Maarit Hedman on kunstnik, kunstiõpetaja ja ema, kes on töötanud erinevates koolides kunstiõpetajana, juhendanud ka erivajadustega harrastajate kunstikursuseid. Alates 1992. aastast põdes ta MS-haigusest tingituna tugevaid silmanärvi põletikke, misjärel jäi ta 1996. aastal vasemast silmast täiesti pimedaks. 1994. aastal oli ta omandanud kunstiõpetaja kutse ning töötas õpetajana kuni 1998. aasta suveni, ajani, mil põdes kahte parema silmanärvi põletikku. Nägemine ei taastunud enam ka paremas silmas. Sellest peale näeb ta kogusid läbi paksu udu ja veidi valgust, värve ei näe ta enam üldse.

Maalima hakkas Maarit Hedman taas täiesti juhuslikult, enne nägemisekaotust oli ta maalinud. Kui ta oli oma maamajas maalimisvahendid laiali laotanud, torkas ta kogemata midagi otsides sõrme värvipurki. Kas pintsli otsas on värv, pidi ta muidu sõrmega järele katsuma. Sellest juhuslikust liigutusest saigi sõrmedega kunstitegemine alguse. Õigete toonide saamiseks on põhivärvipurgid punktkirjas märgistatud. Ise võrdleb ta oma tegevust söögitegemisega – sorts seda ja tsipake toda, näpuotsaga veel midagi ja valmis ta ongi.

Ta ütleb, et kui ta sai tagasi võimaluse maalida, tundus nagu oleks elult kõik tagasi saanud.

Tilanto Ismo on hariduselt merkonoom, töötas 25 aastat sisustuse ja mööbli turustuse ning müügi alal. Alates 1999. aastast jäi nägemise tõttu invaliidsuspensionile. Nägemine hakkas hääbuma juba 1980. aastast, 1997. aastaks oli nägemisepuue 95% ulatuses ja diagnoosiks chorio retinitis inveterata maakeeles silma soonkesta põletikudest tingitud armide silmapõhja degeneratsioon.

Üle 10 aasta üritas ta toime tulla nägijate seaduste järgi, kuid pärast rehabilitatsiooni hakkas talle avanema uus maailm ning ta julges oma puudega “tõtt vaadata”.

Kuna ta pani tähele, et on võimeline veel midagi kaamera silma kaudu nägema, julgustas see arusaam teda pildistamist proovima. Fotoaparaat oleks justkui tema nõrku silmi asendanud ning digikaamera kasutusele võtmine võimaldas tal pildistatut suurel ekraanil suure resolutsiooniga näha.

Kokkuvõtvalt ütleb Tilanto Ismo, et nägemise kaotus on osaliselt olnud nagu kingitus, mis on andnud talle uue, loova ja võimalusterikka elu.

Näitust toetab Kultuuriväärtusteamet ja MTÜ Kakora. Näituse vahendas Eestisse MTÜ Kakora (kakora.sarasyl.com).

Näitus Muutumine – Muutos jääb Kondase Keskuses avatuks kuni 31. jaanuarini 2010.

Kondase Keskus, Pikk tn. 8, Viljandi.

Avatud K-P 10-17, tel. 4333968; www.kondas.ee