Selle üle, kes me oleme ja kuhu kuulume, võibki arutlema jääda ja ega me vastuses kokku leppida suuda. Kahe viimase aastaga on selginenud see, kes me olla ei taha: Venemaa mõjuväljas olev endine NSV Liidu liiduvabariik. Juriidiliselt oleme vastu võetud mitmesse organisatsiooni nagu NATO ja Euroopa Liit, mis meid justkui demokraatliku Euroopa osaks on kinnistanud, aga kuidas on lood kultuuriliselt? Eriti filmikunstis?

Tõestamine, et Eesti on üks Euroopa täisvääruslik filmimaa, on olnud ülesmäge ja vastutuult edasi pressimine väikeste sammude haaval. Animatsioon oli ainus filmiliik, kus suudeti senised sidemed ja usaldus meie vastu Nõukogude ajast Eesti Vabariiki üle kanda, mängu- ja dokfilmil nii hästi ei läinud. Vahe tuli sisse kas või juba ühe näitaja põhjal: nii Lätil kui Leedul õnnestus 1988. aastal loodud Euroopa Filmiakadeemia iga-aastastel auhindadel võrdlemisi kiiresti endale üks võit koju tuua. Mõlemad parima dokumentaalfilmi kategoorias. Kui läti legend Ivars Seleckis 1990. aastal oma filmiga „Risttee“¹ kohe esimesel korral selle kategooria võitjaks tuli, seisis tootjamaana filmi lõpus veel kirjas Läti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Kaks aastat hiljem tõi leedulane Audrius Stonys oma 24minutise dokiga „Nähtamatute maa“² võidu juba taasiseseisvunud Leedule. Mõlemad filmid võimaldasid läänel heita uudishimulik pilk langenud raudse eesriide taha, rahva ellu, kus kasinuse vagadusest särab läbi lootus paremale homsele, kas siis siin maa peal või juba teispoolsuses. Paistab, et sel perioodil tegeleti Eesti dokumentalistikas rohkem päevakajalisuse ja poliitikaga, samal ajal kui teistes liiduvabariikides oli rõhk poeetilisel.

Igal juhul jäi Eestil siin mingil põhjusel üks taktisamm vahele ja nende kaasaegsed eestlased sellesse ringi ei jõudnud, kuigi kas või Mark Soosaare „Miss Saaremaa“ (1989) või Regina ja Hannes Lintropi „Šurale“ (1990) võinuksid sinna niisama hästi sobida.

Seda magusam oli nüüd tänavu lõpuks see kauaoodatud võit kätte saada. Eesti dokumentaalfilm „Savvusanna sõsarad“³ tõi 35 aastat pärast Euroopa Filmiakadeemia asutamist Eestile esimese Euroopa filmiauhinna. Sobivalt sellessamas, parima dokumentaalfilmi kategoorias.

Saunajutud võõrsil

Eesti tänavusest filmiaastast rääkides tuleb alustada siit – sellest, kuidas Lõuna-Eesti saunalavalt murti välja suurfestivalide auhinnalavale ja muldpõrandalt punasele vaibale. Film on aastaga kogunud palju sõpru ja ka omajagu vastaseid. On neid, kes näevad filmis väljendunud siiruses manipulatsiooni või peavad autori Anna Hintsi persooni ja olekut Euroopa jaoks mitte piisavalt salongikõlblikuks. Huvitaval kombel suudetakse „Savvusanna sõsarate“ tähendusväljas ühte köita polariseeruv Eesti ühiskond, konservatiivne ja liberaalne tiib. Konservatiive kõnetab ilmselt traditsioonilise eesti kultuuritava ausse tõstmine (sellele neetud Brüsselile ninanipsuks, kes meid kogu aeg üritab omasuguseks muuta!) ning saunalava suitsuvines ühendavad loodusravitsejad, vaktsiinivastased, rahvuskonservatiivid, Nursipalu gäng ja muud valitsuskriitilised jõud käed urbanistliku noorsoo, iti-äpi-idurahva, kultuuritegelaste, taimetoitlaste, lihasööjate, kõigesööjate ja muidusööjatega. Nad kõik tunnetavad, et see film kõnetab just neid. Ja neil on õigus.

Ometi on siin teemasid, mis peaksid olema traditsioonilise maailmavaatega inimestele kas rasked või lausa võimatud alla neelata. Alastus kinolinal on vastukarva kristlikele konservatiividele, naiste väestamine läbi ebamugavate isiklike lugude ei tohiks sobida neile, kelle arvates on naise roll olla köögis ja sünnitada (eelistatult korraga), ja LGBT-teemade eest üritavad meid kaitsta mitugi konservatiivset huvigruppi. Ometi arvan, et selles filmis näevad paljud nimetatutest punase rätiku asemel hoopis saunalina ega lähene filmile mitte viha, vaid vihaga.

„Savvusanna sõsarate“ tänavuses õnnestumiste nimekirjas on veel mitu Eestile esmakordset saavutust ning nende kasumlikkust filmindusele võib nii poolspekulatiivselt mõõta juba praegu. Aasta alguses pääseti alles kolmanda eesti filmina USA olulisima arthouse-festivali Sundance’i programmi (varem mängufilm „Püha Tõnu kiusamine“ ja lühifilm „Karv“⁴) ning suudeti sealt esimesena lausa auhind ära tuua, mis mõjus nagu laks kuumale kerisele – parim režissöör rahvusvahelise dokfilmi kategoorias. Kuskil noogutas tunnustavalt „noogutava mehe“ meemiga ootamatu internetikuulsuseni jõudnud Sundance’i asutaja, näitleja Robert Redford. Kui nüüd aasta lõpus teatas Eesti animatootja AAA Creative rõõmu-uudist sellest, et Liisi Grünbergi värske lühianimatsioon „Miisufy“ (2023) on valitud Sundance’i lühifilmide programmi, siis oli aimata tagasisidest, et võimust on võtnud mingi uus reaalsus, millest ei oleks poolteist aastat tagasi osanud unistadagi. Reaalsus, kus Sundance’il osalemine on argine või normaalne. „Miisufy“ saavutus annab Eesti järgmisele filmiaastale hea hoo sisse, selle valimine võib vabalt olla ka märk sellest, et sealsetele valijatele ütleb meie maa nimi nüüdsest pisut rohkem kui enne.

Esimest korda jõudsid eestlased tänu „Savvusanna sõsaratele“ ka Euroopa Parlamendi välja antava LUX-publikuauhinna nominatsioonini, kuhu valitakse kõigi aasta jooksul ilmunud Euroopa filmide hulgast välja viis, mis esindavad euroopalikke väärtusi või midagi sellist. Igal juhul prestiižne ja seni klaaslae taha jäänud auhind, mida on eestlastel pärast seniseid edusamme ka reaalne võita.

Kevadistele Oscaritele on aga sillutanud tee mitmed tunnustused USAst nagu Rahvusvahelise Dokumentalistika Ühingu (IDA) parima operaatori auhind Ants Tammikule, „Savvusanna sõsarate“ parima doki nominatsioon Ameerika Produtsentide Gildi aastaauhindadel (üks seitsmest filmist, võitja selgub 25. veebruaril) jne. Kas on lootust ka Oscar võita? Saab olema äärmiselt keeruline, sest dokkide hulgas eelistatakse selgelt Ameerika teemasid, rahvusvaheliselt on aga dokfilmil raske võistelda mängufilmidega, dokid pole seal küll enam erandlikud, aga siiski vähemuses – tänavu 13 filmi 88 riiklikust kandidaadist. Meenub ütlus spordimaailmast: võit on kogu rahva oma, kaotused tuleb aga tegijatel endal üksi kanda. Eduühiskonnas tuleb meeles pidada, et selles konkurentsis osalemine on juba igal juhul võit. „Savvusanna sõsarad“ on film, mis ei kao ka edaspidi kuhugi ja jääb alatiseks igasuguste teema-, ülevaate- ja tutvustusprogrammide osaks.

Kummaline on parem kui normaalne

Peale saunafilmi võidukäigu võis 2023. aastal mujal maailmas kohata veel mitut Eesti filmi, millest kõneldi kui millestki omanäolisest, kummastavast, teistsugusest. Rainer Sarneti uut mängufilmi „Nähtamatu võitlus“ (2023) kirjeldati korduvalt kui seninägematut kogemust. Screen Anarchy arvustuses viidatakse sellele kõigepealt kui „ebatõenäolisele ettevõtmisele“, ent nenditakse siis, et tegemist on „isepärase teosega, mille fookus on kohalikul narratiivil, aga kõlapind on universaalne“.⁵ Esilinastuspaigas, Šveitsi itaaliaosa ontlikus linnakeses Locarnos, kus pasta maksab 50 eurot, mõjus „Nähtamatu võitlus“ ilmselt võrdlemisi ehmatavalt viisakate arthouse-draamade seltskonnas. Saamata jäänud auhinnast aga ehk paremgi on sellest tõusnud kumu ja poleemika. See on film, mida ilmselt ei unustata. Ja mitte keegi teine pole pannud ühte kung fu’d, NSV Liitu, Black Sabbathit ja õigeusku.

Aasta alguses alustas tasahilju oma festivaliringi ka tagasihoidlikum ja abstraktsem dokfilm „Päikeseaeg“, milles justkui ei toimugi eriti midagi, aga inimeste vaikelu haarab jäägitult endasse. „Päikeseaja“ toimumispaik ei saakski enam lokaalsem olla – vaiksetes maanurkades olesklevad taluhoovid, millest liiguvad läbi elanikud, kellel ei paista olevat kiire, aga kelle tegemistel on siiski oma kindel siht. „Päikeseaja“ universaalsuses pole samuti alust kahelda. See film kõneleb muu hulgas kõikehõlmavast defitsiidist: kroonilisest aja- ja ka ruumipuudusest, ja sellest mõtterahust, mida suur osa ühiskonnast, eriti linnades, üritab korralikust kodanikust jõuga välja rookida, lausudes kõrvale mantrana lööklauseid nagu „magatakse hauas“. „Päikeseaeg“ on rööprähklemise ravim, mis kõnetab üldist läbi üksiku. Maailma läbi taluõue.

Ja tänavustest dokkidest suutis Eeva Mäe „Kellele ma naeratan?“ samuti aja mingil teisel kujul kokku panna, ületades kaameraga elu ja surma piiri, filmides üht vähki surevat naist maadlemas maiste juriidiliste probleemidega, kaalul ei midagi vähemat kui ta oma lapse hooldusõigus.

2024 pakub lootusrikkalt mitut näidet, mida käsitleksin eelnimetatutega koos. Marko Raadi uus mängufilm „Biwa järve 8 nägu“ esilinastub oma kõrge abstraktsusastmega kava poolest tuntud ja tunnustatud Rotterdami filmifestivalil jaanuari lõpus ja ühendab Emajõe roostiku ja vanausulised jaapani kultuuriga. Kuu aega hiljem, 1. märtsil peaks Eestis esilinastuma Moonika Siimetsa „Must auk“, mis mängib kolmest lühiloost kokku sulatatud jutustuses absurdi, üleloomuliku, seletamatuga. Ja ehk tulevad välja ka mitmed žanriotsa ülal hoidvad tegijad, mille tihti geriljalik tootmismeetod ja ulmelisem-mängulisem teemakäsitlus pakub võimalust uueks mängumaaks. Olgu siin ära mainitud mitu Tallifornia toodetud filmi nagu Rasmus Merivoo „Koer“, Esko vendade metafiktsioon „Meid on kaks“ või Miguel Llansó VR-düstoopia „Igavene suvi“. Ja lisaks muidugi täiesti radari alt läbi lennates valmis tehtud film nimega „Mootor­saed laulavad“, autoriks Sander Maran. Kes on Marani filmimaitsega ja seniste lühifilmidega tuttav ning oskab välja lugeda filmi pealkirja, mõistab muidugi, et tegemist on … armastusfilmiga. Vähemalt autori enda sõnul. Igatahes olete hoiatatud, sest see on Eestis taas midagi seninägematut.

Vaadates neid tänavu olnud ja järgmisel aastal ees ootavaid näiteid, millele tuleb veel ilmselt lisa, tuleb tahes-tahtmata pähe üks mõte, soov või unistus, mida nagu ei julgegi lõpuni mõelda. Mis siis, kui pärast omakeskis tuhnimist, siis välisautorite loorberite jagamist, arvestatava kodumaise turuosa saavutamist (tänavu peaks see jääma 22% juurde) ja adekvaatse tehnilise taseme tekkimist võiksime nüüd, aastatel 2023–2024 oodata või loota rahvusvahelist läbimurret täiesti oma tingimustel? Äkki saame nüüd lõpuks end ka väljaspool Eestit kehtestada Päris Oma Asjaga. Nagu öeldud sai: eriilmeline lokaalne lugu, millel on universaalne kõlapind. Mida muud publik sealt saunalavalt ja mungakloostrist ikka otsib kui isikupära. Seda, et filmi vahendusel kõneleks sinuga keegi, kellel on oma originaalne siseilm. Mida enam areneb edasi igasugune tehisaru (kes juba praegu tootvat valdava osa voogedastusplatvormidel pakutavast sisutusest, sest sealne valik on lihtsalt nii skemaatiline), seda enam läheb hinda ka omapära ja võime sünteesida erinevaid, tihti isiklikke impulsse. Ja julgus teha nii, nagu ei tohiks teha või ei peaks tegema. Et tekiks lõpuks see kindlus, et me ei püüa teistele juba tuttavat ja sisse käidud rada pidi järele jõuda, vaid läheme hoopis kusagilt mujalt.

Muud filmisündmused

2007. aastal tõid rahvusvahelisel areenil Eesti filmile ootamatult tähelepanu „Sügisball“, „Klass“ ja „Magnus“⁶ ning õhus oli sellesama läbimurde ootust, mida aga ei järgnenud. Võib mõelda, et asi oli riiklikus mõistmatuses või 2008. aastal järgnenud majanduskriisis, aga usun, et toona oli meie filmimaastiku huumusekiht liiga õhuke, et seal midagi püsivamat viljakandvat kasvatada. Nüüd oleme vähemalt selles plaanis paremas seisus – on lavastajaid, on tegutsemistahet täis professionaalseid võttemeeskondi, kes on pärast BFMi end peentes välismaa koolides end täiendamas käinud. Inimressurss on, loominguline samuti, nüüd tuleb seda realiseerima hakata. Pikisilmi oodatakse juba ehitusotsuse saanud filmilinnaku valmimist. Valdkonnas valitseb üksmeel, et see asi tuleb ära teha, mõningat viivitust põhjustab asja juriidiline sõnastamine ja jätkusuutlikkuse garanteerimine, et asi teeniks oma eesmärki edasi ka siis, kui valitsejad ja otsustajad on vahetunud.

Apollo on filmitootjana 2024. ilmselt astumas välja senises telelavastuslikust odavfilmide sektorist ja kaks uut projekti võivad kunstiliselt ületada nende tavataseme – A. H. Tammsaare „Elu ja armastuse“ uusekraniseeringuga teeb oma mängufilmidebüüdi Helen Takkin ja Juhan Liivist inspireeritud „Varju“ lavastab Jaak Kilmi. Paljulubavad autorid mõlemad. Küll aga on Apollo võimutsemine kinomaastikul järjest probleemsem, sest filmitegijad on vaikselt sattunud olukorda, kus Eestis polegi enam võimalik filme normaalsetel tingimustel välja tuua. Süveneva kõripigistamise tõttu – Apollost ei saada normaalseid linastusaegu ega reklaampindu, tulude jagamise tingimused on röövellikud – ei jõua eesti filmid tihti vaatajateni ja kohalik potentsiaal jääb realiseerimata.

Sel aastal kerkisid filmilevis esile ka Ukraina sõja tõttu olulised ja poleemilised vene kultuuri- ja majandusruumiga seotud teemad. Filmilevisse on siginenud nii subtitreerimata venekeelsed seansid kui ka on sagenenud tippaegadel venekeelse pealelugemisega tavafilmide seansid, taas just Apollo kinodes – ilmselt siis eesti filmidele andmata jäetud linastuste asemel. Majanduslikult kestab edasi probleem, et kuna Baltimaade õigused müüakse sanktsioonidest hoolimata tihti läbi vahendusfirmade Venemaale suurema paketi osana, on osal levifirmadest kiusatus need sealt mingil moel välja slikerdada, nii et vahele ei jääks. Pole veel kindel, kas uus levitaja Artgene tegutses praegu kinos jooksva täispika animafilmi „Poiss ja haigur“⁷ õigusi ostes pimesi või teadlikult, aga briti päritolu vahendusfirma Silver Box, kellelt film sisse osteti, on enam kui kahtlane ja raha liikumine pole selle filmiga seoses lõpuni selge. Leedus korjati film nende võimalike seoste tõttu ka ekraanilt ära, Eestis on kinod jõudnud oma moraalset kompassi kontrollides kõik erinevatele järeldustele. Artis ja Apollo näitavad filmi, Elektriteater ja Thule ei näita, otsustele on antud meedias ka kommentaare. Sõprus on leidnud kesktee, näidates küll filmi miinimumgarantii täitumiseni. Aja edenedes tuleb seda halli ala ja segaseid ärisidemeid vaid juurde ja loodan, et 2024. aastal pannakse sellisele praktikale Euroopas ka mingi piir.

Meeldejäävatest filmisündmustest meenub veel Baltimaade fookus Berliini filmiturul European Film Market, mille mõju on keeruline mõõta, aga selline tähelepanu kindlasti kahjuks ei tule. Aasta vanuseks sai Eesti filmi instituudi ja rahvusarhiivi ühisprojektina ellu kutsutud internetiplatvorm Arkaader, mis võimaldab Eesti päritolu audiovisuaalsete materjalidega tutvuda nii filmide, kroonika kui muude huvitavate ülesvõtete kujul. Teine filmiuurijale ja -huvilisele hädavajalik abivahend Eesti Filmi Andmebaas on läbimas täielikku uuenduskuuri ning uus täiustatud versioon peaks avalikkuse ette jõudma 2024. aasta esimeses pooles. Ajad on huvitavad ja 2024 lubab loota, et Eesti film püsib fookuses ja jääb ka edaspidi silma.

1 „Šķērsiela“, Ivars Seleckis, 1988.

2 „Neregių žemė“, Audrius Stonys, 1992.

3 „Savvusanna sõsarad“ Anna Hints, 2023.

4 „Püha Tõnu kiusamine“, Veiko Õunpuu, 2009; „Karv“, Oskar Lehemaa, 2019.

5 Martin Kudlac. Locarno 2023 Review: The Invisible Fight Packs the Funniest Genre Mashup Rebellion. Screen Anarchy, 30. VIII 2023.

6 „Sügisball“, Veiko Õunpuu, 2007; „Klass“, Ilmar Raag, 2007; „Magnus“, Kadri Kõusaar, 2007.

7 „Kimi-tachi wa dō ikiru ka“, Hayao Miyazaki, 2023.