Kes loeb järgnevast artiklist ainult ühe lause ja tahab arvustustest teada eelkõige seda, kas tasub lugeda, siis ütlen selle lause kohe: „Klaasist hotell“ on suurepärane romaan, selles on kõik, mida moodsalt kirjanduselt tahta: karaktereid, sündmusi, sügavust, pöörasust, visioone, üllatusi, sõnavara ja salapära.

See on nüüd küll juba uus lause, aga lisaks, et ka vormilist küllust ja eksperimentaalset tekstimängu. Kanada kirjanikult Emily St. John Mandelilt (snd 1979) on enne „Klaasist hotelli“ eesti keeles ilmunud „Jaam Üksteist“ (2016, tlk Allan Eichenbaum), postapokalüptiline (postpandeemiline) laiekraaniseiklus – selles mõttes, et veel olematu film hakkab silme ees ise jooksma. Mina lugesin neid kaht romaani ilmumisele vastupidises järjekorras: kuna vaimustusin „Klaasist hotellist“, haarasin ka varasema järele. Mind üllatas kahe järjestikku kirjutatud ja ka ilmunud (originaalis 2014 ja 2020) teose erinevus. Kuigi romaane seovad mõned niidid – maailma käekäik pärast üleilmset haigust ja kaks kattuvat tegelast –, on „Jaam Üksteist“ ulmepõnevik, ja selles vallas tippklass. Ka „Klaasist hotellis“ on põnevusromaani elemente, ent esmajoones on see psühholoogiline romaan: teoses põrkuvad, põimuvad ja tõukuvad inimsaatused, milles alati ohtralt kasutamata võimalusi, valesti käidud käike ja kahetsust.

„Nagu ütlesin, läks ta tagasi Kanadasse. Guugeldasin teda ükskord ja tead, mida teeb? Tuuritab Kanadas kaubikuga ringi, mängib pisikestes klubides ja linnamuusikafestivalidel, millest keegi kunagi kuulnud pole. Saad aru? Ta ei kasutanud võimalust“ (lk 77).

Vaatamata kasutamata võimalustele ja valekäikudele ei katke haprad niidid inimeste vahel. Nimetame seda narratiiviks. Järgnev on minu poolt meelevaldne ja liiga nüride nurkadega üldistus, aga tunne on selline. (Tundeid ei tasu ju ka alahinnata, eriti lugedes ilukirjandust.) Ja tundub, et viimastel aastatel on teatris, filmikunstis ja kirjanduses veidi sarnane seis. (Ka moodsas muusikas, aga sealne loogika on teistsugune, selles toimub pidevalt miljon mikroprotsessi.) Nimelt: XX sajandi teisel poolel ja XXI sajandi esimesel kümnendil on kõik eksperimendid tehtud, kõik narratiivid lõhutud, iga post-i otsa ronitud ja kõik need post-id ka pikali lükatud. Mis tuleb pärast post-e? Postapokalüptiline kultuur? Nii kaugel me veel pole, ent see võimalus paraku paistab ja nii ongi visiooniga loojad hakanud vaatlema ja lahendama kõikvõimalikke musti stsenaariume.

Kuhu minna, mida teha?

Kui on aru saadud, et igasugune vormiline efektitsemine ja epateerimine on maailmalõpueelses tunnetuses tühine, on esile kerkinud jälle võimsad lood, mida kannab kihk aimata, aga mis edasi? Kuidas edasi, kas edasi, ja millal käib piltlikult (esialgu) öeldes pauk, millega seni tuntud elukorraldus muutub? Ohu märke on ilmnenud kogu ajaloo vältel, praegu avalduksid need justkui kõik korraga. Ülemaailmseks paisuvad kohalikud sõjad – kohalikke sõdu pole enam olemas, või siis on sellised, mis ei jõua rahvusvahelistesse uudistesse. Kliimakriis. Pandeemiahirm. Kõige eelnevaga seotud majandusraskused. Kõige eelnevaga seotud poliitilised tõmblused, mis siin ja seal maailmas upitavad esile ksenofoobseid, populistlikke valitsusi.

Seda kõike arvestades on võimalus luua eskapistlikku kunsti, sest ükskord me sureme niikuinii ja juba praegu on kõigest kõrini. Tehakse ka, ja selline kunst on teretulnud, sest mõjub „raskel ajal“ (see sõnapaar ajab juba iseenesest öökima, eks ole?) ventiilina. Üks buumidest näiteks elektroonilises muusikas on ambientne ja/või ulmeline heli, mille siht on viia siit planeedilt (või vähemalt argielust) ära.

Teine võimalus on rääkida praegusest maailma olukorrast, pakkudes lahendusi. Näiteks Veneetsia 2024. aasta biennaalil vaadeldakse maailma kriiside puntrana ning fookuses on kunstnikud, kes tunnevad end oma keskkonnas võõrana.

Kolmas võimalus on mõelda juba ette, mis saab pärast – ütleme, pärast katastroofi või pisemat vapustust nagu pandeemia. Näiteks tutvustab Emily St. John Mandel romaanis „Jaam Üksteist“ Gruusia gripi järgset laastatud maailma, kus vähesed ellujäänud inimesed peavad lisaks äärmuslikele elutingimustele võitlema isehakanud mõrvarlike sektidega – pisut nagu „Mad Maxi“ filmide õhustik.

„Klaasist hotellis“ kirjeldatakse nii-öelda positiivset lahendust haigusjärgsele maailmale: gripp ei hävitanud maailma. Polegi vaja pisikutel sekkuda, inimesed hävitavad ise. Mandel näitab, et pärast väiksemat vapustust hakkavad inimesed oksa, millel ise istuvad, veelgi hoogsamalt saagima – sest nüüd on selleks taas avanenud võimalus.

Õde ja vend Vincent ja Paul töötavad üsna „maailma serval“, Vancouveri saare põhjatipus keset veel üpris hästi säilinud loodust hotellis, mille omaniku Alkaitise ümbert koorub kiht kihi haaval maha salapära ja ilmneb mehe ohtlikkus ja kuritegelikkus. Selline minibondilik pahalane pole aga põnevaim tegelane selles teoses. Eriti haaravateks on kirjutatud Vincenti ja Pauli aina lahknevad ja üha taas kohtuvad elud. Mängus on tahtmatu mõrv, ööklubid ja keldriurkad, narko ja alko, samuti looming ja selle varastamine.

Keerulistest ja ligitõmbavatest tegelaskujudest veel enam lummab romaani vaimulaad. Ilusas, kõhedas, alati pisut ähvardavas atmosfääris ei oska lugedes järgmist käiku ennustada. Olustik on ka pisut gootilik, aga kui gooti romaanide tegevus käib süngetes keskaegsetes lossides, siis siinne loss on, vastupidi, klaasist. Veidral kombel mitte seetõttu läbipaistvam kui iidsed paksud müürid. Neogootilik salapära loobki ka klaasseinte kaudu mulje, et isegi kauni stseeni taustal on alati tont. Kui te jõuate stseenini, kus tume kogu piserdab hotelli aknale väljastpoolt ähvarduse, mõistate, mida ma silmas pean.

Lõputud võimalused tekstis

Tulles nüüd tagasi post-ide juurde, postmodernismi juurde, siis tegelikult postnarratiivset kirjandust pole olemas. Isegi William S. Burroughsi „Alasti lõunasöögis“ on lugu, nagu ka Pynchoni, Celine’i, Kerouaci jt teostes – lihtsalt lugude jutustamise viise on mitmesuguseid ja lugusid ennast lõputult, ma pole sugugi nõus teooriatega, mille põhjal on lugusid maailmas ainult kuus või kaheksa või kaks. Lood peituvad detailides ja pisiasjades ning selles vallas on Mandel tugev. Pärast post-e saabki tulla ülim tajuteravus, jutustamise meisterlikkus ja selle poolest on noor Kanada autor üks XXI sajandi väljapaistvamaid kirjanikke.

Ka „Klaasist hotell“ on laadilt rahutu nagu moodne aeg, jutulõng hüpleb ajas ja katkeb, niidiots ilmub välja ootamatus kohas. Romaani rütmid meenutavad – kui nüüd muusikasse minna – mitte lineaarse kulgemisega techno’t või house’i, vaid deconstructed club’i või IDM-i, teksti „biit“ on vahelduv, loov, paiguti ka häiriv.

Neogootilik, eksperimentaalne tekstivool säilitab niisiis kummituslikkuse ja kummastusvõime ka nii argiste teemade puhul nagu petuskeemid ja varimajandus.

Kuivõrd tegu pole puhtakujulise põnevusromaaniga, jääb süžee põrutavaid keerdkäike ja nende lahendusi otsiv lugeja mõnigi kord tühjade kätega: atmosfäär ja tingimused, kõik eeldused on loodud, ent sündmus jääb õhku rippuma. Minu hinnangul see ainult lisab raamatule võlu ja lumma. Lugedes on tähtis millegi eelaimus, ja kui see ei täitu, oleme üllatunud, aga kas me läksime siis otsima kinnitusi oma eelarvamustele?

Teost täidavad ka pidevad ebaõnnestunud kontaktid ja möödarääkimised. Inimesed ei räägi samal lainepikkusel, FM-sagedus justkui ei tööta, kah üks moodsa aja märke, igaühe peas mängib oma väike netiraadio. „„Rahunege maha,“ ütles valvur naisele, kes talle otse näkku rääkis. – „Ei rahune,“ vastas naine, „keegi ei tule mind rahustama!“ – „Proua, ma saan teist aru, aga –“ – „Aga mis? Aga mis?““ (lk 180).

Joanna Liivaku tõlkes on teose fluidum säilinud. Ootan juba, et eestindataks ka Emily St. John Mandeli uusim romaan „Sea of Tranquility“, mille pealkirja üks võimalik tõlge kõlab „Rahumeri“.