Mul on sõber, kelle isa suri hiljaaegu. Sõber leinab – isa oli talle tähtis.
Lähedase surm on elu muutev sündmus. Koos kalli kaaslasega kaob märkimisväärne osa tugivõrgustikust ning koe kõik ülejäänud niidid võtavad sisse veidi käändunud sihi. Tühimik tõmbab vaakumina endasse kõike ümbritsevat, täitub millegagi. Millegi käepärase, juhusliku, tervistava või ka mittetervistavaga, obsessiivse, kurva või tumedaga. Täiesti olemuslik osa inimese elust seisnebki vahest emotsionaalsete ja tuikavate tühimike enam-vähem lappimises, tundeasjus täiust taga ajada näib üleliigne.
Sest kui palju me, võõrad iseendale, neid auke teadlikult ravitseda oskame? Aastatuhandete jooksul on välja pakutud mitmeid viise, millesse me siinkohal ei laskugi. Mu sõbral oli valu leevendamiseks lihtne ventiil. Nimelt on ta juba päris mitu head aastat harjutanud end juhtima tähelepanu mõtlemiselt käelisele tegevusele, võttes ülesandeks midagi natuke absurdset, midagi vaat et sihitut ja mehaanilist – ehitada mänge, leiutada masinaid, joonistada kaardipakke, kritseldada paberile sõnu või lehtpuid (mitte okaspuid, olgu rõhutatud): pajud, pärnad, tammed; tüved, oksad, lopsakad pildisisese päikese poole vohavad võrad. Väga tõepärased, väga ilusad, elusad.
Siis kui käed on kinni, aktiveerub mõtlemine vabadel radadel, võib-olla et loomingulisemaltki. Eks sõber ole ka 1960. aastal Prantsusmaal tegevust alustanud matemaatikute ja kirjanike rühmituse OuLiPo1 ühe tähtautori Georges Pereci (ja veel paljude teiste sama kõneväärsete, uuenduslike ja oluliste prantsuse kirjameeste) tekstide eestindaja. Pereci, suure igapäevaelu kataloogija, maailma pikima palindroomi ja e-tähte mitte sisaldava romaani, luuletamismasina kirjutatud raamatute ja paljude teistegi sõgedate teoste autori tööga hästi kursis oleva inimesena tunneb sõber formaalsete piirangute ja paratamatuse vabastavat võimet.
Soome kunstnik ja mõtleja Jyrki Siukonen on kirjutanud ilusa raamatu „Vasar ja vaikus“ tööriistadest, oskamisest ja loomingulisusest. Siukonen tõstab au sisse brikolööri, mittespetsialiseerunud eksperimentalisti: „Praktika tasandil võivad oskusliku bricoleur’i „metsikud“ abinõud kujutada endast ometi kaugelearenenud ametioskuste kombinatsiooni.“2 Paratamatusega käituks brikolöör kui väljakutsega, üritaks selle kiuste edasi minna. Lévi-Strauss koos Benjamini ja paljude teistega kinnistas eelmisel sajandil inseneride kõrvale selle leiutaja ja meistrimehe, kelle ainsaks „mängureegliks on kohaneda alati „olemasolevate vahenditega“, see tähendab tööriistade ja materjalide komplektiga, mis on alati lõplik ja lisaks veel juhuslik“3. Võttes selle kujundlikult muudegi eluvaldkondade juhtmõtteks, võib tekkida teatav vabastav loomingulisus ka neis, isegi vaatamata keerukustele, mis ette tulevad – luhtumised karjääriteel, armastuse lõpp, vananemine, laste lahkumine, lahkhelid sõpradega, surm. Harjutamise abil võib tekkida oskus paratamatusega leppida, ehk isegi selle mustast ja hirmutavast mülkast midagi lohutavat, midagi uut leida. Mingi oskus, mida me isegi ei teadnud end evivat ja mida arendades on võimalik edasi liikuda.
Isegi siis, kui tegu on alles amatööriga, alles õppiva entusiastiga. Kadunud Kadri Matteus Mälk, kelle ekspertiis seisnes elu jooksul müstiliste ja köitvate ehete loomises, kasutas eht brikolöörina ära teisi olemasolevaid vahendeid ning kirjutas enesele memento mori, raamatu, mis algab kujundliku jalahoobiga tagumikku: „Tunneta ja ära mõtle nõnda palju. Ja ära kirjuta, kui sa ei oska.“4
Muhulastel on üks kena ütlus, mis paljastab ühekorraga mitmed inimelu paratamatused, hirmud, unistused ja lootused ning sobib olenevalt olukorrast nii kadedaks solvanguks kui ka tubliks tunnustuseks: „kes kuntsi teab, see kuntsi peab“. Selle fraasiga võib kiita meistrit, kes on oskuse kõrgel tasemel omandanud. Tunnustada professionaalsust. Olgu siis n-ö kuntsiks amet või käsitööoskus, laulmine, luuletamine, psühholoogia, tehnoloogia või IT, maalimine või pedagoogika … Meister hoiab oskust alal, seda ei saa tema käest ära võtta. Aga muhulaste ütlusel on veel kihte, eks nad olegi sellised osavad. See, kes kuntsi teab, hoiab seda ka alal ning au sees, austab ja armastab seda, lisaks on võimeline oskust teistelegi edasi andma.
Ennevanasti olevat vanasõna kasutatud kitsamalt just nõidade, posijate ja muude maagilistes toimingutes süüdistatute ära märkimiseks. Nende manamiseks, kes mõistmatul seletamatul viisil, see tähendab, kindlasti valskusega või kuradi kaasabil osanud endale hüvesid ja leevendusi võita. Kadeduse tagant paistab iha osata. Iga oskus vajab aga kasvamiseks aega ja harjutuskordi ning esimesed katsetused võivad osutuda närvutavalt mannetuks. Pärast läbikukkumist on ainus viis oskamiseni jõuda uuesti proovida. Iga uus katse äratab hirmu, kuid hirmu saab ületada siira huvi ja proovimisjulguse abil. „Kui elu armastad, jääd surmani amatööriks, ehkki selleski vallas pakutakse neil päevil palju professionaalset abi,“ kirjutab minu leinav sõber oma ilusate puude kõrvale.5
Ja alistub paratamatusele, ei püüa, nui neljaks, paraneda või edasi liikuda, vaid tegeleb hoopis millegi muuga. Joonistab tindiga paberile puid, iga uue kriipsuga uuesti hirmu luhtumise ees ületades, jättes mustandi lõpuni paistma, kuni hakkab usaldama oma kätt ka vaatamata luhtumisriskile. „Kes usuks näitlejat, kes igas repliigis ei otsi, vaid teab? See oleks surnud etendus.“6 Võtab kiire käenõksakaga hoogsalt imaginaarseid lehepahmakaid sodida, tihti taustaks „Esimene stuudio“ või mõni muusikapala. Jätab kõhklusele võimalikult vähe eetriaega. On vaikselt ja keskendub puu joonistamisele. Laseb leinal valutada.
1 OUvroir de LIttérature POtentielle – Potentsiaalse Kirjanduse Töötuba.
2 Jyrki Siukonen, Vasar ja vaikus. Lühike sissejuhatus tööriistade filosoofiasse. Tlk Jaan Pärnamäe. Eesti Kunstiakadeemia, 2016, lk 56.
3 Ibid.
4 Kadri Matteus Mälk, Karva-aastad. Koost Asta Põldmäe. EKSA, 2023, lk 5.
5 Anti Saar, Puu põndakul. Kolm Elu, 2023, lk 51.
6 Ibid., lk 21.