Eesti kunstiakadeemia keraamikaosakond tähistab 2023/2024 õppeaastal sajandat tegevusaastat. Võrreldes keraamika algmaterjali – savi – tekkeajaga, vanimate keraamikaleidude vanusega või mõne aasia kultuuri keraamika­traditsiooni rikkuse ja järjepidevusega, pole meie sada aastat professionaalset keraamikaõpet justkui kõneväärt. Selle saja aasta sisse on aga mahtunud üllatavalt palju: algusaastate eneseotsingud, rahvuskultuurilise isikupära leidmine, tööstuskeraamika võidukäik, uue identiteedi leidmine taas iseseisvas Eestis, laiaulatuslike ja pikaaegsete rahvusvaheliste suhete loomine ning keraamika populaarsuse ekspansiivne kasv. Viimane väljendub laiaulatuslikult – hobitegevusest professionaalse kunstiväljani, järjest suurenevast sisseastujate arvust pidevalt kasvava välistudengite huvini õppida kunstiakadeemia keraamikaosakonnas.

Mõtiskledes mõnede loetletud märksõnade tähtsuse ja tähenduse üle, tundub, et kõige tõhusam väetis eriala arengus on olnud just keraamikute omavahelised suhted. Need kontaktid on seniajani vastastikku viljastavad ja sageli ka ajas uskumatult püsivad just nagu keraamika isegi.

Keraamikaosakonna juubeli puhul kutsuti loenguid pidama ja töötube tegema kaks kauget ammust sõpra: Ameerika Ühendriikidest East Carolina ülikooli endine professor Richard Spiller ja Jaapanist Osaka kunstiülikooli professor Yukinori Yamamura. Spiller on olnud siinse keraamika väsimatu toetaja ja tunnustaja juba taas iseseisva Eesti riigi algusaastatest. Tema ja Andres Alliku algatusel ja toel Kohilas valminud puuküttega ahi¹ pani aluse rahvusvahelisele keraamikasümpoosionile. Yamamura on rahvusvahelise haardega interdistsiplinaarne kunstnik ja keraamik, kes osales sellel sümpoosionil juba aastal 2004. Kui tõmmata maailmakaardil joon Eestist mõlemasse riiki, on need jooned enam-vähem ühepikkused ja ega eriti kaugemale enam minna saakski. See ehk määrabki ära eesti keraamika siruulatuse.

Loengus „From Hand to Hand“ ehk „Käest kätte“ selgitas Yamamura oma tööprintsiipi: paljudes paigus Jaapanist Aafrikani ja Norrast Lähis-Idani lähtub ta oma kunstiprojektides alati kohalikust impulsist ega võta kaasa ühtegi ettevalmistatud ideed või tööriista. Minnes tühjade käte ja avatud südamega, vaatab ta terase pilguga, mida on pakkuda sel paigal, hetkel ja inimestel. Ta kaasab oma projektidesse alati kohalikke inimesi, usaldades ennast ja oma töö teiste hoolde, teiste kätesse. Kuigi Yamamura on interdistsiplinaarne kunstnik, on ta juured savis, selles materjalis, mida on lihtne kokku liita ja mis liidab ka inimesed, kes seda kasutavad.

Paralleelselt tööga kunstiakadeemias valmistas Yamamura oma kunstiprojekti tarvis siinsest savist vana setu keraamikat eeskujuks võttes anuma. Videoinstallatsiooni tarvis loopis ta seda õhku kunstiakadeemia terrassil ja Tallinna vanalinna vaateplatvormidel, korrates selle aktsiooniga Jaapanis teostatud samalaadset projekti. Hetkel, mil vaateplatvormil õhku visatud pott oma trajektoori tippu jõudis, joonistusid mõttelised sillad vana ja uue, kunstiakadeemia ja vanalinna, Eesti ja Jaapani vahele.

Vestlesin professor Yamamuraga enne tema ärasõitu keraamiku ning pikaaegse keraamika õppejõu dotsent Ingrid Alliku külalislahkes kodus jaapani kunstniku elust, loometeest ja Eestis kogetust.

Yukinori, kuidas sai sinust kunstnik, keraamik?

Kunst huvitas mind juba keskkoolis ja vanemad lubasid mul minna kunsti edasi õppima. Mu joonistusõpetaja ütles, et võiksin kätt proovida keraamikaga. Otsustasin seega õppida keraamikat.

Keraamikal on Jaapanis pikk traditsioon ja see on päris populaarne.

Jah. Ja ka lauakatmistraditsioon on Jaapanis eriline: alati on laual palju väga erinevaid nõusid. Jaapanlased pööravad lauanõudele ja toidule väga suurt tähelepanu – elu on siis palju nauditavam ja rikkam. Tänapäeva noortele see enam ehk nii oluline pole.

Kas spetsialiseerusid õpingute ajal ka kuidagi, skulptuurile või tarbenõule näiteks?

Keraamikaõpingud kestavad Osaka ülikoolis neli aastat. Esimesel aastal õpitakse käsitsi vormimise tehnikaid ja vormi valamist, teisel aastal treimist ja kolmandal skulptuuri. Neljandal tehakse süvenenumalt kõike eelnevalt õpitut. Minu õpingute ajal sai viimasel aastal valida, millise õppejõu käe all õppida. Enam see nii ei ole.

Kelle valisid ja miks?

Mina valisin õppejõu, kes oskas sama hästi nii treida kui skulptuuri teha. Kui ülikoolis õppisin, köitis mind väga treimine. Käisin paljude keraamikute stuudiotes praktikal. Tambas olin ühe keraamiku juures abiks ka põletuse juures ja ta kutsus mind assistendiks. Töötasin seal kaks aastat. Selles töökojas tuli mul peamiselt ettevalmistustöid teha ja meistri tööd ellu viia. Meister leidis, et on veel liiga vara minu enda loomingu jaoks. Ühel hetkel ei tundunud see enam lõbus. Sattusin stuudios lugema mitmeid keraamikaraamatuid ja sain aru, et tahan tegelikult teha vabakunsti. Läksin Shigarakisse, kus mu residentuuris viibiv sõber tutvustas mind kunstnikele. Kandideerisin ka ise residentuuri ja kohtusin seal ühe norra keraamikuga, kes kutsus mind Oslosse oma kooli. Seal õppisin ma poolteist aastat ja pärast Jaapanisse naasmist käisin veel mitmeid kordi Norras näitusi tegemas.

Norra õpingute järel olin Jaapanis algkooli kunstiõpetaja. Seal õppisin ma laste käest, et olen vaba tegema mida tahes, ja otsustasin, et ei jää vaid ühe kitsa ala peale. Hakkasin kasutama mitmesuguseid materjale.

Nii et lapsed inspireerisid sind?

Jah, nemad on õpetajad.

Kuidas kirjeldad ennast kui kunstnikku? Mis on sul praegu fookuses? Mida sa otsid?

Ma otsin iseennast tulevikus. Iga kord, kui ma midagi teen, siis peegeldab see mind ennast. Ja selles ma tahaksin kogu aeg areneda, edasi liikuda. Sellepärast tahangi kogu aeg uusi asju teha. Minevik ei ole halb, aga tahan avastada uut endas ja elus.

Teed palju rahvusvahelisi projekte, kuid haakuvalt just selle kultuuri ja paigaga, kus parasjagu viibid. Kirjelda palun veidi seda protsessi Eesti näitel.

Teadsin, et tulen Tallinna ja kasutan siin kohalikku savi. See oli tegelikult kõik, mis ma teadsin. Mõtlesin, et vaatame, mis juhtub. Kui olin Jaapanis, oli mul raske ette kujutada, mida tegema hakkan, aga Viimsis savi kaevates andis ümbruskond mulle idee.

Savi kaevamine on mitmetahuline: see, mida kaevad, on tükike maad, aga see on ka tükike selle maa ajalugu. Alguspunktiks oli must värv Eesti lipul, mis sümboliseerib maapinda. Leidsin, et sellest peangi alustama: maandun Eestimaal, astun selle pinnale. Oleme maa kaudu kõik seotud, mina elan Jaapanis ja seal on tegelikult sama maapind. See tundus mulle huvitav – kaevata ise seda maapinda. Teisel päeval tutvustas Ingrid mulle muuseumis setu potti. Seda käes hoides tajusin selles siinset ajalugu – igapäevast kasutamist. Oli väga eriline tunne tajuda ajalugu esemes.

Loengut pidades rääkisin ka projektist, kus viskasin õhku 500 aasta vana tamba-potti². Mul tuli mõte teha Eesti savist vanast setu potist inspireeritud anum ja visata seda õhku siin Tallinnas. Siinne savi on põletatuna punast värvi, samasugune nagu vanalinna punased katused, seega haakus see keskkonnaga hästi. Spetsiaalse põletuse tõttu läks pott osaliselt mustaks. Taevas nägin siin viibitud päevadel valget ja sinist – need värvid haakusid eesti lipuga.

Muuseas, protsess oli seekord lühem kui kunagi varem, vaid viis-kuus päeva valmistamisest põletuseni.

Kas sul on oma varasemate projektide hulgas lemmikuid või selliseid, mis olid eriti huvitavad või rasked?

Kuna projektid on olnud väga erinevad ja ellu viidud paljude inimeste abiga, ei oska ma ühtegi esile tuua. Kunstnikuna on väga rikastav kohtuda inimestega ja luua kunsti uues olukorras ja keskkonnas. See annab mulle energiat edasi liikuda. Kui tegutseksin ainult Jaapanis, ei oleks mul selliseid võimalusi.

Mis on sinu inspiratsiooniallikaks?

Kõik, mis mind liigutab ja erutab. See hoiab mind tegevuses. Protsessi käigus ei taha ma kunagi kõike kontrolli all hoida. Mõned asjad jäävad juhuse hooleks: ehk ootab ees mingi kokkusattumus, ühineb projektiga mõni inimene või leiab aset mõni tore ettenägematu juhtum, mis tulemust mõjutab – ilm või loomad, vahel ka asukoht. Mõni ootamatu juhus viib toreda avastuseni. Kui kõik on minu kontrolli all, ei paku see enam rahuldust. Kas mõistad?

Jah, mõistan. Siis läheb asi igavaks.

Juhuslikkus on osa keraamikast, kas pole?

Jah, on tõesti. Arvan, et keraamikud peavad väga oluliseks üllatus­momenti – see on midagi keraamikale väga ainuomast.

Olen sellele orienteeritud ka teisi materjale kasutades – endal peab põnev olema.

Kas savi on su lemmikmaterjal või on see lihtsalt üks teiste hulgas?

Ta on üks materjalidest, kuid väga eriline. Savi on elus. Ma ei kujuta ette ühtegi teist materjali, mis on nagu savi. Kui ma suudan talitseda nii erilist materjali, saan hakkama ka teistega. Olen seda ise kogenud.

Saviga töötades peab alati tema eest hoolitsema, ootama, tegema saviga koostööd. Elame sõna otseses mõttes selle materjali peal – ka see teeb savi väga eriliseks. Selline keraamika, mis nõuab väga palju tehnilisi oskusi, pole siiski minu jaoks.

 

Sinu käekiri kunstnikuna muutub kogu aeg.

Jah, on oluline olla kogu aeg muutumises. Me oleme täna juba teistsugused, kui olime eile.

Kobes elasin üle suure maavärina aastal 1995, 17. jaanuari varahommikul. Palju inimesi sai surma. Seetõttu ma ei usalda homset. Seetõttu tahan kogu aeg uusi kogemusi, ehitada uut ennast, kohtuda uute inimestega ja nautida elu.

Viisid kunstiakadeemias läbi ka töötoa. Kuidas sulle meie tudengid tundusid? Sinu grupis ei olnud ainult Eesti tudengid, vaid ka kaks Norra ja üks Hiina tudeng.

Igal tudengil on oma maailm ja oma nägemus. Kõik nad on väga erinevad. Alguses kaevasime koos savi ja siis mõtlesin, kuidas nendega edasi minna. See kõik oli väga erinev minu igapäevaelust. Nemad olid oma loomulikus keskkonnas ja neile oli kõik palju tavalisem. Seetõttu leidsin, et võiks minna ülikoolist välja. See tuli kasuks nii mulle kui ka üliõpilastele.

 

Kas eesti tudengid erinevad jaapani tudengitest?

Jaapanlased on distsiplineeritumad. Paljud tulevad otse keskkoolist ja on väga noored. Esimesel kuuel kuul saavad nad proovida keraamikat, tekstiili, ehtekunsti ja klaasi ning seejärel valivad, millega jätkata. Kokku õpitakse neli aastat. Siin on üliõpilased vabamad ja tunnevad end väga mugavalt erialade vahel liikudes – kui nad tahavad proovida midagi muud, on see võimalik. See on ka selles mõttes hea, et iga eriala tudengid puutuvad kokku teistsuguse mõtlemisega.

Mida oma reisilt kaasa võtad, kunstniku, õpetaja ja inimesena?

Viin kaasa kõik, mida nägin ja tundsin, kõik, mis on minus. Arvan, et naeratan siin rohkem kui Jaapanis. Näen ka teid kogu aeg naermas ja naeratamas. See on inimesena väga tähtis. Tajun, et see on tervislikum. Muidugi naeran ka Jaapanis, aga see on teistmoodi. Ma ei tea, kas te olete seda Jaapanis käies tajunud, aga jaapanlastele on omane oma tundeid mitte välja näidata. Ma tundsin ennast siin väga vabalt, sain olla mina ise. See oli siin olemise juures kõige tähtsam.

Ja elu on lühike. Käisin ekskursioonil Niguliste kirikus ja nägin „Surmatantsu“. See on hirmutav teos, kuid paneb mõistma, et me pole igavesed ja on oluline hästi elada, naeratada ja kohtuda uute inimestega.

Kui vanalinna vaateplatvormil käisin, oli hästi näha, kuidas kõik on seotud: sealt ülevalt paistis Viimsi, kus käisin üliõpilastega savi kaevamas, ja ka kunstiakadeemia. Mõnikord, kui midagi tegema hakkad, ei tea, kuhu välja jõuad, kuni ühel hetkel saad äkki seostest aru – kõik paigutub oma kohale ja mõistad: „Ahaa, selleks ma siia tulingi.“ Hetkel, kui poti õhku viskasin, tuli päike äkki välja ja ma mõtlesin: „Oo, sellepärast ma olengi siin.“

1 Ingrid Allik, Koostöö. Rmt: 100 käsitlust keraamikast. EKA keraamikaosakond, Tallinn 2023.

2 Tamba (ka tanba) on üks kuuest olulisemast vanast jaapani keraamikastiilist, mida viljeldi juba 800 aastat tagasi Hyōgo prefektuuri Sasayama linnas.