Mõhhailo istus kaevikus ja aeg oli igav oota, nägi tiblat tulemas seal mööda Dnipro randa … Aastatagusega võrreldes lendab mürske üle tema pea kümme korda vähem ja ta on ammu välja arvutanud, et kui „maailma teine armee“ jätkab senisel viisil edasiliikumist viis sentimeetrit ja tuhat langenut päevas, siis jõuab ta enne pensionile minna, kui mõni veel sündimata Ivan vangilaagri kaudu tema laskepesani jõuab. Täna on tal siiski tähtis päev ja mürsuvilina asemel peab hoopis raadiot kuulama. Sealt tuleb läbi müra reportaaž tema edasist elu määravast ajaloolisest maadlusmatšist. Kaugel Brüsselis koguneb hulk peenelt rõivastatud inimesi ja püüab üheskoos ühe ülekaalulise ungarlase pikali panna. Kui see õnnestub, saab Mõhhailo suvel koju, kui mitte, on see Ukraina lõpp.
Millegipärast ei oska vaba maailma otsustajad ja nende tegevust kajastav vaba meedia elada muul viisil kui kõrgendatud erutusseisundis ja argitööd paksu värviga iga päev elu ja surma küsimuseks maalides. Ja siis minnakse ööseks mugavasse hotelli minibaari manu, et hommikul sama jandiga otsast peale hakata. Otsusel, kas Euroopa Liit alustab Ukrainaga liitumiskõnelusi kohe või hiljem, on ainult sümboolne tähendus, mis ei muuda karvavõrragi olukorda rindel, ei too sinna laskemoona juurde ega võta ära. Vaenlasega silmitsi seisja mõtleb ainult režiimil „tapan või suren“ ja tema adrenaliinitaset ei mõjuta ükski liitumiskutse tippkohtumiselt. Sõja rahastamise otsustel on hoopis suurem mõju, aga see ei ole Ungari raha ning raskusi selle Ukrainasse saatmisega pole ka siis, kui kõik Budapesti pangad on kinni.
Otsused, mis kindlustavad ses sõjas Ukraina võidu, on langetatud varem ja mujal. Kõigepealt Washingtonis ja siis Moskvas, kusjuures mõlemad teenivad sama eesmärki, nii et kahtlusta või kokkumängu. Nii see muidugi ei ole: tulevane kaotaja lihtsalt ei saa veel ise aru, kuhu ta tee viib. Ei ole isikuomadust, mida kogu maailma putinoloogid ei oleks Moskva kremli peremehele omistanud, kuid kõik taandub ühele. Lapsepõlves vanemliku armastuseta jäänud traumeeritud hing ihkab armastust üle kõige ja selle pälvimiseks ei ole ükski vahend välistatud.
Nagu uimastisõltlane vajab aja ja tarbimise edenedes aina kangemat kraami, nii ka rahva armastusest toituv võimur. Armastus ja truudus nõuavad pidevat ülekinnitamist. Sõjamehed peavad armastuse altarile regulaarselt trofeesid tassima, iga järgmine eelmisest suurem. On kujuteldamatu, millistes ootuspiinades Venemaa diktaator igal hommikul ärkab varsti juba kaks aastat. Kas täna tuleb see, mis pidi esmalt tulema 2. märtsil 2022, siis aprillis, siis sügiseks ja nii edasi? Mida tahes teenrid ka ette ei kannaks, kuni kandikul ei ole Kõjivit, ei saa isegi armee armastuses kindel olla.
Samamoodi ei paku piisavat hingerahu sotsioloogide töö. Väikese valimi pealt võib ju toetuseks tulla stabiilselt 70 ja 80 protsenti, aga mis siis, kui seal on viga sees? Küsitlejale võib valetada, aga valimissedelil mitte. Pisteline kontroll ei asenda üldkontrolli, mistõttu tuligi välja kuulutada presidendi valimised, mis sest, et tulemus on ette teada ja keskvalimiskomisjon saab õige toetusprotsendi kokku ka hääletussedeleid välja jagamata. Aga võib ka öelda, et on teada, kes iseenda seatud lõksu langeb.
Erinevalt Ukraina presidendist ei ole Putin suutnud kunagi öelda, et tema riik on sõjas ning seetõttu kehtivad ka sõjaseadused, mistõttu kõiki normaalse rahuaja põhiseaduslikke protseduure, näiteks valimisi, läbi viia ei saa. Ühtki ratsionaalset põhjust, miks peaks Venemaal diktatuuri tingimustes demokraatiat etendama, ei ole. Puudub kasusaaja. Võim ei vahetu. Valimiskomisjonid saavutavad just selle tulemuse, mille nad pealiku huultelt soovina on välja lugenud, ja see on kindlasti parem kui sotsioloogide pakutav.
Valimiste lavastamine tähendab aga tohutut ressursikulu, kusjuures kalleim on aeg. Kui kuni valimisteni ei ole sõda, ei saa korraldada mobilisatsiooni. Mobilisatsioonita ei ole väljaõpet ning rindel kulunule ja kaotatule asendust. Inimelu ei pruugi diktaatori silmis midagi maksta, aga kuidas tuld toita, kui puid juurde ei too?
Lääneriikide juhid on haige mõnitamisest siiani hoidunud ega ole Putinit ülevoolavalt kiitnud ja tänanud targa otsuse eest viia läbi valimised ning hankida endale uus mandaat riigi juhtimiseks. See olnuks küll vaimukas, aga keskmiselt naljavaene elektoraat ei pruugiks igal maal seda mürgist huumorit mõista.
Sõja lõpptulemust määrav otsus langetati augustis, kui USA andis loa varustada Ukraina armee hävituslennukitega F-16. Aega läks, aga asja sai. NATO vankumatu doktriini järgi võidab alati see, kelle kontrolli all on õhuruum. Ukraina sõjasündmused on seda vaid kinnitanud. Nagu avalikest allikatest lugeda võib, leidus lääneilma strateegide hulgas ka neid, kes oletasid, et Venemaa kasutab oma õhuväge samamoodi nagu NATO. Aga tuli välja, et venelased käsitlevad lennukeid vaid kahurväe pikendusena – kallis ja kasutu. Ukraina vägi on praeguseni olnud enam-vähem lennuvõimetu, kuid suutnud sellest hoolimata likvideerida hulgaliselt Venemaa õhujõudu. Oma tabeli järgi on Ukraina alla lasknud üle 300 Venemaa lennuki ning sama palju koptereid. Isegi kui arvudes on poole võrra liialdatud, tähendab see ikkagi, et kuuendik Venemaa lennuvõimest on maha võetud. Otse hävitatule on õiglane lisada ka kümned Venemaa lennukid, mis lennutundide lõpuni kulumise tõttu enam õhku tõusta ei saa.
Viimases on ka vihje, milliseks kujuneb taktika kevadel, kui Ukraina piloodid lääne lennukitel sõtta sekkuvad. F-16 ei ole teatavasti moodsaim sõiduk ja tingimusteta võitja, kui Venemaa parimate lennukitega (neid on vähe) õhus üks ühele võitlema peaks. Selleks puudub ka vajadus. Kogu Venemaa lennuväe saab maha võtta umbes samal moel, nagu laevastikuta Ukraina võitis merelahingu Venemaa Musta mere laevastikuga. Seda küll täies koosseisus ei uputatud, kuid see sunniti taganema mere kaugeimale kaldale.
Ameeriklased oskasid vastase lennuväge kurnata juba külma sõja päevil. Piisas saata üks väle luurelennuk riigipiiri lähedale provotseerima ja NSV Liit kamandas lendu terveid eskadrille. Ja nii need korvamatud lennutunnid muudkui kulusid. Hakkavad kuluma Ukrainaski. Ja Venemaal ei ole valikut. Kui lendavale ukrainlasele kedagi vastu ei saada, laseb too karistamatult Venemaa tagalas maapealseid sihtmärke või külvab surma rindejoonel. Praegu saavad Venemaa lennukid rinde lähedal end ilmutada ette teadmata kohtades ning seetõttu jääb õhutõrjele väga vähe reageerimisaega. Kui Ukraina saab lendama, on pilootide ülesanne meelitada neid jälitav vaenlane juba hästi sisse lastud kohtadesse, kus neid siis maa pealt nopitakse nagu pohli. Ainus variant Venemaa lennukite füüsiliseks säilitamiseks on need viimaste lennutundide ja kütusetilkade jõul kuskile Uuralite taha sõidutada. Ühel või teisel moel saab Ukraina taevas puhtaks ning tekib võimalus ka Vene maaväest ülesõitmiseks.
Niisiis mängib aeg ikka Ukraina, mitte Venemaa kasuks ning meedias pahatihti reeturlikeks tembeldatud soovitused Ukrainale võtta talveks sisse rahulik kaitsepositsioon ning mitte meeleheitlike rünnakutega iga päev doonoritele tõestada oma abikõlbulikkust ei ole nõrkuse, vaid tarkuse tunnismärgid. Küll kevad annab tiivad ja toob ka võidu ning see teadmine võiks pakkuda meelerahu nii siin- kui sealpool jõule.