Üleminekut kestlikule majandusmudelile ja elukorraldusele tuleks mõtestada järsu pöörde asemel järkjärgulise protsessina,¹ mida küll lähiajal tuleb varasemaga võrreldes kiirendada. Euroopa Liidus ja ka Eestis nähakse, et roheline üleminek peaks toimuma viisil, mis tagab korraga heaolu kasvu ja majanduse konkurentsivõime. Eesti elanikud peavad rohelist üleminekut üheks tähtsamaks arenguvaldkonnaks – selle aasta kevadel läbi viidud Eurobaromeetri läbilõikelise küsitlusuuringu järgi peab 76% elanikest kliimamuutust maailmas tõsiseks probleemiks ning 30% arvates tuleks keskkonna taluvuspiire arvestavale majandusele üleminekut kiirendada.²

Eesti katsumuseks on asjaolu, et meie majandus ja elukorraldus ei kasuta keskkonnaressursse tõhusalt ja säästlikult.³ Ühel aastal paiskame miljoni euro lisand­väärtuse loomiseks õhku keskmiselt 359 tonni kasvuhoonegaase, mis on ligi 1,6 korda enam kui Euroopa Liidu liikmesriikides keskmiselt. Eelkõige meie elektritootmise ja kütmisviiside tõttu on kõrge ka Eesti elanike keskkonnajälg. Eesti sisemajanduse kogutoodang (SKT) ühe elaniku kohta hinnataset arvestades oli 2022. aastal ligi 87% Euroopa Liidu keskmisest, samal ajal keskkonnajälg leibkonnaliikme kohta ületab Maa taluvuspiiri keskmiselt 3,8kordselt, Euroopas 2,9kordselt. Kliimaneutraalsuse saavutamiseks peaksime 2035. aastaks vähendama kasvuhoonegaaside heidet 2021. aastaga võrreldes veel 32%. Kui Eesti elektritootmise heide oleks ELi keskmisel tasemel, mitte sellest 2,7 korda kõrgem, oleks ka Eesti koguheide ELi keskmisega sarnane ja 2035. aastaks püstitatud kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärk juba saavutatud.⁴

Eesti on teinud suuri edusamme heitkoguste vähendamises: kümne aastaga on kasvuhoonegaaside heide vähenenud u 40% ja ressursikasutus paranenud. Kuid heidete kõrge tase Euroopa keskmisega võrreldes on üha enam teguriks, mis halvendab Eesti toodete ja teenuste konkurentsivõimet, eriti Skandinaavia riikides ja mõjutab seeläbi majanduse kasvuväljavaateid järgmistel aastatel.

Eesti majandusarengu võimalused sõltuvad planeedi Maa keskkonnast ja selle ressurssidest. Palju on räägitud, et Maa taluvuspiire ületav eluviis, sealhulgas kliimasoojenemise põhjustamine, on tuleviku arvelt elamine. Ühes mahukamas ülevaateartiklis, mis sisaldab 22 kliimamuutuste majandusmõju käsitlevat analüüsi, tuuakse välja, et Maa keskmise õhutemperatuuri tõus 2,5 kraadi võrra vähendab globaalset sisemajanduse kogutoodangut 1,3% võrra.⁵ Hinnangud analüüsides erinevad (eri allikates varieeruvad hinnangud +2,3 protsendilt kuni –6,7 protsendini kogutoodangust), kuid mida suuremat soojenemist eeldatakse, seda suurem on majanduslik kahju ning kahju ajas kasvab. Hinnatud kahjud tulenevad ekstreemsetest ilmastikunähtustest põhjustatud kahjudest, näiteks taristu või saagi purustamisest tugevates tormides. Kaudsemad, kuid märkimisväärsemad kahjud võivad tuleneda toodangu vähenemisest. Näiteks on Eestis okaspuude kasv takerdunud ja seetõttu väheneb okaspuude metsavaru. Samuti on järjest enam perioode, mil puitu varuda pole võimalik. See omakorda vähendab tootlikkust ja kogu sektori tulevikuvõimalusi.⁶ Kuigi teadaolevalt ei ole empiiriliselt püütud mõõta kliimasoojenemise võimalikku mõju Eesti majandusele, siis analüüsid viitavad, et Eestis tõuseb õhutemperatuur kiiremini kui maailmas keskmiselt.⁷ Lisaks tähendavad Eesti tihedad kaubandussidemed naaberriikidega, et seal toimuvad kliimamuutused mõjutavad kõvasti ka Eesti majanduse käekäiku.

Kestliku tuleviku mitu nägu

Kuigi rohelise ülemineku lõppeesmärk on määratletud kliimaneutraalsuse saavutamisena, siis tulevikke, mis sellisele tingimusele vastavad, võib olla mitmeid ja erinäolisi. Siin on võimalik võtta appi stsenaariumid, mis neid võimalikke tulevikke kirjeldavad ja ühtlasi selgitavad ka teekondi, mis nendeni viivad. Selliste olevikku tulevikega ühendava sündmuste ahelaga saab määratleda ka otsustuskohti, mis sündmuste käiku ühes või teises suunas kallutada saavad.

Keerukate protsesside puhul, mil stsenaariumi usutavust on keeruline hinnata, on üheks võimaluseks võtta vaatluse alla n-ö stsenaariumide arhetüübid ehk põhimõtteliselt erinevad tulevikuseisundid. Tuntud tuleviku-uurija James Dator on pakkunud välja neli arhetüüpset kujutlust tuleviku kohta: jätkuv kasv, ühiskonna kollaps, süvenev regulatsioon või ühiskonna olemuslik teisenemine.⁸ Sussexi ja Utrechti ülikooli teadlased on Datori käsitlust edasi arendanud ja pakkunud välja kolm arhetüüpset tulevikumaailma, millest igaüks püüab kestlikkuse saavutamist eri moel lahendada.

„Missioon Maa“ stsenaariumi lähtekohaks on arvamus, et suured probleemid vajavad suuri lahendusi. Seda tulevikumaailma iseloomustavad tehnoloogilised megaprojektid nagu süsihappegaasi püüdmise ja ladustamise tehnoloogiate ulatuslik kasutamine. Katsetatakse hoogsalt geoinseneeria võtetega, paisates atmosfääri miljardeid sulfaadiosakesi, mis peegeldavad tagasi päikesekiirgust ja jahutavad sel viisil kliimat. Samuti eksperimenteeritakse maailmameres fütoplanktoni kasvatamisega, et õhust süsihappegaasi siduda. Linnastumisele lükatakse hoogu juurde, et võimaldada Maa laiaulatuslikku taasmetsastumist. Energiasüsteemis väljendub seesugune lähenemine näiteks tuumaenergia ja vesinikutehnoloogia hoogsas arendamises või siis ülisuure päikesepargi rajamises Sahara kõrbesse. Liiklussüsteem linnades jääks suuresti autokeskseks, kuid tulevikusõidukid on autonoomsed, ühendatud, elektrilised ja jagatud.

„Ära tee kahju“ stsenaariumi keskmes on püüd tagada nii keskkonnasõbralikkus kui ka ühiskondlik õiglus. See on kollektiivse heaolu, kaasatuse ja tasakaalu poole püüdlev maailm. Loodusel on õigused ja kestlikkuse kava on üleilmne. Samuti keskenduvad riigid kodanike võimekuse toetamisele. Energiasüsteemis tähendab see haja­energiasüsteemide, energiaühistute ja tootevtarbijate esiletõusu. Kaasneb virtuaalsete elektrijaamade laialdane levik ning mikrovõrkude järkjärguline ühendumine. Liiklussüsteemis on esmatähtis õiglane ja taskukohane mobiilsus. Et selles maailmas toetatakse teistest enam ühistransporti, pälvivad palju tähelepanu arendused, mis tegelevad eri liikumisviiside sujuva ühendamisega.

„Piisavuse“ stsenaarium näeb ette märgatavalt paiksemat eluviisi ja üritab olemasolevaid kohalikke ressursse parimal võimalikul viisil ära kasutada. Seetõttu on tähtsal kohal käitumuslikud uuendused energia- ja liiklusnõudluse juhtimiseks. Energiasüsteem toetub siingi taastuvenergiale, ent seda rakendatakse tihti „energiasaarte“ loomiseks ehk leibkondade täieliku energiasõltumatuse tagamiseks. Liiklussüsteemi üheks eesmärgiks on soodustada väiksemat mobiilsust parema linnaplaneerimise (15 minuti linn), aeglase elustiili propageerimise (nt öörongid), 3D-printerite kasutamise („disaini globaalselt, tooda kohalikult“) ja liitreaalsuse tehnoloogiate kaudu, et need jäljendaksid üha täiuslikumalt füüsilist kogemust.

Kuigi roheline üleminek on pikk protsess, näeme mõningaid elemente neist stsenaariumidest juba praegu. Eelkõige juhivad need aga tähelepanu, et praegustest valikutest suurte süsteemide kujundamisel sõltub suuresti, missuguses maailmas me mõne kümnendi pärast elame. Keerukus seisneb selles, et paljud valikud sõltuvad tehnoloogilistest võimalustest. Nii riigid kui ka ettevõtted seisavad seetõttu raske valiku ees – kas investeerida nüüdistehnoloogiatesse või oodata ja teha panus sellele, et turule tulevad peagi uued ja eeldatavalt märksa tõhusamad lahendused. Esimese valiku riskiks on mööda investeerimise oht, kuid investeeringutega viivitamisel riskitakse konkurentsipositsiooni kaotusega.

Dilemma on tõsine, sest praeguseks tööstuslikku kasutusse jõudnud tehnoloogiad on kliimaneutraalsuse saavutamiseks paraku ebapiisavad. Kliimaneutraalsuseni jõudmine eeldab läbimurdeid uute rohetehnoloogiate väljatöötamisel ja rakendamisel. Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) andmetel⁹ on ligikaudu pool tehnoloogiatest, mida vajame looduse sidumisvõimet mitteületava heitmetaseme saavutamiseks 2050. aastaks, alles varajases prototüübi või demonstratsiooni faasis.

Roheinvesteeringud loovad uusi võimalusi

Meie elu- ja majandustegevuse Maa taluvuspiiridesse seadmine ning kliimasoojenemise pidurdamine nõuavad nii üksikisiku käitumise muutust kui ka indiviidile pakutavate käitumisvõimaluste märkimisväärset ümberkujundamist. Teisisõnu, lisaks individuaalsele vastutusele elada säästlikumalt on samavõrd tähtis kestlikumaid käitumisvalikuid võimaldavate raamtingimuste loomine. Seda peegeldavad ka inimeste hinnangud. Eurobaromeetri küsitlusuuringu järgi teeb 48% Eesti elanikest juba teadlikult kestlikke ja kliima kaitset toetavaid valikuid. Samas küsitluses leiab 55% elanikest, et vajalik on toetavam poliitika ja 44% leiab, et tarvilikud on ettevõtete reformid, mis aitavad inimestel kestlikke valikuid teha.

Igapäevaelus ja majanduses rakendatavad ning pidevalt arenevad tehnoloogiad avavad inimestele võimaluse säästlikumalt elada ja keskkonnajälge vähendada. Uute tehnoloogiate jõudsam väljatöötamine ja kasutusele võtmine võimaldab kujundada keskkonnahoidlikumaid käitumisharjumusi ning luua uuenduslikke lahendusi, mis toetavad tasakaalustatud suhet meie tegevuse ja loodusvarade säilitamise vahel. Samuti võib innovatsiooni tehnoloogiates ja tegutsemispraktikates luua võimalusi majandusarenguks ja konkurentsivõime parandamiseks.

Roheline üleminek eeldab majanduses füüsilise kapitali – eelkõige seadmed, masinad, hooned – küllalt kiiret uuendamist, paiguti enne oma majandusliku eluea lõppu. Uued lahendused võimaldavad vähendada keskkonnamõju ja kasutada ressursse tõhusamalt, ideaaljuhul ka negatiivsest keskkonnamõjust täielikult vabaneda. Füüsilise kapitali keskkonnasäästlikuks arendamine võib kaasa tuua lainetusefekti – see ajendab ka teisi ettevõtteid ja tarbijaid eelistama rohelisemaid tehnoloogiaid, mistõttu keskkonda säästev mõju suureneb summaarselt. Samas võib arendusega kaasneda tagasilöögiefekt ehk kasutatavate ressursside hulk ja keskkonnakahju suurenevad summaarselt vaatamata paranevale tõhususele. Näiteks kiibitehnoloogiate areng võimaldab üha enam protsesse automatiseerida ning täpsemini ja säästlikumalt juhtida, kuid sellega kasvab kiirelt ka kiipide tootmiseks tarvilike haruldaste maavarade vajadus. Seega rohetehnoloogiad võimaldavad jätkusuutlikku käitumist, kuid inimestel ja majandusüksustel tuleb ka loodud säästliku käitumise võimalust järgida.

Väiksema keskkonnamõjuga tehnoloogiate kasutuselevõtmine, nagu ka praegu kasutusel osalevate tehnoloogiate asendamine nende eluea lõpus, eeldab tähelepanuväärseid kulusid. Hinnangud rohepöördeks tarvilike investeeringute suuruse kohta jõuavad üldjoontes sarnasele järeldusele, et täiendav investeerimisvajadus kiireneb ja jõuab haripunkti 2030. aastaks ning seejärel taandub järk-järgult 2050. aastaks. Eesti roheinvesteeringute vajalikuks mahuks suhtena SKTsse on hinnatud umbes 4% aastani 2030, umbes 2% perioodil 2031–2040 ja kuni 1% perioodil 2031–2040.¹⁰ Eesti ettevõtted teevad roheinvesteeringuid küllaltki usinalt, aga praegu tehtavatest investeeringutes ei piisa, investeeringud peaksid olema pea kaks korda suuremad.

Suure investeerimisvajaduse valguses peaksime samavõrra tähelepanu pöörama oodatavatele tuludele. Investeeringud kestlikku majandusarengusse elavdavad majandust. Arenguseire keskuse¹¹ hinnangute järgi toob iga rohelisemase majandustegevusse investeeritud euro kaasa majanduse kogutoodangu kasvu 1,2 euro võrra ning 20 senti täiendavaid maksutulusid avalike teenuste pakkumiseks. Investeeringud elavdavad majandust seda enam, mida rohkem saab roheinvesteeringute tegemisel kasutada Eesti päritolu tooteid ja teenuseid. Seega on rohelise üleminekuga kaasnev positiivne mõju Eesti majandusele ja konkurentsivõimele seda suurem, mida rohkem suudame rohetehnoloogiate arenduses ise kaasa lüüa. Lisaks otseselt investeerimise elavdavale mõjule tekivad roheinvesteeringute tulemusel ka uued suure ekspordipotentsiaaliga tooted ja teenused.

Hiljutise analüüsi järgi¹² peituvad Eesti suurimad võimalused liha alternatiivide tootmise, tehisaru ja masinõppe, sardsüsteemide ja kiibitehnoloogiate, vesinikutehnoloogia, biorafineerimise ja rakutüvede digitaliseeritud arendamise tehnoloogiate väljatöötamises. Ärivõimalusi neis valdkondades pakub eelkõige teadus- ja arendustegevus eesmärgiga luua eksporditavaid tehnoloogiaid või tooteid, kuid ärivõimalusi peitub ka nende tehnoloogiate kohalikus kasutamises.

Lisaks tehnoloogiate arendamisega seotud ebakindlusele toovad Eesti ettevõtted Euroopa Investeerimispanga uuringu järgi roheinvesteeringuid takistavate teguritena kõige sagedamini välja ebakindluse regulatsioonide ja maksustamise osas ning oskuste ja teadmiste puuduse (mõlemal puhul 40% ettevõtetest) ja investeerimistegevuse maksumuse ja kulud (38% ettevõtetest).¹³ Viimase teguri osas võib avaliku sektori pakutav maksude-toetuste süsteem olla ettevõtetele hädavalikuks võimaldajaks ja stiimuliks investeeringute tegemisel. Rohepööre on oma olemuselt paratamatult suuremahuline riigi sekkumine vabaturumajandusse.¹⁴ Varasemate analüüside kohaselt on rohepöördeks vajalike investeeringute suurusjärk ja jaotus 1 euro avalikust sektorist ja 3 eurot erasektorist.¹⁵ Riigi tugi on eriti tähtis ka rohetehnoloogia arendamisega seotud ettevõtetele, kus arendustsükkel on pikk, riskid kõrged, kuid ka potentsiaalne tulu võib olla suur. Siiski on riigi toetus ettevõtete teadus- ja arendustegevusele olnud Eestis siiani üle kolme korra väiksem kui OECD riikide keskmine.

Kuigi rohepöördega kaasnev loov lammutamine¹⁶ võib olla majandusele hea, ei saa üleminekuperiood mitmetele sektoritele olema valutu ning toob teravalt esile põlvkondade ja ühiskonnakihtide vahelise õigluse küsimuse. Majanduse kestlikule arenguteele seadmise perioodil kahanevad rahva võimalused kaupu ja teenuseid tarbida, sest kiire investeerimine jätab vähem raha tarbimiseks.

Eurobaromeetri küsitlusuuringule tuginedes on pea pool Eesti elanikest teadvustanud kliimasoojenemise ja majandusarengu väljavaadete seosed – 53% nõustub, et kliimamuutustest tingitud kahjuga seotud kulud on palju suuremad kui rohepöördeks vajalikud investeeringud, ning 51% on päri, et kliimameetmete abil saab edendada innovatsiooni, mis suurendab ettevõtete konkurentsivõimet.

Vaja on määrata prioriteedid

Arusaam rohelise ülemineku vajalikkusest paistab olevat üldtunnustatud, kuid oleme selle teekonna alguses ning vaja on head plaani – eriti olukorras, kus üldine majanduslik kindlustunne on kehv ja lähitulevik paistab hallides toonides. Keerulistel aegadel investeeringute tegemine soodsama tuleviku loomiseks nõuab pädeva plaani kõrval ka hulga julgust ja optimismi. Samuti on selge, et uute kohustuste seadmine üksnes inimeste ja ettevõtete õlgadele toob varem või hiljem vastuhaku igale rohelisele sammule. Avalikus poliitikas on seega kätte jõudnud otsuste tegemise aeg. Kliimaministeeriumi eestvedamisel loodetakse 1. jaanuarist 2025 jõustada uus väljatöötamisel olev kliimaseadus, mis peaks olema üks nurgakivi Eesti säästvama majandusmudeli kujundamisel. Energeetika valdkonnas on kujundamisel energiamajanduse arengukava, mis peab muu hulgas tagama, et Eesti elus ja majanduses tarviliku energia tootmise ja tarbimise keskkonnamõjud oleksid vastuvõetavad.

Kestliku arengu ja rohelise üleminekuga tehnoloogiad konkureerivad omavahel ja paljudes valdkondades ei ole selge, milline saab olema läbimurdeline lahendus. Vastust ootab küsimus, kui julgeid panuseid alles arendusfaasis tehnoloogiatele teha. Aga teha on neid vaja, kui Eesti ei soovi leida end olukorrast, kus peame kogu vajaliku rohetehnoloogia ja selle saadused importima, sest me pole ise midagi arendanud ega uutele lahendustele turgu loonud.

Kuigi meie keskkonnajälg ületab Maa taluvuspiire mitmes eluvaldkonnas, pole optimaalne püüda riigi sekkumisega üheaegselt kõigis valdkondades soovitud tulemusi saavutada. Pigem peaks suunama piiratud ressursid valdkondadele, kus nende mõju ühiskonnale ja majandusele on kõige märkimisväärsem. Kõlab lihtsalt, kuid teadmispõhise valiku tegemine on keeruline, sest vajame sügavamat arusaamist, kus meie pingutused avaldavad maksimaalset mõju, toetades samal ajal nii keskkonnakaitset kui ka majandusarengut.

Valikute kaalumisel on keskne küsimus, kas meetmetega motiveeritakse olemasolevate tehnoloogiate ja praktikate keskkonna- ja kliimamõju vähendamist või uute ja murranguliste tehnoloogiate arendamist ning kasutuselevõttu. Eespool kirjeldatud stsenaariumide puhul tähendab see kas ja kuidas jagada jõupingutused madalamal rippuvate viljade noppimise („Ära tee kahju“) ja uutele lahendustele lootmise („Missioon Maa“) vahel. Samal ajal on olemas ka kasinamat ja kohalikumat eluviisi kirjeldav stsenaarium „Piisavus“ ning selle valikud, kuid need ei ole Euroopas laiaulatuslikku toetust leidnud.

1 Annela Anger-Kraavi, Rohelise ülemineku ühiskondlikud eeldused ja stsenaariumid. – Riigikogu Toimetised 2023, nr 47.

2 Eurobaromeetri uuring. https://europa.eu/eurobarometer/surveys/detail/2954.

3 Kasvuhoonegaaside inventuur. Kliimaministeerium 2023.

4 Rohepöörde trendid ja stsenaariumid Eestis. Raport. Arenguseire Keskus, Tallinn 2023.

5 Richard S. J. Tol, The Economic Impacts of Climate Change. – Review of Environmental Economics and Policy 2018, 12(1), lk 4–25.

6 Ain Alvela, Kliima soojenemine asendab Eesti okasmetsad lehtpuudega. – Maaleht 26. IV 2018.

Ari Venäläinen, Ilari Lehtonen, Mikko Laapas et al., Climate change induces multiple risks to boreal forests and forestry in Finland: A literature review. – Glob Change Biol. 2020, 26, lk 4178–4196.

7 Kliimamuutused ja Eesti: mida peab teadma ja mida ette võtma. Tartu Ülikool 3. IV 2023.

8 Jim Dator, The knowledge base of futures studies 1996.

9 Net Zero by 2050 – A Roadmap for the Global Energy Sector. International Energy Agency 2022.

10 Siim Meeliste, Lauri Tammiste, Olavi Grünvald, Kerli Kirsimaa, Karina Suik, Madis Org, Eesti kliimaambitsiooni tõstmise võimaluste analüüs [Võrguteavik]. Finantsakadeemia, Stockholm Environment Institute, Tallinn 2019.

11 Rohepöörde trendid ja stsenaariumid Eestis. Raport. Arenguseire Keskus, Tallinn 2023.

12 Samas.

13 EIB investment survey 2022: European Union overview. European Investment Bank, & Ipsos Public Affairs 2022.

14 Annela Anger-Kraavi, Rohelise ülemineku ühiskondlikud eeldused ja stsenaariumid. – Riigikogu Toimetised 2023, nr 47.

15 Siim Meeliste, Lauri Tammiste, Olavi Grünvald, Kerli Kirsimaa, Karina Suik, Madis Org, Eesti kliimaambitsiooni tõstmise võimaluste analüüs [Võrguteavik]. Finantsakadeemia, Stockholm Environment Institute, Tallinn 2019.

16 Termini creative destruction, ’loov lammutamine’ võttis kasutusele Austria majandusteadlane, hilisem Harvardi ülikooli professor ning silmapaistev innovatsiooniteoreetik Joseph A. Schumpeter (1883–1950).