Karksi-Nuia kolisime perega Tallinnast aastal 1985, kui olin kaheteistkümneaastane. See kant oli mulle tuttav juba ka varem, kuna vanaema (ja ema noorpõlve) kodu asus sealt ainult viisteist kilomeetrit lõuna pool, Taagepera kandis. Esialgu olin ma Karksi-Nuias hõivatud ainult kooli- ja alevieluga. Üksi ma alevist palju väljas ei käinud. Perega küll. Asi hakkas muutuma vahest alles keskkooli klassides, kui pikamajooksu trennid viisid mind aina pikematele jooksuringidele alevist välja. Siis hakkasin ühtlasi ka avastama ja teadvustama, kui palju eri suundades kulgevaid väikeseid ja maalilisi maanteid Karksi-Nuia ümbruses on. Sest tõesti, umbes seitsmes või kaheksas suunas lähevad sealt teed välja, moodustades nõnda lausa kolmesaja kuuekümne kraadise teevõrgustiku ringi. Kusjuures iga tee ümbruses on maastik küllaltki erinev. Kaugeltki mitte iga alevi või aleviku ümbruses pole see nõnda.

Seda, et väikeste teede võrgustik kesk väga erinevaid maastikke on privileeg, hakkasin teadvustama alles peale keskkooli, ülikooli ajal, ning pärast seda. Just selles mõttes, et kui inimesel on valida alevist väljapoole kõndima või rattaga sõitma minekuks seitse või kaheksa eri suunas minevat liiva- ja kruusateed, siis ei saa tekkida kunagi küllastust ka alevis endas elamisest. Iga maantee ümber on ju erinevad maastikud, erinevad järved (järvi on Karksi-Nuia ümbruskonnas seitse), mis sünnitavad omakorda erineva meeleolu. Nõnda on mul Karksi-Nuia ümbruses ringi uidates ning alevisse naastes alati olnud värske ja ergas meeleseisund (ametlikult on Karksi-Nuia küll juba mõned aastad linn, aga ei maksa end riigiametnike jaburast otsusest petta lasta: tegemist on siiski tavalise väikese aleviga, kus elab tuhat viissada inimest).

Selles mõttes ei tõmbaks ma ka ranget piirjoont alevi ja ta ümbruse vahele. Tunnetan ja näen seda asja pigem nõnda, et Karksi-Nuia ja maanteed, järved, metsad ning külad, mis alevit kümne-viieteistkümne kilomeetri raadiuses ümbritsevad, moodustavad kõik kokku ühe suure üksuse: intiimse Karksi-Nuia kuningriigi, mille pindala on umbes Muhumaa või poole Hiiumaa suurune ja mille kuningas olen loomulikult ma ise.

Istudes oma Karksi-Nuia servas asuvas majas, õigemini ühes maja sees asuvas toas, avaneb mu aknast vaade üle oru paari kilomeetri kaugusele, metsa­piirini välja. Pärastlõunal, nii umbes kella kolme või nelja ajal, hakkan tegema plaane, mis suunas pärast vaimutöö lõppu kuhugipoole liikuda. Seitsme erineva suuna, seitsme erineva maantee ja paljude maastike olemasolu teeb selle planeerimise alati keeruliseks. Mänguliselt keeruliseks. Kas valida Halliste, Polli, Penuja, Kärstna, Illause, Tuhalaane, Ainja, Äriküla, Atika, Abja-Paluoja, Õisu, Riidaja või Suislepa suund? Lasen silme eest läbi voolata kruusateedel, põldudel, metsadel, järvedel ja küladel, mis teede lähedusse jäävad, otsustades viimasel hetkel neist ühe kasuks. Kõik need väikesed reisid, nagu juba öeldud, saavad tehtud jalgsi või jalgrattaga.

Mitukümmend juttu ja luuletust on sündinud nendel maanteedel. Neid on sündinud Veisjärve, Pöögle ja Nuia järve ääres, kaalukodades, maanteekraavides, kevadises lepikus. Aga veel rohkem on neid luuletusi või jutte, mille idee on küll sündinud mujal, aga mille tegevuse olen paigutanud Karksi-Nuia kuningriiki, mõnda külasse, küladevahelisse maastikku või alevisse. Tunnen ja tunnetan Karski-Nuiat ja ta ümbrust sedavõrd hästi, et kogu sealne piirkond on vajaduse korral üksikasjadeni silme ees.

Viimastel aastatel, küll enamasti talvisel ajal, olen hakanud jalutuskäike ette võtma ka Karksi-Nuias, see tähendab, et alevi ametlikes piirides. Kuna talvisel ajal lõppeb mu tööpäev kirjutuslaua taga enamasti pimedas, teen seda esiteks elektrivalguse pärast, aga ka seepärast, et olen varasemast rohkem hakanud tundma alevis kõndimise mõnu. Ehk teisisõnu: olen oma risti-rästi-põiki jalutuskäikudega läbi Karksi-Nuia üha enam päris alevi-inimeseks saamas. On see halb või hea? Kas näitab see, et olen kuldses keskeas? Mine tea.

Aga üks suur Karksi-Nuia unelus on mul ka, mis east ei hooli. See unelus elab kaheksakümmend kaheksa aastat tagasi ehitatud Juhan Lõmpsi kaupmehemaja kõrges, suurte akendega nurgatornis. Too ilus, vana ja kollane maja asub Viljandi ja Pärnu maantee-ristmiku kõrval. Nurgatorni akendest avaneb mitmes suunas vaade alevile ja Karski-Nuia ürgorgu. Alati kui sellest majast möödun või kui kohvikus istudes tema suunas vaatan, kujutlen end sinna üles nurgatorni istuma ja teed jooma… Kujutlen end seal istumas lõputult ja lakkamatult, nurgatornist mitte kunagi väljunult. Kujutlen end seal istumas eeterliku bodhisattva ja kosmilise teejoojana, kelle meeltest algavad ja kelle meeltesse suubuvad kõik ümbruskonna rajad ja maanteed. Kujutlen end seal istumas kergel ja tundlikul meelel, kummalise mehena, kes on tornis olnud kõik need kaheksakümmend kaheksa aastat, maja valmimisest saati, ja kes on akendest välja vaadates tajunud kõiki selle alevi arenguid ja võnkumisi, külauudiseid, vaikelusid, taga­rääkimisi ja armumisi, reetmisi ja mandumisi, surmi, sünde ja ehitamisi, kes on tunnetanud pöördelisi ja imelisi, segaseid ja koledaid aegu, lõpmatuid tähisöid, torme, talvetuiske ja kuumi suvepäevi, kes on läbi elanud hiid­igavaid, rammestunud olemisi, kevadõhtuid, mil õhk on täis pingsat, magusvalusat kirge ja orust kostvat ööbikulaulu, kes on kaasa elanud lõbusate joodikute huilgamisele ja armunute vaiksele igatsusele… Kui olen selle uneluse taas kord läbi elanud, tunnen enda seesmuses alati mingit imelikku rahu ja kergust, nagu oleksin tõesti kogu selle aja seal tornis istunud.