis Hannoveri kunstigaleriid. Isa kirjutas sellele muuseumidirektorile, keda ta küll väga hästi ei tundnud, aga teadis, et ta on tubli ja korralik mees, kes oli olnud sõjavang. Too tutvustas mind oma perekonnale.
Natsi-Saksamaal sõjaaja pinge all elades oli selle mehe naine, sakslanna, kel ei olnud idamaiseid juuri, avastanud budismi. Umbes kord kuus tulid teised budismihuvilised tema majja ja nad õppisid koos budismi tundma, süvenesid selle olulisematesse tekstidesse. Seal ma õppisin palju budismi kohta. Ma avastasin, et mulle meeldib suurem osa sellest, kuigi ma polnud ka kõigega täielikult nõus.
Kuidas on teie elukogemused ja taust mõjutanud budismi uurimist ja mõistmist? Milline on olnud teie isiklik teekond?
Mu pikas ja aktiivses elus on olnud palju tõuse ja langusi. Mu isa Sir Ernst Gombrich oli ülikooli professor, kunstiajaloolane. Viimaks sai ta kõige kõrgema autasu, mida Suurbritannias välja antakse, teeneteordeni (Order of Merit), kusjuures selle ordeni kandjaid saab korraga olla vaid kuni 24 elavat inimest. Olen selle üle väga uhke. Meie maja oli raamatuid täis. Kui keegi tuli külla ja mu isal arenes temaga põhjalikum vestlus, siis võis ta allkorrusel istudes tahta viidata millelegi, mis oli mõnes raamatus tema töötoas teisel korrusel. Ta ütles siis: „Palun minge mu töötuppa. Vasakult teises raamatukapis on kolmandal riiulil rida punaseid raamatuid. Selle rea keskel on halli kaanega teos. 36. lehekülje teisest lõigust leiate tsitaadi, mida ma äsja mainisin.“ Selline oli mu isa tüüpiline kõnelemis- ja suhtumisviis.
Mu isa ja ema ütlesid alati, et mul on täielik vabadus oma eluga teha just seda, mis ma tahan. Meie peres oli küll palju akadeemikuid, aga see ei tähendanud veel, et ka minust peab saama akadeemik. Kuid ka mina valisin üldjoontes akadeemilise tee. Huvitaval kombel olen ma uurinud asju, mida mu isa vältis. India ei huvitanud teda üldse. Mind huvitas India väga, ehkki ma ei üritanud teadlikult tema huvialasid vältida.
Isa huvitasid vägagi hiina kultuuri paljud küljed, eriti just hiina kunst. Ta oli päris rahul, kui ma kaalusin võimalust uurida Hiinat doktoriõppes. Tollal valitses Hiinat aga veel Mao Zedong ning välismaalasi ei lubatud riiki uurimistööd tegema. Kurb oleks uurida kõrgkultuuri maal, mida ei saa ise külastada. Mul oli mujalgi palju teha ja ma kahetsen, et ma ei õppinud hiina keelt selgeks, aga mul polnud selleks lihtsalt aega, sest tegelesin India klassikaliste keeltega, sanskriti ja paali keelega.
Kui läksin Oxfordi ülikooli, kus mul oli stipendium ladina ja kreeka keele õppimiseks, siis veidral kombel polnud seal võimalik õppida budismi, aga sanskriti keele õpetamise traditsioon oli olemas. Sanskriti keelega tegelemine ei tähendanud veel, et selle käigus saanuks õppida midagi budismi kohta. Valikaineks sai võtta paali keele. Ma tegingi seda, kuid tegelikult pidin seda endale ise õpetama, sest ülikoolis polnud tollal selleks kedagi palgale võetud.
Ja seda olen ma kahetsenud, sest võin kinnitada, et ise ei saa olla endale parim õpetaja, eriti veel valdkonnas, millega tegelevad vähesed, ja nii oli ka paali keele puhul puudu heal tasemel sissejuhatavast kirjandusest. Küpse õpetlasena olen avastanud, et suur osa sellest, mis ma budismi kohta alguses teada sain, on lihtsalt vale, sest pidin piirduma nende teostega, mis mulle kätte juhtusid, ja mul polnud võimalik tõelistelt asjatundjatelt lugemissoovitusi saada.
Olete Oxfordi budismiuuringute keskuse asutaja ja direktor.
Jah, minu lõpueksam Oxfordis oli väga veider, sest ülikool asus uurima, keda mulle eksaminaatoriks kutsuda, ja keegi soovitas parima budismiõpetlasena Edward Conzet, sakslast, kes oli pagenud natside eest Inglismaale. Ta oli endale nime teinud varajase mahajaana budismi uurijana, eriti just tiibeti budismi. Kuid on selgunud, et tema tõlked olid paljuski ekslikud. Teatud teemade puhul andis ta budismiuuringutele vale suuna. Tema eksamilehel oli kümme küsimust ja mina pidin välja valima kolm, millele vastata. Lugesin need kõik läbi ja vaid ühe puhul sain pihta, millest üldse jutt käib.
Kõige esimese küsimusega lootsin hakkama saada. See käis erinevate budismivormide kohta ja neist ma ikka midagi teadsin, seega kulus mul kolm tundi sellele vastuse kirjutamiseks. Sel küllaltki kaootilisel ja ettekirjutustest vabal õpetamismeetodil, mida Oxfordis ja Cambridge’is vähemalt kunagi kasutati, on ka mõned eelised, sest sellest ei tehtud üldse välja, et ma polnud vastanud kolmele küsimusele, ja ma sain eeskujuliku hinde. Mulle pakuti tööd ning sain viimaks sanskriti õppetooli juhiks ja seetõttu mingil määral ka õppekava kujundada, nii et kui keegi tahtis, võis ta valikainena võtta paali keele ja ka midagi budismi kohta. Mina olen suuremas osas iseõppija.
Mu isa oli filosoof Karl Popperi parim sõber. Oma metodoloogia, kuigi me ei kasutanud kunagi seda kohutavat sõna, õppisin ma selgeks Popperi ja mingil määral ka oma isa käest, kes ütles küll alati, et pole olemas sellist asja nagu metodoloogia, et tema edasijõudmise meetodiks oli arutada asju oma kolleegidega. Oleksin tahtnud ka rohkem seda võimalust kasutada, aga suuremal osal mu akadeemilise karjääri ajast ei olnudki mul kolleege, sest olin ülikoolis jätkuvalt ainus inimene, kes õpetas paali keelt või budismi. Olukorra parandamiseks panin lõpuks ameti maha ja rajasin Oxfordi budismiuuringute keskuse.
Paljud arvavad, et kuna see paikneb Oxfordis, on see osa ülikoolist, aga ei ole. Ainult selles mõttes on see ülikooli osa, et mul oli vaja sõna „Oxford“ kasutamiseks ülikooli luba, mida me koos ühe juristiga taotlema hakkasime. Muidu oleks see olnud lihtsalt budismiuuringute keskus ja keegi poleks teadnud, et sel on mingi seos Oxfordiga. Kuigi tegelikult sel polnudki Oxfordiga erilist seost, sest ülikoolilt loa saamiseks pidin allkirjastama dokumendi, kus oli kirjas, et ma ei hakka ülikoolilt kunagi raha küsima. Ja selle aja jooksul, mis ma seal olin, ei maksnud ülikool pennigi.
Minu elu tegi see palju raskemaks. Oxfordi budismiuuringute keskus vaevu hingitseb veel. Pärast mu pensionile jäämist hallatakse veel mõningaid projekte, millega olin alustanud, kõige tähtsam on aga keskuse ajakiri. Seal on avaldatud artikleid autoritelt kõikjalt maailmast ja see on andnud budismiuuringutesse suure panuse. See ilmub edasi, oleme suutnud ajakirja müüa, kuigi tellijaid pole kerge leida. On siiski ülikoole, mis seda edasi tellivad. Keskuse tulevik on aga kahtlane, sest meil puudub sissetulek. Selles tuleb süüdistada eelkõige mind, sest järgides India traditsiooni, nii religioosset kui ka akadeemilist, ei võta ma õpetamise eest raha. Kui mul paluti kuhugi loengut pidama tulla ja uuriti, mis ma selle eest küsin, siis teatasin, et palun vaid reisikulud katta.
Milliseid muutusi olete märganud budismiuuringutes oma karjääri jooksul?
Suurbritannias juhtus umbes 25 aasta eest äkitselt selline asi, et valitsus andis teada kärbetest orientaaluuringute puhul ja hoiatas, et järgmise kümne aasta jooksul tulevad igal aastal uued kärped. Briti budismiuuringud on väga kurvas seisus, sest, nagu ma juba ütlesin, ei saanud keskus ülikoolilt nagunii üldse raha. Muidugi ei seisne mingi valdkonna rahastamine vaid õpetamise eest maksmises. Tegelikult on vaja – ja budismiuuringute puhul see üldiselt nii ei ole – abiraha või stipendiume.
Budismiuuringutes on toimunud väga oluline nihe. Varem keskenduti eelkõige theravaadale ja paali keelele, sest teerajajad juhtusid pärinema riikidest, kus järgiti theravaada budismi. Nüüd on aga selgelt liigutud mahajaana, eriti just uuema mahajaana uurimise suunas, paljud huvituvad sellest. Varem polnud Suurbritannias ka ühtegi ülikooli, mis oleks pakkunud Tiibeti-uuringuid. Kardinaalne muutus tuli geopoliitilistel põhjustel, kui Hiina vallutas Tiibeti.
Mõnes mõttes soodustati sellega tahtmatult budismiuuringuid, kuna paljud õpetlased ja vaimsed liidrid põgenesid sealt ja kolisid paikadesse, kuhu nad said elama jääda ja kus leidsid rahalist toetust: peamiselt USAs, aga ka mõnedes Euroopa riikides jm. Tiibeti budismi polnud ülikoolides võimalik uurida siis, kui mina olin selleks sobivas vanuses. Nüüd on see võimalus olemas. Võiks öelda, et just tiibeti budism on see budismi haru, millest huvituvad enim nii õppejõud kui ka tudengid. See on oluline muutus. Aga mina ei tea tiibeti budismist midagi ja olen ka liiga vana, et tiibeti keelt õppima hakata. Kui veel üldse oma vajakajäämistega midagi ette võtta, siis alustaksin hiina keelest.
Milliseid raskusi kohtate budistlike tekstide tõlkijana? Kuidas tõlkida muistseid tekste nii, et need oleksid tänapäeva lugejaskonnale arusaadavad?
Budistlike tekstide või ükskõik milliste võõrkeelsete tekstide tõlkimise kohta räägitakse palju rumalusi. Budismi uurides kohtab olulisi läbivaid termineid, nagu näiteks „dukkha“, mis on tõlgitav mitmeti, kuid mis tähendab seda, et elu ei paku rahuldust. Arvatakse, et see on väga oluline, millist sõna kasutada, aga tegelikult ei anta tähendust edasi vaid ühe sõna kaudu.
Kui tekst räägib dukkha’st, mida budismi uurides sageli ette tuleb, siis tuleb see otsast lõpuni läbi lugeda ja endalt küsida, mida selle teksti autor silmas peab. Siis tuleb kirjutada oma keeles lõik, mis annab edasi sama sõnumit. Pole ühtegi põhjust, miks peaks tõlkima sõna-sõnalt, kui originaaltekstis väljendab esimene lause üht mõtet ja teine lause teist mõtet, aga näiteks inglise keeles kõlaks teistpidi paremini – tuleb järgida inglise keele vaimu. Tuleb kirjutada nii, et inimesed sellest aru saaksid. Ja budismis pole midagi, mis teeks selle võimatuks.
Mul oli õnne lähemalt tutvuda suure Sri Lanka budistliku munga ja õpetlase, auväärse Walpola Rahulaga, kes on kirjutanud raamatu „Mida õpetas Buddha“ – see tilluke raamat oli paljudele sissejuhatus budismi tollal, kui ta veel elas. Rahula rõhutas, et on täiesti ebavajalik ja lausa suur viga arvata, et budismi õpetamiseks tuleb tingimata kasutada algkeelte, sanskriti ja paali termineid. Kui ta õpetas ingliskeelsete maade ülikoolides, kasutas ta vaid inglise keelt. On siiski mõned sõnad, mida on vaja teada, kuna neid kohtab budistlikes tekstides.
Sanskriti ja paali keelt ei ole väga lihtne õppida, kuigi paali keel on siiski sanskritist palju lihtsam. Saksa keel on palju raskem, sest on palju rohkem grammatikareegleid kui paali keeles. Paljud varajase budismi tekstide tõlked on XIX sajandi lõpust ja XX sajandi algusest, kui paali keelt oli väljaspool budistlikke riike väga vähe õpitud. Tõlkijad on teinud palju vigu, mille võib aga neile andeks anda, sest kust nad ikka seda infot saada oleksid võinud, kui neil polnud võimalik neisse riikidesse reisida. Mulle tundub, et kahjuks tuleks peaaegu kõik juba tõlgitud tekstid uuesti tõlkida, kuigi vahest polegi see nii halb, kui on võtta mõne olulise teksti kaks tõlget. Kuna need mõnes kohas teineteisest erinevad, on kohe näha, et seda kohta võib tõlgendada mitmeti. Ja kumb tundub loogilisem?
Ma olen paali keelt kaua õpetanud ja nüüd annan väga vähe reegleid, mida on paalikeelse teksti mõistmiseks kindlasti vaja teada. Tuleb tekst lihtsalt ette võtta. Ja kui tuleb sõna, mida ei tea, vaadake seda paali-inglise sõnastikest, mis on päris head, eriti veel see kõige vanem. Kui avastate, et olete seda sõna juba otsinud, siis võib ju endale öelda, et jah, oleksin pidanud mäletama, ent ei tasu enda vastu liiga karm olla. Kõige parem viis sõna ära õppida on seda sõnastikust otsida, ja mitte üks kord, vaid kümme korda. Siis jääb see meelde.
Mille poolest võiks budismi uurimine teie arust oluline olla kaasaja ühiskonnale, seda nii akadeemiliselt kui ka üksikisiku ja kogukonna tasandil?
Akadeemilises plaanis polegi vaja sellele küsimusele vastata, sest on nii vähe inimesi, kes kuulevad budismist midagi akadeemilises kontekstis. Neid on 0,000001% rahvastikust. Aga mida võiks budism anda indiviididele ja ühiskonnale? Tuleb aru saada budistliku eetika alustest. Budism, eriti just varajane budism, toetub eetikale. See räägib eetikast. Kõik elusolendid, sealhulgas mõlemad sood, naised ja mehed, on võrdsed, ja seda tuleb Buddha puhul alati meeles pidada. Buddha oli mõnes mõttes esimene feminist. See on väga oluline!
Siis vägivallatus. Aga enne kui vägivallatuse juurde minna, tuleb silmas pidada, et Buddha ütleb, et kõik tahtlikult sooritatud teod on olulised. Kuigi on ka asju, mida võidakse tahtlikult teha, kuid millel pole mingit eetilist tähtsust. Kui ma oma nina kratsin, siis vaevalt on sel mingit tähtsust. Aga me ei räägi sellest. Peab vältima halba ja tegema head, ja eelkõige aru saama sellest, et sul lasub vastutus. Iga indiviid, kuigi see ei kehti vaid inimolendite kohta, vastutab oma tegude eest. Isegi kui tehakse midagi vaid seetõttu, et õpetaja käskis. Kui ülemus sõjaväes ütleb, et pead kellegi maha laskma, siis see on sinu otsustada, kas teed seda või mitte.
Viimasel juhul peab küll olema vapper ja üpris erakordne inimene, sest lihtsam oleks teha, mis kästi. Maailm oleks palju parem ja õiglasem, kui inimesed saaksid aru, et nad vastutavad kõigi oma tegude eest. Seepärast saab Buddha küll anda kõikvõimalikke eetiliselt hiilgavaid nõuandeid, aga ta ei saa kellegi heaks midagi ära teha. Ta võib ju selgitada, millist kurjust sünnib sellest, kui täidetakse kindralite käske, aga oletame, et ka sina allud sellisele kindralile. See on jube, aga olukord on selline, kui just ei õnnestu armeest jalga lasta ja põgeneda mõnda teise riiki.
Budistlik eetika on eelkõige enesepiiramise eetika: ära valeta, ära varasta, ära tapa, isegi mitte putukaid. Sellised asjad on enesekontrolli küsimus. Budistlikud õpetajad, nagu teistegi maailmareligioonide omad, on üht-teist öelnud ka sugulise karskuse kohta. Aga Buddha ütleb seksi kohta lihtsalt seda, et pead endale tunnistama, et vastutus sugulise väärkäitumise vältimise eest lasub sul endal. Nüüd võib küsida, et mida tähendab suguline väärkäitumine? See on igaühe otsustada, mida ta selleks peab, ja kui mõni teine ütleb, et see on väärkäitumine, aga sa saad siiralt väita, et ei ole, siis olgu peale, lase käia.
Kui tudengitele budismi õpetate, siis kuidas teete budismi õpetused ja ajaloo arusaadavaks neile, kellele see teema uus on? Milliste raskustega seisate silmitsi klassiruumis?
Ainus väljakutse on mu enda teadmatus. Kui mulle esitatakse küsimus, millele ma ei oska vastata, siis vabandan ja üritan end teemaga kurssi viia. Ma ei näe põhjust, miks seda peaks olema eriti raske õpetada. Näiteks kristlust, kus olulised küsimused, näiteks see, mis juhtub pärast surma, jäävad täiesti vastamata ja täielikuks mõistatuseks, oleks palju raskem õpetada. Inimesed võivad ju öelda, et nirvaana on neile arusaamatu idee, seda on kindlasti raske õpetada. Probleem tekib sellest, et Buddha leidis nagu müstikudki, kuigi ma Buddhat müstikuks ei nimetaks, et seda ei saa sõnadega seletada.
Tal oli keele kohta väga põhjalik ja minu arust ka veenev teooria. Ta ütles, et nirvaanat ei anna kirjeldada. See ei jää tavakogemuse piiresse. Keel puudutab vaid tavakogemusi ja seega ei saa nirvaanat keele abil kirjeldada. Küll aga saab öelda, mida see ei ole. Ja mida see ei ole, on iha: kõiksugused ihad, ka positiivsed ihad, seksuaalsed ihad, iha süüa rohkem jäätist, mis tahes iha. Sama halvad on ka kõik vihkamise ja agressiivsuse vormid ja negatiivsed ihad. Neist tuleb vabaneda. Ja on veel kolmas võimalus, millest on kõige raskem vabaneda: intellektuaalne segadus, võimetus asju selgelt näha.
Kas teie karjääri jooksul on ette tulnud eriti põnevaid või ootamatuid avastusi?
Arvan, et ma olen teinud päris mitmeid avastusi. Paljud neist on seotud faktiga, et Buddha oli pragmaatik. Ta annab inimestele pidevalt mõista, et ei tasu esitada küsimusi, mis neid vaimsel teel edasi ei aita, ja sageli pole neile küsimustele ka võimalik vastata. Näiteks, kui talt küsiti „Kuidas maailm tekkis?“, siis ütles Buddha: „Ma ei suuda seda kindlaks teha ja soovitan teil mitte selle küsimuse üle juurelda. See paneb teil vaid pea valutama.“ Ta ütles, et selliseid asju on päris palju, mida keegi kunagi välja ei uuri, ja need küsimused tasuks unustada. Ta oli pragmaatik.
Kuna ma olin professor sanskriti keele alal ja pidin paali keele kõrval õpetama ka sanskriti keelt, sain aru, et paljud asjad, mis sisalduvad paali kaanonis, kus on kirjas Buddha algõpetused, on vastus sanskritikeelsetes brahmanistlikes pühakirjades öeldule. Seal sisalduvat on sageli vääriti tõlgendatud, kuna Buddha on nende pühakirjadega küll pidevalt dialoogis, aga ei ütle seda selgelt välja: „Poisid ja tüdrukud, nüüd lükkan ma ümber selle või tolle tekstikoha.“ Tollal ei tehtud niimoodi, osalt ka seetõttu, et raamatuid ei pandud kirja. Tekstid olid olemas vaid inimeste peas. Seega polnud mõtet öelda: „Nüüd ma lükkan ümber midagi, mis sisaldub brahmanistlikes tekstides“, sest brahmanistlikele tekstidele oli ligipääs vaid vähestel inimestel.
Üks oluline asi, mis ta ütles ja millest võib palju järeldada, oli see, et võib kasutada ükskõik millist keelt, mis meeldib, kuni see pole sanskriti keel. Miks ta ei tahtnud, et kasutatakse sanskriti keelt? Sest see oli haritud braahmanite keel, kus ei pandud rõhku teksti mõistmisele. Braahmanitele oli oluline vaid teksti säilitamine päheõppimise teel. Ma olen kohanud Lõuna-India braahmaneid, kes õpivad seniajani antiiksel meetodil, näiteks käivad peaaegu iga päev oma onu juures, kes neid oma toas õpetab. Oli üks mees, kellele 17aastaselt öeldi, et ta on õppekava nõudmised täitnud ja võib koju minna. Aga tal polnud kunagi lubatud esitada küsimusi, mida tekst tähendab, ja 17aastaselt mõtles ta, et mul on pähe õpitud tuhanded tekstiread, aga ma saan väga vähestest aru – kuidas ma küll niiviisi edasi elada saan? Ning ta läks ja otsis endale mõned modernistlikuma suhtumisega õpetajad ja hakkas neilt õppima, mida need tekstid tähendada võiksid.
Buddha arvas, et pähetuupimine on täiesti jabur, ning ta tahtis, et tema õpilased ja kuulajad selliste lollustega ei tegeleks. Kõige tähtsam on muidugi teksti tähendus. Kui tegin välitööd Sri Lankal, avastasin, et külaelanikud, kes muidugi olid kõik theravaada budistid, polnud üldse paali keelt õppinud, kuid kordasid sageli selles keeles käitumisjuhiseid, mida neil pole lubatud teha: minu kohus on hoiduda tapmisest, varastamisest ja nii edasi. Neid küsitledes avastasin, et nad ei tea iga tekitatud heli tähendust, kui nad paalikeelseid lauseid kordasid, aga nad teadsid väga hästi, mida lause üldjoontes tähendab.
Budism on levinud üle maailma, kohandunud eri kultuuridega. Kuidas on budismi globaliseerumine teie arust mõjutanud selle religiooni tõlgendamist ja praktiseerimist? Millised väljakutsed ja võimalused sellega seonduvad?
Arvan, et budismi seis pole kiita. Esiteks tuleb meeles pidada, kuigi paljud sellest aru ei saa, et meie ajal – selle all pean silmas viimast sadat aastat – on suur osa maailma budistidest olnud hiinlased. Muidugi teatakse, et kommunistlikud valitsused on olnud väga usuvaenulikud. Varem oli juba juttu valitsuse rahastusest, et see kõigub üles-alla, ja pigem üha väheneb. Samamoodi on kõikunud ka Hiina valitsuse suhtumine budismi ja kristlusesse ning muudesse religioonidesse. Alates 1930ndatest, kui Hiinasse tungisid jaapanlased, tekkis paras segadus ja paljud teadmised läksid kaduma.
Oletame, et budism jõuab riiki, kus on olnud väga vähe budiste, küll aga on seal kindel enamuse religioon, näiteks nagu USAs. Jah, ma tean, et on olemas mitmesugust tüüpi kristlust, aga üldiselt kõnelevad need ju enam-vähem sama asja. Muidugi on kristlusel olnud suur mõju religioonist mõtlemisele, eriti just haridussüsteemis, nii et läänes on paljud riigid nüüd piisavalt valgustunud, et pidada vajalikuks tutvustada koolilastele religioone. Kuid leitakse, et see on lastele liiga raske, ja ma arvan, et ka paljudel õpetajatel on raske aru saada sellest, mida religiooni all mõeldakse. Kristluses ja budismis tähendab see ju eri asju. Kristlastele on budistid mingid veidrikud, sest nemad ei usu Jumalasse. Aga budistid küsiksid, mis on usul Jumalasse religiooniga pistmist? Religioon on seotud vaid sellega, mis toimub su meeles. Jumal võib seal üleval ju olemas olla, vahest ta ka ise arvab nii, lasku aga käia. Aga kuidas see minuga seotud on? Jumal võis ju käskida, et tehku ma seda ja toda, aga mina ei pea seda heaks mõtteks.
Teisest küljest arvan ma, et igasugust arengut tuleks uurida mingil määral paralleelselt rahvuslusega. Muidugi on rahvuslik budism, eriti just Kagu-Aasias, ka palju halba kaasa toonud. Tai koolides – usun, et see mõte on kopeeritud kristlusest, kus iga päeva alustatakse meieisapalvega – alustatakse päeva kuninga ülistamisega. Minu arust on see vastik. Ja muidugi ei lähe see kokku budismi põhimõtetega. Nii et võiks öelda, et igas riigis on erinevad lood. Ma arvan, et budismil läheb kõige paremini seal, kus riik ei ürita seda rahvale peale suruda. Kuid selle õppimise traditsioon on olemas ja paljud teavad, et selle kohta tasub küsida munkadelt ja nunnadelt, mitte kooliõpetajatelt.
Kui tulevikku vaadata, siis millised budismiuuringute valdkonnad võiksid teie arust väärida põhjalikumat tähelepanu? Kas leidub mingeid spetsiifilisi küsimusi või teemasid, mida loodate järgmise põlvkonna õpetlaste huviorbiiti tõusvat?
Ma usun, et just varajane budism väärib enim uurimist. Tähtis on selgeks teha, mida Buddha tegelikult oma sõnadega silmas pidas. Sellest peaks olema selge arusaamine. Tuleks uurida budismi koolkondi nende tekkimise riikides, sest edaspidi levis budism aja jooksul geograafiliselt. Kõige olulisem oli muidugi, et budism vallutas Hiina. Peaaegu kõigis kohalikes harudes tekkisid õpetuste erinevad tõlgendused, eriti just erinevad karmatõlgendused, kui näide tuua.
Seda võib vaadelda nagu puud. Kõigepealt tüvi. Mida tüvi tähendab? Ja sealt jõuab budismikoolkondadeni, kõige hullem on muidugi California oma. Pean küll ütlema, et ka Birma oma on praegu päris kohutav. On võimalik kindlaks teha, kuidas nii on läinud, ja aru saada, millised neist on kõrvale kaldunud sellest, mida Buddha tegelikult on öelnud. Mõnikord selle kohta ju valetatakse, et mida ta ütles. Seega maksab uurida kõige varajasemat budismi, millele saab läheneda vaid paali keele, mitte sanskriti keele kaudu, ja sealt on veel tulemas uusi avastusi.
Inglise keelest tõlkinud
Lauri Liiders