Vanemuise „Leopoldstadt“, autor Tom Stoppard, tõlkija Kalle Hein, lavastaja Tiit Palu, kunstnik Lilja Blumenfeld, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikajuht Ele Sonn, liikumisjuht Mare Tommingas. Mängivad Külliki Saldre, Riho Kütsar, Maria Annus, Ragne Pekarev, Andres Mähar, Lena Barbara Luhse, Priit Strandberg, Maarja Johanna Mägi, Ken Rüütel, Linda Porkanen, Kärt Kull, Piret Laurimaa, Merle Jääger, Ele Sonn, Oskar Seeman, Helo Kaplinski, Kaarel Pogga, Margus Jaanovits, Helgur Rosental, Karol Kuntsel, Jüri Lumiste, Gustav Nikopensius, Mirelle Uibokand, Greg Värnomasing, Elisabeth Strandberg, Maria Timmusk, Oskar Hinn, Iti Maria Jõgi, Robin Mikkel, Harald Kullerkupp, Elli Koidula, Sonja Riimaa jt. Esietendus 16. IX Vanemuise suures majas.

Tom Stoppardi näidendil on kaks kihti. Esiteks ajalookiht, mis on valdav: näidendis esitatakse hõlmav ülevaade juudi kultuurist, kommetest ja ajaloost XX sajandi esimesel poolel. Selle all on näidendi tegevuse kiht: tegelaste otsused, motiivid, hirmud. „Leopoldstadti“ häda – seetõttu võiks isegi öelda, et tegu on nõrga näidendiga – on see, et need kaks kihti ei puutu õigupoolest kokku. Näidendi tegelased elavad oma elu, ja kui ajalugu „juhtub“, siis nad reageerivad, otsustavad midagi või otsustavad ka mitte otsustada.

Kihtide eraldatus paistab eriti silma, kui võrrelda „Leopoldstadti“ sellise moodsa klassikaga nagu Stoppardi „Arkaadia“: kui viimases mõjutavad sajanditagused sündmused tegelaste käitumist otseselt, tekivad põnevad intriigid ja ajaloolised vääritimõistmised, siis „Leopoldstadtis“ esitatakse rikas, värvikirev pildikene kuulsate Viini juutide, näiteks Freudi, Klimti jt elust, aga need kuulsad juudid ei suuna tegelaste käitumist. Klimt küll maalib Gretli (Ragne Pekarev) portree, aga sellega Klimti roll piirdub. Õel ütleks selle kohta „nimepillamine“ (namedropping). Päris nii hull lugu siiski ei ole: on mõned läbivad niidid, mis ei mõjuta küll tegelaste otsuseid, aga need vähemalt läbivad näidendit algusest lõpuni.

Terviklik näidend kõige kiuste. Esimeses vaatuses loetakse Schnitzleri „Ringmängu“ ja ka kõnealuses näidendis jõutakse lõpuks algusesse tagasi, jättes vaataja hinge mõrumagusa nostalgia: vaatajale on nüüd post factum teada nende jõululaua ümber mängivate laste traagiline saatus. Kui vaataja juhtumisi ei mäleta, siis kaks ellujäänud tegelast Rosa (Elisabeth Strandberg, Maria Timmusk, Piret Laurimaa) ja Leo (Oskar Hinn, Iti Marie Jõgi, Oskar Seeman) joonivad selle alla.

Otsad tõmbab kokku ka afikoman’i (séder’i ehk paasapühade õhtusöögi ajal ära peidetud matsá-tükk) ülesleidmine. Siin on mitmeid põnevaid tõlgendusvõimalusi. Matsá (hapendamata taignast leib) murtakse pooleks ja suurem pool peidetakse ära. See peaks hoidma lapsed põnevil, et nad ei jääks Egiptuse vangipõlvest pääsemise lugu kuulates uniseks. Õhtu lõpul otsitakse tükk üles ja süüakse n-ö magustoiduna ära. Aga afikoman’i peidusolek ja selle väljatoomine magustoiduks on mõeldud ka meeles hoidma, et parem elu on alles ees ja tuleb, kui algab jumalariik – olam haba. Praegune maailm ehk olam hazeh tuleb ära kannatada.

See toob Stoppardi teksti ühelt poolt traagilise noodi: Rosa loetleb finaalis lapsi ja nende lapsi, Leo täiendab, kes kus koonduslaagris või getos suri. Afikoman’i ülesleidmine näidendi viimases pildis annab aga lootust – kujundina on see võimas.

Juudi kultuuri kihistus näidendis avardab silmaringi, aga kuna see moodustab suure osa näidendist, siis hakkab sellel, kes on üht-teist kuulnud või lugenud, lihtsalt igav.

Farss ja tragöödia. Esimeses vaatuses sõlmub intriig klassikalisel kombel: naine magab võõra mehega ja mees saab sellest juhuslikult teada. Teine vaatus algab sõna tõsises mõttes farsiga, kui Nathanit (Greg Värnomasing, Ken Rüütel) ootab ees tema brit milá (ümberlõikamine), aga doktor jääb hiljaks. Siis doktor tuleb, aga see on vale doktor – juuradoktor.

Teise vaatuse algus on niivõrd jantlik, et juba hakkasingi ootama, millal tuleb oimulokkide ja papist kongninaga ümberlõikaja, mohél. Mul on tunne, et näidendis pole see stseen nii mõeldud, kuid tõesti, tulebki silmanähtavalt lokiparuka, kaabu ja mustade prillidega mohél (Kaarel Pogga), kes talutatakse Nathanit ümber lõikama. Külge kleebitud kongus nina tal küll ei ole, aga selle jandi eest tühistataks mõnes muus maailmanurgas hoobilt ära.

Teisest küljest võib näha selles lavastusviisis teatud mustrit. Esimene vaatus on (salongi)draama võtmes, teise vaatuse algus farss, edasi tuleb tragöödia ning lavastuse lõpetab tragikomöödia: üks juut on psühhoanalüütik New Yorgis ja teine džentelmen Inglismaal. Nende mõlema vahel Nathan, kes on nüüd täiskasvanud mees ning kogu 1930. ja 1940. aastate õuduse omal nahal läbi teinud.

Leo ei mäleta esiti oma lapsepõlve, aga vähehaaval see meenub. Leo kujusse on Stoppard kirjutanud enda juurte juurde jõudmise ning kogu näidendis on tunda otse lapselikku avastamisrõõmu Viini juudikultuuri rikkuse üle. Paraku on tekitanud see rõõm üsna palju tühja teksti, mis alati isegi ei täienda käimasolevaid sündmusi.

Fookus. Ajalugu ei ole lugu, kogu ajalugu ära jutustada käib üle jõu kellele tahes. Lugu eeldab valikut, fookust. „Leopoldstadtis“ on see fookus paigast ära, on üks mu väide. Teine väide on sama tõene: „Leopoldstadti“ fookus on just eriti täpseks timmitud.

Kõigepealt esimesest. Jutustades kolme põlvkonna lugu kolme tunni jooksul, muutuvad tegelased paratamatult visandlikeks. Näitleja veikleb viivu, mis talle antud, ja kaob – ei jõua temaga samastuda, talle isegi kaasa hakata tundma, temaga koos rõõmustada.

On siiski mõned näitlejad, kelle liinid on peaaegu läbivad ja kelle motiivid seetõttu ka mõistetavamad. Riho Kütsari Hermann Merz on tõeline patriarh: ta on ettevõtja, edukas mees, muhe, temas on meeleheite sügavust, millest ta kavaluse ja elujõuga välja ronib. Gretl on ere, naine nagu majakas, meeleline ja uhke, Ragne Pekarev mängib Gretli kahepalgelisuse, nunna ja sübariidi psühholoogiliselt usutavaks.

Lena Barbara Luhse Wilma on veidi lahjem kuju, aga suudab ümberringi kohuvat segadust mõistetavalt kontrolli all hoida. Gretli ja Wilma lõpp saabub aga väljastpoolt tegelase omailma ega ole kuidagi seotud tegelaste endi valikutega näidendis: Gretlil on ajukasvaja ning Wilma on liikumisvõimetuna ratastoolis. Hermanni tegevusliini lõpus on otsustussurm, kuid ka selle motiiv on välispidine, kuna tegelikult on Hermann natsid üle mänginud.

Lõpuks on Andres Mähar, on tema Ludwig. Suurepärane kuju: nohisev matemaatik, kes läheneb maailmale arvuteooria kaudu. Temas on psühholoogilisi nüansse ja ka näidendi keskne kujund, kassikangas ja sõlmede asukoha määramine tuleneb Ludwigist. Sõlmed jäävad üksteisest alati sama kaugele, sest kontekst on kassikangas. Nagu Ludwig ütleb, lõi ka jumal maailma kassikangaks: Ludwig võis ju 1941. aastal Steinhofi hullumajas surra, aga ajaloo suures pildis on üks inimene teisest alati sama kaugel.

Ludwig ei saa nii palju lavaaega kui Hermann, aga Mähar on Kütsari Hermanni kõrval algusest peaaegu lõpuni pidevalt tegevuses. Temaga tekib osadus ja seeläbi saab kujund tööle hakata. On teisigi tegelasi, näiteks Nathan, keda näeb lavastuse algusest lõpuni, aga esimeses vaatuses mängivad neid lapsed ning vaatajana on raske kogeda nende samm-sammult kujunevat karakterit, elulugu ja psühholoogilist arengut.

Aga milles siis seisneb „Leopold­stadti“ fookuse täpsus? Selles, et Stoppardil õnnestub näidata ajalugu sellisena, nagu see on. Näidendis ei ole läbivat, tegelaste otsustest sõltuvat lugu, nii nagu ka inimesel ei ole mingit objektiivset elulugu – ainult sõnastus ja jutustus. Kui astuda näidendist ja lavastusest samm eemale ning vaadelda seda tervikuna, siis on tegemist sõna tõsises mõttes ajalugu kirjeldava teatritekstiga.