Valged lumehelbed maas sillerdavad,
Jõulupuu sädelustes säravad.
Kaminas praksub ja hõõgvein maitseb hea,
Jõulurõõmu täidavad kõik meie kodu seinad.
Päkapikud köögis maiustusi valmistavad,
Püha öö on käes, kõik rõõmuga lustavad.
Lapsed uudishimulikult kingikotti piiluvad,
Jõuluvana kingitusi muljetavaldavaid toob.
Naeratused kõikjal nägudelt sillerdavad,
Jõuluhõngu vallutab kogu maa.
Pere seltsis koos olles tunneb soojust,
Jõulurahu südamesse siseneb hoobilt.
Las jõulutäht meid teel juhatada,
Armastust ja headust meile jagada.
Jõulusoovid täitugu kõigile,
Olgu rõõm ja õnn igavesi ja päikesepaisteline.
Selline on üks tavaline jõululuuletus, mille on viie sekundiga genereerinud tekstirobot. Roboti üllitise päästab keeleline ekstravagantsus – Jõulurahu südamesse siseneb hoobilt on ju väga ilmekas – ja ausalt öelda on see isegi huvitavam kui suurem osa pühadehooajal ette kantavast materjalist. Arvestades seda, kui palju energiat ja raha ollakse nõus panustama rikkalikku toidulauda, kingikotti ja baarikappi, on lausa arusaamatu, kuidas üks ürituse aspekt, esitatav kultuurikava, on jäänud enamasti kõige lihtsakoelisemate lullade tasandile, mille sisuks on väikekodanlik, piltpostkaartlik igavus. Need salmid on enamasti üksteisega äravahetamiseni sarnased ja sulavad tihti kokku mingiks märksõnade mudruks nagu seegi roboti genereeritud tekst. Arusaadav, et väikelastele on jõukohased vaid lihtsad salmid ja neilt „Kalevipoja“ ettekandmist oodata pole põhjust, ja mul pole plaaniski nende jõulurõõmu sellega ära rikkuda, et vaheajal õppimise osa kasvatada. Mõne koduse nipiga võiks aga luuletuste osa kindlasti huvitavamaks muuta. Pakun välja mõned variandid.
Esiteks võib kasutada William S. Burroughsi nn cut up’i meetodit, mida võiks eesti keeles nimetada tükeldamiseks. Jõululuuletused tuleb tükkideks lõigata kas rea-, fraasi- või sõnahaaval ja uuel viisil kokku kleepida. Tõsi, kui sisend on samasugune, nagu see olema kipub, võivad teistpidi kokku pandud luuletused olla algmaterjaliga üsna sarnased, lihtsalt saanid-reed on teises järjekorras. Aga uued kooslused võivad tekitada ka uusi tundmusi nagu selle loo pealkirigi.
Kuna paljudes peredes tehakse loosipakke, siis pakun omalt poolt välja ka sõnade loosimise mängu. Igaüks kirjutab paberile ühe eestikeelse sõna ja need loositakse välja. Seejärel tuleb igaühel ise valmis teha lihtne jõululuuletus, aga kasutada paberil kirjas sõna. Suure tõenäosusega kujuneb sellest paras pähkel pureda ja kuulajad saavad osaleda äraarvamismängus, kas loosiga tõmmatud sõna tuntakse luuletuses ära. Harjutuseks (ja Gary Larsonist inspireerituna) püüdke näiteks tavalisse jõulusalmi ära peita sõna „metamorfoos“.
Ja lõpuks soovitan muidugi eelistada eestimaist, aga mitte lihtsalt sellist robotlikku nimetut ja anonüümset jõululoomingut, vaid päris eesti luuletajate päris luuletusi, olgu siis tegemist mõne romantilise klassiku või punkluuletajaga. Saate esitada kvaliteetset materjali ning asjal on ka kultuurihariduslik moment, sest mine tea, millal elu teilt nõuab, et tuleb lugeda peast üks eestikeelne luuletus.
Roboti genereeritud luuletuse annan aga vabakasutusse. Sõna on vaba!