Dokumentaalfilm „Ja kuningas ütles, kui imeline masin“ („And the King Said, What a Fantastic Machine“, Rootsi-Taani 2023, 88 min), režissöörid-stsenaristid-operaatorid Maximilien Van Aertryck ja Axel Danielson.
Lugesin läbi kõik netiarvustused ja mõtlesin, kui kehvad need ikka on. Nende autorid on need, kes kirjutavad ühe näpuga sõnumeid, räägivad, kui jube on ühismeedia, ja lõpuks köhivad sappi Facebooki grupi „Põlva kodanik“ kommentaariumis. Nagu klassikalised muusikud, kes kirjutavad mu artikli alla „Parim helilooja on surnud helilooja“, vist aru saamata, et ka mina näen seda. Ja koolis vaatavad mulle otsa ja ütlevad tere. Selline tunne on, nagu oleks miski kuskilt kaotsi läinud. Mingi jupp on nagu puudu. Aga mis jupp?
Artise kodulehel on kirjas, et see film „äratab meie klipivoogu takerdunud mõistuse elule, alustades teekonda inimese esimestest katsetest reprodutseerida reaalsust kaameraga kõigepealt foto ja siis filmi vahenditega“. Küll see on praegu kuum teema! Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liit korraldas konverentsi „Konverents“, mille lõpetas parima kunstimeediumi väljaselgitamine. Võistlus! Fotograafiat esindanud Kertu Rannula vastused olid sedavõrd läbimõeldud, et ta puhus vastased lavalt kui lehepuhur sügislehe. Ja põhjendatult, sest kuidas saaks ükski meedium – maal, skulptuur või graafika – tänapäeval fotoga üldse võistelda. Kena-kena, muusika võib-olla, kuigi sellegagi lood nii ja naa. Fotograafia on kõige ajakohasem ja, mis seal salata, enamat kui üksnes kunstimeedium. Muidugi fotograafia võitis. Palju õnne, EKA fotoosakond!
Pilt on püha …
Mind on ammu huvitanud, kust tuleb pime usk pilti, fotosse. Miks usutakse nii lihtsalt seda, mis pildil näha? Näiteks Instagramis. Isegi, kui teatakse, et kõik näod ja kehad on töödeldud (kortsud on sametiks silutud, kõver sirgeks ja kollane valgeks), usutakse ikka. Muidugi usun ma pilti rohkem kui päris elu. See on ju loogiline: pilt on jääv, trehvungist jääb alles vaid mälestus, kus mängib tihti rolli muu kui välimus.
Ühismeedia pahandused on vaid üks kihistus suures ja laias pildimaailmas. Filmis jäi see teema puutumata, sest on vist liiga psühholoogiline. Pigem näidati, mil moel kaamera meie tõelisust loob või kuidas on seda sihipärase tõelisuse kujundamiseks kasutatud.
ISISe propagandavideo mustas materjalis läheb kihutuskõne lugejal kõne pidevalt meelest. Ja taustal ei jää lind vait. Operaatori kõrval ütleb keegi, et pane paber enda ette maha. Küll me selle kuidagi kokku monteerime. Ka ISIS koosneb siiski inimestest.
… aga petab
Eurovisioni lauluvõistlust vaadates olen alati uskunud, et iga riigi esindaja annab punkte oma kodumaalt. Muidugi rohelise ekraani ees, sest kes viitsiks kohale lennata. Tuleb välja, et riikide esindajad seisavad hoopis kohapeal kaadri taga hanerivis ja käivad kella peale pukil istumas. „Tere õhtust, Euroopa! Tervitused Tallinnast! 12 punkti läheb …“ Siin käis minust kõhe tunne läbi. Sain kobamisi aru, et see film ei räägi masinast, vaid meist. Sellest, mis see masin on meiega teinud. Meie ei kamanda teda, vaid tema meid. Nagu lambad heinamaal, keda karjus muudkui tagant piitsutab. Saame rahus süüa ja ringi kepselda. Ah, kui hea.
Veidi vastuolulisemad olid järgnevad kaadrid muhelevast Leni Riefenstahlist, kes on üks kõmulisemaid filmiajaloo suurkujusid sidemete tõttu natsionaalsotsialismi ja Hitleriga. Tema juhtimisel valmisid 1934. aasta NSDAP parteipäevadest dokumentaalfilm „Tahte triumf“ ja 1936. aasta Berliini suveolümpiamängudest „Olümpia“1 – mõjuvõimsad propagandafilmid, mis saksa rahvast karjatasid. Paljud tema uuendused, nagu filmimine ebatavalise nurga alt, ootamatud kaadrivahetused, ülilähivõtted, said hiljem tavaliseks ja neid kohtab ka meie oi-kui-usaldusväärsete erakondade valimisreklaamides!
Leni natsivideotele vastukaaluks seati katked Sidney Bernsteinilt, kes otsustas teha Saksa koonduslaagrites liitlaste tehtud ülesvõtetel põhineva filmi „Laagrite mälestused“2 ja kutsus Alfred Hitchcocki seda juhendama. Film oli mõeldud saksa ja maailma publikule natsikuritegude alaliseks meenutuseks, kuid see maeti sõjamuuseumi varakambrisse. Tegemise mõte oli Leni omale vastupidine: et vaatajail poleks võimalik öelda, et koonduslaagrid on lavastatud. Eesmärk oli näidata reaalsust.
Masin
Mul pole midagi inimeste vastu, kes ühe näpuga sõnumeid kirjutavad! Arvustuste puhul häirib mind nende pinnapealsus. Imelise masinani nagu ei jõutagi. See imeline masin, mis on ühes oma imeliste valemitega üha imelisem meile sööda ettelükkamises, usaldussideme tekitamises. See on meile kõigile teada. See masin ongi imeline. Ja ta on kui osa meist: meie oleme natuke nagu see masin ja masin on natuke nagu meie. Ta on meie käepikendus. Kaamera kaitseb meid ebameeldivates olukordades, lubab jäädvustada ilusaid hetki, annab võimaluse mälu värskendada, hiljem nähtut vaagida jne. Aga tasub meeles pidada, et praegu on kaamerast lahutamatu taristu, meie jäädvustatu pinnas: kurikuulus tehistaip, valemid jms. Miski, mis valib, mida näeme ja tahame, millest mõtleme. Mis on cool ja mis mitte. Natsiajal AId veel polnud. Kas see ongi siis see puuduv jupp?
Selle muutuse põhjapanevusest sai aru James Lovelock, kes nimetas tehisaru võidukäiguga saabuvat uueks ajastuks, novatseeniks (novacene)3. See on ajastu, mil inimkonda edestavad nutikuses inimese nn sünnitatud arvutibeebid. Antropotseen seob endal otsad kokku ja novatseen ütleb „I’m here, bitches“. Me naerame.
Uut ajastut iseloomustavad ettearvamatud imed, mille on vallandanud robotid, mis suudavad mõelda 10 000 korda kiiremini kui meie ning programmeerivad end ja oma järeltulijaid viisil, mis ületab igasuguse inimliku arusaama. Lootust on, et nad päästavad muu hulgas meie planeedi Maa, sest, nagu näha, meie seda teha ei suuda. Inimkonnana pole me lihtsalt selleks võimelised. Küll aga mõistavad masinad, et eluspüsimiseks on tarvis orgaanilist elu – hoida Maal elamiskõlblikku temperatuuri. Lovelock järeldab, et robotitel on mõnes mõttes vaja inimesi enda ümber ja tsiteerib Ameerika kirjanikku Richard Brautigani, et võime olla isegi õnnelikumad kui praegu, kui meid „valvavad / armastava armu masinad“.
Uus ajastu
Et mida siis nagu arvata. Hea, et fotograafia meie analoogset „päriselu“ vallutab? Hea või halb, see on paratamatu. Kes leiab, et ei taha oma elu sedasi elada, saab ju ühismeediat vältida (või sellesse kriitilise meelega suhtuda), iga meedias esineva pildi või video kohta nn uurimistööd teha. Või olla niisama uudishimulik. Ka meie oleme mingis mõttes masinad mingis suuremas masinas. Seda ilmestab kenasti ka Ene-Liis Semperi autorilavastus „Nüüd võib sellest rääkida“, kus tõstatatakse küsimus, mis meie roll siin siis on, või mis saab. Kirjanik ja teadur McKenzie Wark ütleb, et meie arusaam kultuurist on juurdunud praeguses geoloogilises ajastus – see on aga lõppemas. See on hämmastav ja hirmutav ühteaegu. Keegi ei tea, mis jääb ja mis mitte.4
Küll on aga põnev vaadata, et keegi teeb mingi pildi ja mis siis juhtub. Või üldse: keegi teeb midagi ja mis siis juhtub? Kunagi ei tea, võib ainult eeldada. Kõike võib juhtuda, kõike võib teha, aga mis see kõik on. Või mis siis juhtub? Seda „kõike“ püüabki tabada „Ja kuningas ütles, kui imeline masin“. Aga see saabki olla vaid püüdlus, sest kõike ei saa ju väljast tabada. Ikka seest, meie seest. Seal võib-olla saab.
1 „Triumph des Willens“, Leni Riefenstahl, 1935; „Olympia“, Leni Riefenstahl, 1938.
2 „Memory of the Camps“, Sidney Bernstein, 1985.
3 James Lovelock, Novacene: The Coming Age of Hyperintelligence. Penguin, 2019.
4 Gregor Kulla, Gender is a language and it could be fun to play with if there wasn’t so much power and coercion attached to it. Interview with McKenzie Wark. – A Shade Colder, 2023.