Kõige mitmekülgsem produtsent on tänavusel teatriaastal olnud Eesti Draamateater: Tiit Ojasoo suurejooneliste tragöödiate („Macbethi“ puhul koos Ene-Liis Semperiga) kõrval on Juhan Ulfsaki stiilipuhas „Teoreem“, kus küünilisus siiruse soustis. „See „kaks ühes“ pakend võib oma mängulisuses osutuda Eesti Draamateatri publikule vängeks, aga Von Krahli teatris karastunule sobib,“ leiab teatrikriitik Maris Johannes.

Missugune on olnud lõppev teatriaasta oma tasemelt?

Minu meelest oli sõnalavastusesõbrale sisukas aasta. Vahepeal oli aeg, kui kunst sai tärgata vaid intiimses keskkonnas ja suur lava oli kui muistse põlve pärandus, millega midagi tarka teha ei osatud. Nüüd aga sünnib suurel laval suuri lavastusi. Kui on vaja sõnale jõudu juurde anda, pole probleemi – lavale tuleb orkester. Aga teemad ei ole olnud kõige päikeselisemad.

Kas pandeemia-aastatel teatrit vaevanud madalseis on nii külastajate kui ka uuslavastuste hulga osas nõtkelt ületatud?

Publik käib teatris. Esietenduste põua üle ei saa kurta. Oma arvestuse järgi olen sel aastal vaadanud 93 uuslavastust, üle kahekümne on ootenimekirjas. Kuna kuulun teatri aastaauhindade sõna­lavastuste žüriisse, siis on olnud mul teatriõhtuid kolm korda rohkem kui tavaliselt. Ent teatrile kui institutsioonile on küsimus, mis saab edasi. Pandeemiale järgnenud lühike rõõmus tõusuaeg Eesti majanduses on lõppenud, elame languses ja ägame inflatsioonis. Antagu arukust see majanduslik madalseis üle elada. Selle nõtke ületamine nõuab teatrilt kainet pead.

Kas mõni teater või loominguline ühendus tõusis oma tegemistega iseäranis esile?

Kõige mitmekülgsem produtsent on olnud Eesti Draamateater. Tiit Ojasoo suurejooneliste tragöödiate („Macbethi“ puhul koos Ene-Liis Semperiga) kõrval on Juhan Ulfsaki stiilipuhas „Teoreem“, kus küünilisus siiruse soustis. See „kaks ühes“ pakend võib oma mängulisuses osutuda Eesti Draamateatri publikule vängeks, aga Von Krahli teatris karastunule sobib. Seal kõrval Hendrik Toompere „12 vihast meest“, korralik nagu ühe koosoleku protokoll, nauditav inimtüüpide galerii ja arutluse tulevärk. Sinna otsa, nätaki, Kertu Moppeli „Onu Bella tähestik“ – suvepubliku lemmik. Ei saa kurta, oma näitlejapotentsiaali oskab Eesti Draamateater kasutada.

Kooslus, keda tahan esile tõsta, on EMTA lavakunstikooli XXXI lend (juhendajad Jaak Prints ja Külli Teetamm). Jaak Printsi lavastatud Jaan Krossi „Tiit Pagu“ värsis, kiired rolli- ja temporütmi vahetused, lisaks Merle Karusoo dokumentaalteatri kool, Renate Keerdi liikumiskool ja Mart Kangro kehakool, Anu Lambi tekstikool – kõike seda nägi diplomilavastustes. Oleks isegi tahtnud selles koolis õppida.

Millised olid selle aasta köitvamad lavastused?

Kuigi Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi „Macbeth“ lõi aasta alguses kõvasti laineid, on minu selle aasta tähtlavastus Ojasoo „Vend Antigone, ema Oidipus“. Pika õhtu jooksul nägin kolme esteetiliselt erinäolist maailma, kus iga vaatus on kui iseseisev lavastus. Hingeseisundid vaheldusid, kulutati ära ämbrite viisi kunstverd, kuldne sein kord taganes, kord lähenes, ähvardades enda alla matta nii kangelased kui ka lurjused. Kes sai, see pages lavalt üle publiku peade …, et surra. Edevus ja lõbujanu lõid lokku, kinnisideid ja lolli enesekindlust ei suutnud keegi talitseda, protestivaimgi tundus lapsik ja kõik hangus argirutiini. Kurbust oli palju rohkem kui Mati Undi omaaegsest lavastusest mäletan, aga vahel välgatas ka midagi matiundilikku, vähemalt punane lõngakera tõstis tuju.

Timofei Kuljabini „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“ kui kalk pilk inimestele, kes tegutsevad vägivaldses süsteemis kui rikkis masinad. Tugeva kodanikupositsiooniga väga kujundlik lavastus Vene teatri repertuaaris: Brechti Teise maailmasõja aegu kirjutatud näidend kajab Ukraina sõja kontekstis täpselt ja julmalt.

Eesti omailmast kiidan kahte lavastust. Üks on Priit Põldma kirjutatud ja lavastatud „Kotka tee taeva all“, inspireeritud Nikolai Baturinist. Täiuslik ansambel, kiired ümberkehastumised, täpsed ajastupildid, eri põlvkondade ilmavaade, külgepidi kultuurilugu – kõik oli paigas selles lavastuses, pluss Saueaugu teatritalu paigavaim. Teine väga elus asi on Urmas Vadi „Sada grammi taevasina“ Vanemuises. Sissevaates Artur Alliksaare loomingusse ei jutustata ümber elulugu, pigem interpreteerivad tegelased Alliksaare tekstide kaudu ajastut. Julge ja õnnestunud rännak luuletaja sajandaks sünniaastapäevaks.

Kes tegid kõige tähelepanuväärsemad rollid?

Keda esile tõsta Ugala teatri „Meie klassis“, mis mõjub kui terviklik ansambli­lavastus? Tunnustan kogu truppi. „Kotka tee taeva all“ – sama lugu, muljetavaldavaim oli Grete Jürgensoni ja Andres Mähari ümberkehastumisvõime. „Elajannad“ oli äge lugu naise olemusest ja Eva Kolditsa nägu. Endla teatris on olnud hea aasta Meelis Rämmeldile („Mäeküla piimamees“, „15 meetrit vasakule“), Tallinna Linnateatris on silma jäänud Rain Simmul („Lear“, „Ülestähendusi põranda alt“) ja Külli Teetamm („Nõusolek“, „Poiss, kes nägi pimeduses“). Marika Barabanštšikova ja Agur Seimi duett tõusis esile kahes lavastuses: talvises Karlova teatri „Preili Julies“ ja suvises tükis „Ääremaal“. Rakvere teatrist kiidan Märten Matsut („Metamorfoos“) ja Tiina Mälbergi („Hääl minu sees“). Peenelt on tehtud Piret Laurimaa rolligalerii Urmas Vadi tükis („Sada grammi taevasina“). Theatrumi „Karmeliitide dialoogides“ oli Liina Olmaru hingematvalt hea: tekst ja füüsis suremise rasketel hetkedel oli erakordselt õiges tonaalsuses. Eesti Draamateatri tragöödianäitlejatest tegid ägeda rolli Priit Võigemast, Guido Kangur, Gert Raudsep, Tiit Sukk ja Taavi Teplenkov („Vend Antigone, ema Oidipus“).

Kas sellest teatriaastast on esile tuua mingeid ühis- ja eraldusjooni, suundumusi?

Alati olen nautinud efektset stsenograafiat: lavakujundus dikteerib mänguruumi ja määrab esteetika. Rosita Raua tööd Eesti Noorsooteatris andsid nii „Plekktrummile“ kui ka Tapa raudteejaamas etendunud lavastusele „Hingest ja südamest“ tugeva mängutõuke. Visuaalselt jõuline on olnud Tiit Ojasoo lavapilt, olgu siis Semperiga või Semperita. Timofei Kuljabini „Kolmanda impeeriumi“ kunstnik Oleg Golovko on mänginud lava valguse-pimeduse skaalal ägedalt. Andres Noormetsa „Leari“ lava on kahtlaselt kandiline, aga väga funktsionaalne. Ivar Põllu „Tunde-märkidest“ tulevad kõigepealt meelde Kristiina Põllu baroksed teksakostüümid.

Tervitan seda visuaalset pillerkaari, millega mul on kaasa minna palju kergem kui näitlejate seisundi- ja emotsiooniseanssidega etenduskunstides. Esmavaatamisel võivad need trupi koostöölavastused võluda, aga kui näed juhtumisi lavastaja teist või kolmandat tööd, hakkab võttestik korduma. Tegijate ahtake tööriistakorvike teeb nõutuks ja mõttelõng, mille välja nokin, on kas ülisegane või, vastupidi, jookseb kahtlaselt lihtsat skeemi pidi. Ja vaatajal kärss kärnas.

Kas eesti teater on praegu sotsiaalselt piisavalt tundlik?

Mõne sotsiaalses plaanis popi teema võib välja tuua. Rohepööret käsitles VAT-teater oma „Vivaariumiga“, kus vaatajaga manipuleeriti nii et maa must. Ääremaa kaduvat elu-olu kompas Urmas Lennuk Ihamarus. Feministliku lavastusena saab vaadata Eva Kolditsa ja Mingo Rajandi „Elajannasid“. XIX sajandi feministlikke võnkeid võib mööndustega leida Musta Kasti räppivas „Lillis“. Pärnus jätkab Laura Jaanhold oma dokumentaallavastuste rida, seekord meelelahutuslikus võtmes kuurordikeskselt. („25° C ja päike“). Vaba Lava „Sõja ja rahu“ pigem sulepeast välja imetud etüüdide rida ei lisanud täiskasvanud vaataja tundeilma midagi. Kunstilised õnnestumised sündisid teistel lavadel.

Kui palju on teatris kajanud vastu juba mitmendat aastat kestev Ukraina sõda?

Ennekõike Tiit Ojasoo Eesti Draamateatris („Macbeth“ ja „Vend Antigone, õde Oidipus“) ning Timofei Kuljabin Vene teatris („Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“) on loonud karmi mänguplatsi lugudele, kus võim teeb kurja. Kui inimese tahe on pihta saanud, pole suurt vahet, kas tema elu juhtivad jumalad või sõgeda juhi ambitsioonid. Nende lavastustega haakub omal päramisel moel Andres Noormetsa lihtsakeelne-meelne „Lear“ Tallinna Linnateatris – mäng käib sealgi inimese väärikuse ja elu peale.

Muidugi on Ukraina sõda see, mis tragöödiatungi on sünnitanud. Ugala teatri „Meie klassis“ (lavastaja Tanel Joonas) jutustatakse lugu poola ja juudi lastest, kelle täiskasvanuelu algas Teise maailmasõja ajal. Nooruses Vene sõjafilmide mõjuväljas karastununa poleks ilman uskunud, et selline teema võiks mind emotsionaalselt kõnetada. Aga kõnetab, ja kuidas veel, kui sõda on ukse all ja lavastus tugev. Isegi Jaan Krossi „Keisri hullus“ võitleb lavastaja Julia Aug oma võitlust militaarse Venemaaga, otse ja omadega Vene teatris. Sellesse sõjaritta võiks kuuluda ka „Plekktrumm“ Eesti Noorsooteatris (lavastaja Taavi Tõnisson), veidi lihtsustatud, aga hea ülevaade Günter Grassi suurromaanist noorele vaatajale.

Millist palet näitas tänavu suveteater?

Suveteatri rohkus oli mulle kui maksahaak. Kevadine õhin kestis varasuve ilusate ilmadeni ja suubus juulikuu väsimusse. Saueaugu teatritalu tuli oma „Kotka tee“ ja „Meeletuga“ puhtalt välja, reis Lõuna-Eestisse Ihamarru mõjus ka värskendavalt. „Onu Bella“ jahmatas oma populaarsusega. Publikupuudust ei kohanud kusagil, vaatajaid jagus iga künka taha. Koduloolised ja kohaspetsiifilised lood on armsad, aga seal on oht sattuda dramaturgiliselt nõrkade lugude pusasse. Suvel saavad meie näitlejatest tõelised stahhaanovlased.

Mis laadi teatrist tunned praegu kõige rohkem puudust?

Tunne ja mõte, mida teatrist otsin, on sõnakeskne. Uussiirusest kantud südamepuiste ei kuulu minu vaataja­ampluaasse. Lemmik on Madis Kõiv. Seda laadi hämaratest tekstidest tunnen puudust. Aga üllatusi võib tulla sealt, kust oodata ei mõista. Viimati juhtus see Ester Kuntu, Maria Paiste ja Anumai Raska mängitud lavastusega „3õde“ (lavastaja Katariina Unt). Rollist sisse-välja sõitmised, emotsiooni andmised ja lahtilaskmised, ümberjutustamised, kordused, üksteisele rolli üleandmised – mida kõike võib näitleja laval sõnaga teha sõltuvalt oma andelaadist, sarmist ja lavakogemusest.