Anti Saar võttis mõne aasta eest oma raamatute kirjastamise enda peale ning viimased teosed on ilmunud tema enda Kolme Elu nimelise kaubamärgi alt. Äsja avaldatud kogumikuga „Puu põndakul“ on ta soovinud seada lugeja kogemust veelgi enam oma äranägemise järgi ja joonistanud ise raamatusse ka pildid. Nagu raamatu pealkirjas sõnastatud, on kujutatud peaasjalikult künkal kõrguvat puud – ja õige mitut.
Millest see raamat siis jutustab? Kas puudest või joonistamisest? Või sinu isast, kellele teos on pühendatud?
Kõigest nimetatust ja ilmselt millestki veel. Olen oma senistes, ka lasteraamatutes, katsunud alati teha midagi endale uut ka vormis või väljenduses, et ükski raamat ei oleks eelmise sarnane. Õnneks või kahjuks pole ma n-ö päris oma väljundit veel leidnud – mis tähendab võib-olla hoopis seda, et sisuliselt räägin ma alati ühest ja samast, et see on alati enda otsimine ja enda eest pagemine, umbes nii.
Pressitekstis ütled, et ehk on selle raamatu puhul tegemist esseega. Korduvalt oled kasutanud ka sõna „visand“, mitte küll otseselt terve teose kohta. Samal ajal ütled, et mustandeid sul ei ole. Kuidas sa ise neid sõnu mõistad ja milleks ise oma loomingut, nii kirjutatut kui ka kujutatut, pead?
Need on kõik toredad sõnad. Sõna „essee“ tuleb prantsuse keelest, kus „essai“ tähendab muu hulgas katsetust. „Visandi“ juures mulle meeldib mõte, et tegu on millegagi, mille keegi on valmis visanud. „Mustandit“ mainin ma seoses joonistamise ja ka kirjutamisega: kui ma midagi alustan, siis üldiselt viin selle sama liigutusega lõpuni. Ma ei muuda palju. Mul pole sellist asja, et teen eskiisi või mingi kompositsiooni või hele-tumeduse eelkavandi, nagu teevad paljud päris kunstnikud, kes alles seejärel hakkavad pilti tegema. Minul on algusest peale nii, et kui lasen tinteka paberile, siis ma tean, et ta peab mu viima sinna punkti, kus ma seda paberit millegipärast piisavalt kalliks pean, et mitte ära visata. Selles mõttes on pilt algusest peale puhtand. Aga samal ajal on ta ikkagi ka mustand kuni lõpuni.
Su eelmine teos „Sõnaraamat“ on justkui kirjutamise harjutamine. See on kindlaks määratud reeglitega sihikindel mäng. Uus raamat näib olevat joonistamise harjutamine. Millal said aru, et nendest piltidest saab raamat? Millal hakkasid neile tekste juurde kirjutama?
„Sõnaraamat“ oli, jah, järjekindel vormikontroll. Puude kõrvale hakkasid tekstid tekkima tasapisi. Ma olen joonistanud ainult paar aastat. Ja eks mõte käi ikka asjaga kaasas. Teed mingeid jaburaid tähelepanekuid ja avastad mingeid seaduspärasusi. Mingil hetkel hakkad neid kirja panema ja kui midagi juba on kirjas, siis seda tekib juurde.
Millalgi kevadel, pärast seda, kui mu isa suri, käisin Pariisis ning kirjutasin seal ja kirjutasin päris palju, kirjutasin kõigest. Välja jäi teist nii palju juttu, kui selles raamatus on. Toona ma mõtlesin, et teen lihtsalt midagi Vikerkaarele, et saadan mõned pildid ja tekstid. Aga siis vaatasin, et neid pilte on nii hirmus palju, ja korraga oli neid tekste ka mingi 70 tükki. Eks nad tekkisid fragmentidena ega ole omavahel kuidagi narratiivselt ega loogiliselt seotud. Millalgi suve hakul ma teadsin, et pean tegema raamatu, et pean kogu selle asja nii-öelda kaelast ära saama. Mitte ülejala kindlasti, sest mul oli väga hea kujundaja Else Lagerspetz, kes töötas kaua, ja väga hea toimetaja Joosep Susi, kes seadis tekstid sellisesse ritta, nagu mina ei oleks neid osanud näha. Ja ma olen selle üle väga õnnelik, sest nüüd sellest saigi päris raamat.
Kas ma saan õigesti aru, et enne nende puude joonistamist ei ole sa kunsti teinud?
Nii, see sõna tuli nüüd ka ära! Ma tõesti pole joonistanud varem. Hakkasin oma tütrele Iidale paari aasta eest ükssarvikuid joonistama ja saavutasin selles täiuse. Siis ma katsusin nagu natukene mujale oma teemaobjektiivi nihutada. Ja kuidagi need puud hakkasid tekkima.
Kas joonistama hakkamisel võib olla mingisugune seos sellega, et oled eeldatavasti üks väheseid kirjanikke, kes ikka veel kirjutab käega – pastakaga?
No ma arvan, et kui sa näiteks kriitiku või teadlasena selle kaasuse ette võtaksid ja midagi sellist ütleksid, siis tõenäoliselt ma noogutaksin tunnustavalt. Ma ise ei ole niimoodi mõelnud, aga ma arvan, et mingi seos on siin küll, jah. Tuleb sodida ja siis sellest sodipuntrast midagi välja kasvatada, midagi, mis kas tähendaks või kujutaks. Neis on, jah, midagi sarnast selles mõttes, et maja joonistamine sirgete joontega või ka inimese portree tegemine on ilmselt midagi muud kui puude joonistamine.
Kuidas sa joonistad? On see sul sihikindel tegevus, et istud maha ja joonistad ühe puu, või on see mingi kõrvaltegevus, et mõtled või kuulad samal ajal midagi või vaatad telekat?
Esimesel talvel ma joonistasin elutoalaua taga. Lapsed joonistasid ka ning siis me kuulasime enamasti jazz’i. Hiljem kolis joonistamine minuga mujale ka kaasa. Joonistan näiteks diivanil „Esimest stuudiot“ või midagi säärast kuulates. Selle saate ajal on väga hea puid joonistada: saatekülaliste jutt on sageli puisem kui ükski elus puu.
Kas nüüd oled jõudnud sinnamaale, et teed seda kavakindlalt?
No ma võtan oma tintekad ja ploki, keeran järgmise lehe ja seal ma lihtsalt olen – ja mis sealt ikka muud tuleb kui mitte puu. Mu naine muide koob ja tükk aega olin ma väga viletsas olukorras, sest istusin seal kõrval ja pidin vaatama neid lõustu, kes seal „Esimeses stuudios“ räägivad. Nüüd enam ei pea.
Aga alati vist ei tule ka paratamatult puu? Siin raamatus on pilte, mis on vähem kui puu (võra või lehed), ja pilte, mis on rohkem (maastik või võsa). Kas joonistamine käib nende puhul teistmoodi?
Jah, ikka. Fragmentide puhul võib-olla vähem, seal ei mahu terve puu lihtsalt ära. A5 on põhiline formaat, milles ma joonistan. Kui ma hakkan pihta, alustan mingi sodiga ja sellest sodist ilmuvad mingid aimatavad lehed ja kui need lehed on näiteks liiga suured, siis terve puu ei mahu kuidagimoodi A5 peale ära. Või kui ikkagi mahutada, siis jääb mulje, et see puu on väga väike – tilluke vahtrapuu näiteks, millel ongi ainult kümme lehte küljes. Siis vaatadki teda paari meetri kauguselt ja need lehed joonistuvad niimoodi ilusasti välja. Aga kui tahad ikkagi joonistada suurt puud ja paigutada ta A5 peale, siis ühtegi lehte seal näha olla ei tohi. Neil piltidel, kus on ainult oks või osake võrast, ongi lehekesed alguses võib-olla liiga suured tulnud.
Su tegevus meenutab natuke XIX sajandi härrasmeeste oma, kes avaldasid tekste ja joonistasid ise pildid juurde. Ingliskeelses kultuuris on isegi eraldi termin „gentleman naturalist“. Kuid leht lehe haaval joonistamine on ju puhas Tartu ülikooli joonistuskoolilik või biidermeierlik lähenemine. Kas oled mõelnud oma kunstiga kas või XX sajandissegi välja jõuda, stiliseerida?
Ei ole mõelnud küll selle peale. Stiliseerimine seondub mul dekoratiivsusega, aga dekoratiivsust pean ma oma joonistamise juures teisejärguliseks. Elaan on palju tähtsam. Küllap areneb selle käigus ka käsitööoskus, aga ma tunnen, et osalt jääb see tegevus ikkagi stiihiliseks või maniakaalseks.
Ja mu praeguse puumaania sees on veel omakorda väiksed liigimaaniad. Näiteks vahin vahtrapuid või kevadel jõe ääres pajusid ning siis ma olengi pajude lainel. Ma üritan õhtust õhtusse joonistada paju, mis oleks veel pajum kui eilne paju ja milles oleks esimesest pilgust näha see pajulikkus, mida jagavad kõik nood jõeäärsed pajud – ühtegi kindlat neist ma ju joonistada ei püüa.
Okaspuud jällegi on tüütud ja igavad. Enamik neist on monopodiaalsed puud ehk neil on üksainus peaharu, üksainus siht. Nad on sümmeetrilised ja sümmeetria on miski, mis mind alati tõmbab, aga veel rohkem peletab. Männiga on jällegi see asi, et olen proovinud, aga no ei tule kuidagi. Ikka tulevad mingisugused pilved roigaste otsas, selline lapselik.
Raagus puid on raamatus vist ainult mõni üksik?
Ma alustasin tegelikult selle kõigega talvel ja ma joonistasin algul just raagus puid, õppisin nende võrasid eristama. Aga hiljem hakkas tunduma, et sügavust oleks põnevam lehes puudega otsida.
Kui palju sa siis kirjutad reaalsetest puudest või reaalsest loodusest ja kui palju on need sulle vahend millestki muust kirjutamiseks – elust või tõekspidamistest või arusaamadest?
Puu on lihtsalt puu. Aga ta lubab väga palju, puust saab väga palju kätte igas mõttes. Puu on rikas aines, rikas allikas. On mingeid konkreetseid armsaid puid muidugi, aga, nagu öeldud, ükski selle raamatu puu ei ole joonistatud natuurist. Need puud on kõik joonistatud peast, õigemini mälust. Ma olen palju vahtinud, jälginud, vaadanud, lapsest peale. Puud on alati olnud. Ma ka kasvasin võsas, või no võsa ääres, ja mu lapsepõlv möödus suurelt jaolt võsas. Aga joonistanud olen, jah, peast. Kui ma sellega alustasin, siis muidugi hakkasin hoopis rohkem ka jälgima. Kas või talvel: ma pole kindel, kui paljud suudaksid öelda, mis puu on mis, kui neil seisaksid kõrvuti reas lumise võraga tamm, vaher ja kastan. See ei ole üldse enesestmõistetav. Kõik arvavad, et nad tunnevad puid, aga tegelikult, kui puul ei ole lehti, siis tuleb välja, et neil ei olegi nii lihtne vahet teha. Kuid vaadeldes hakkad märkama, kui erinevad nad on, saad hoopis teise pilgu.
Olgu, sa kasvasid üles võsas. Kui läksid gümnaasiumi, sai sinust linnapoiss. Raamatus räägid muu hulgas sellest, et vilumus tuleb mõne asja puhul saavutada kohe lapsepõlves, et hiljem õpituna seda ei teki (sinu näited on võõrkeeled ja tennis). Mulle tundub, et paljude asjade mõistmiseks ja tunnetamiseks tuleb neid n-ö sündimisest saati teha või kogeda. Arvan näiteks, et mina ei saa kunagi lõpuni mõista religiooni, kuna ma ise pole kasvanud usklikus peres – mul jääb puudu jumalatunnetusest. Samuti ei leia ma linnalapsena kunagi täielikku sidet loodusega. Kas sinusse on loodus nii-öelda sisse kasvanud? On see midagi sellist, mis on loomulik ja millega sul tekivad orgaanilised seosed?
Kui ma 15-16aastasena linna tulin, siis olin mingis mõttes ikka alles täiesti laps. Samal ajal mulle tundub, et mingis mõttes olin linna tulles jällegi täitsa valmis. Ja siis ongi nii, et maakas sa olid ja maakaks sa jääd. Hirmus paljud linnainimesed ostavad endale kuskile Võrumaale talu ning lähevad ja hakkavad seal permapõllundust harrastama. Väga hea, laske käia, tehke endale see detailideni selgeks, tulge ja rääkige, kui vägev see on, ja rääkige mulle asjadest, millest ma mitte kunagi ei ole kuulnud. Aga te olete ikkagi kadakamatsid, teist ei saa pärismaakaid mitte kunagi, kui te olete kasvanud linnas.
Räägitakse, et meie vanavanemad, kes talus üles kasvasid, teadsid loodusest kõike, neil oli sellega isiklik suhe. Meie vanemad, kes võisid ka linnas kasvada, tundsid vähemalt puud ära ja suutsid ehk linde laulu järgi nimetada. Mina linnalapsena tean vähemalt lindude ja puude nimesid, aga praegusele linnas kasvavale põlvkonnale olevat loodus lausa hirmutav. Sinu lapsed on üles kasvanud linnas. Kuidas sina seda looduseseose muutumist näed ja mida oled teinud oma laste nii-öelda looduse poole suunamiseks?
Õnneks on mu lastel olnud kaks paari vanavanemaid maal ja peaaegu maal. Linnalaps on linnalaps ja kui tahab, leiab ise tee metsa üles – nagu mina naudin suurlinnu. Olen sinna ise tee leidnud ja see leid on mulle väga väärtuslik. See on mingisugune teine tee, aga see ei tähenda, et minust kunagi päris city boy saaks. Kuigi taevas teab, et ma olen tahtnud olla city boy. Võib-olla seal suurt vahet polegi: suurlinn ei ole padrikust kaugel, neil on tunnetuslikult rohkem ühist kui kummalgi mõne väikelinnaga.
Kas näed mingit probleemi selles, et eemaldume ühiskonnana loodusest?
Muidugi. See on väga lai teema ja paistab mitmes mõttes päris lootusetu. Üks saatanlikke aspekte on n-ö omanditunne, mis istub sügavalt sees praegustel keskealistel, veel nõukaaja halduskorraldusest traumeeritud põlvkonnal. Suhtuda metsa või maasse kui omandisse on enam-vähem sama perversne kui pidada omandiks last või elukaaslast. Võib-olla olen ma sinisilmne, aga mulle näib, et vähemalt selles suhtes on noored praegu üldiselt tervemad, alandlikumad ja targemad.
Mulle tundub, et võrdluses varasemate raamatutega oled läinud enda sisse sügavamale, aga ühtlasi kuidagi järjest lihtsamaks – et sa ei pea tekstiliselt ilulema.
See on mitme otsaga asi. Ilu on mulle väga tähtis ja ka tekstis on ilu väga oluline. Aga selle kõrval peaks olema kergus, elegantsus. Ma ei oska öelda, kas see raamat on nüüd varasematest lihtsam, küllap sisu lihtsalt tahtis niisugust vormi. Või mis üldse on sisu või sügavus? Kui saed või lõhud puupaku pooleks, ei avane sulle sisu, vaid ikkagi ainult lõikepinnad. Ka psühholoogiline sügavus on enamasti illusioon.
See raamat on pühendatud sinu isale, kes suri hiljuti, ja ka kohati räägib temast. Need tillukesed mälestuskillud on muu võsa vahele laiali poetatud nagu metsmaasikad või jõhvikad. Need tunduvad mulle kuidagi väga soojad ja mulle meeldib, kuidas lõpuks moodustub kokku lugu või mingit sorti pilt. Seejuures on tegu niisuguse efemeerse, hägusa kujutisega, millesse ehk lugeja ise midagi sisse loeb. Milline oli sinu taotlus oma isa loo jutustamisel? Kirjutasid selle tema mälestuse hoidmiseks või pigem iseendale, justkui millelegi joone allatõmbamiseks, või selleks, et lugeja näeks seda sinu pilguga?
Lugejat mul kirjutades silmade ees ei ole ja tema peale ma ei mõtle. Isegi lastele kirjutades ei ole lugejat silme ees. Tahtsin midagi enda jaoks selgemaks kirjutada. Selles mõttes, et kirjutamine on üks mõtlemise vorm ja mulle on see kuidagi loomulik või orgaaniline. Kui seda teha järjepidevalt ja pikema aja jooksul, siis on mingitest asjadest kergem või lihtsam mõtelda või pääseb mingitele asjadele paremini ligi. Ma tahtsin selle segase asja natukene selgemaks mõelda ja natuke selgemaks see ka sai. Aga palju ei saanud ikkagi ka.
Milline mees su isa oli?
Isa oli tüüpiline eesti mees: töökas, jonnakas ja selge minapildiga. Aga sellega pole midagi öeldud. Tüüpilist eesti meest on väga raske adekvaatselt kirjeldada.
Mida isa sinu kirjutamisest arvas? Kas kirjanik olla oli tema meelest õige asi?
Isa ei olnud just raamatuinimene, enne viimaseid aastaid, kui ta hakkas lugema päris hoolega. Aga eks ta oli ikka rõõmus, kui mul hästi läks.
Kas talle oleks see raamat meeldinud?
Ma mõtlesin palju, kas ja mida ma tohin kirjutada ja avaldada. Veel täna hommikul, kui ma venna pool olin, siis vaatasin isa pilti ja mõtlesin, kas see oleks tema poolest okei. Jah, ma arvan küll.
Milline puu on sinu lemmik?
Mul vist raamatus ei ole lemmikpilti. Mõned on nagu natuke paremini võib-olla välja tulnud, niipalju ma näen oma tömbi silmaga.
Pean silmas lemmikpuud, mitte pilti. Saar äkki?
Saar on üks paremaid puid, aga siin raamatus ei ole ühtegi saart. Saarest on väga hea teha igasuguseid majapidamisriistu. Ma loodan, et kõik lugejad on ka suurema osa oma majapidamisriistadest teinud saarepuust. Kui nad on muust teinud, siis ilmselt nad juba näevad, kuidas need pragunevad ja kõmmeldavad. Need tuleks nüüd saarepuust riistade vastu välja vahetada. Saar on ka tohutu kütteväärtusega puu. Ja värskena lõhnab imehästi. Aga saar on muidugi ülemus: hilja tuleb, vara läheb; kõige hiljem läheb lehte ja kõige varem läheb raagu, nii et see on tema miinus. Ja lisaks muidugi see, et tal on see hirmus haigus, saaresurm. Saarepuudest on kirjutanud väga hästi ka Made Luiga ehk Mudlum – lugege tema „Mitte ainult minu tädi Ellenit“.
Kas sa kavatsed nüüd puude juurest edasi liikuda?
Ma olen mõelnud, et ikkagi tuleb see julgustükk ette võtta ja proovida joonistada ka nii-öelda natuurist – asju, mis juba on olemas. Näiteks linna jõe kaldal. See on loomulikult ebaökoloogiline: topeldamine, kopeerimine, jäljendus kui selline. Aga mulle meeldib pilgu ja käe lahtihaakimise mõte. Maju ei saa joonistada telekast mingit lollakat saadet kuulates. Ja siis ma mõtlengi, et lähed seisad, selg vastu laternaposti, klade käes, lükkad bareti kulmu pealt ära ja sikerdad.
On sul barett?
Ei, jumal hoidku.
Oled nüüd kaks aastat joonistanud. Kas tunned, et oled paremaks saanud, oled nii-öelda kunstnikuks saamas?
Parem olen, aga kunstnikuks saamas ei ole. Mul on lihtsalt kergem. Käsi teab paremini, mida teha. See on jumalik tunne, kui käsi teab paremini. Selle nimel tasub töötada.
Peeter Talvistu ja Anti Saare vestlus leidis aset 24. XI 2023 Tartus Aparaaditehases raamatu „Puu põndakul“ esitlusel.
Anti Saar
Anti Saar on hariduselt semiootik, ametilt kirjanik ja tõlkija. Saar on kirjutanud 16 lasteraamatut ja viis täiskasvanutele mõeldud teost, tõlkijana on ta eestindanud mitukümmend prantsuskeelset ilu- ja mõttekirjandusteost. Tunnustust on Saarele toonud ta mõlemad tegevusalad. Ühtlasi on Saar hinnatud meisterdaja ning hobiinsener. „Mängulisus“, „leiutajavaim“ ja „täpsus“ ongi ehk märksõnad, mis sobivad kõige paremini iseloomustama ka tema tekstiloomet.