Kõlab kuidagi kuivalt? Aga fakt see on. Fakt, mida ei maksa rahva mälust maha tõmmata. Meie ei kaeva küll kuigi palju ajaloos, suurem tähelepanu on EÜSi Tartus taastärkamisel 1980. aastate lõpus, ja küsime pigem, mis ülesannet lahendab seesugune ajalooline elukas tänases Eesti ühiskonnas, ja ülikoolis. Jumala tõsisena ja kipras laubaga ei ole siiski tahetud asja vaadata, filmi teksti on kirjutanud tubli värvikandja, EÜSi vilistlane Andrus Kivirähk. Nii et võib-olla on õhus pisut niihästi Orava kui Mere lõhna. Filmi näitamine teleruudust suuremal ekraanil tuleb Tartus EÜSi majas seltsi oma inimestele selle nädala laupäeva õhtul. Aga miks pole pilti antud suurele Tallinnamaa kinolinale? Aus vastus on: film saab valmis täitsa viimasel minutil, selle lehe ilmumise päeval. Ja PÖFFi ajal pole eriti mõtet korraldada ühe dokumentaalfilmikese esilinastust, see upub sündmuste merre. Peamiselt on silmas peetud ju televaatajat.
Oled „Hurda kutsikate” režissöör. Palun kirjelda oma filmi kokkuvõtvalt, mida, keda ja kuidas see kujutab.
Sellele vist põgusalt vastasin, meenutused, arhiivikaadrid, vanad fotod, 2008. ja 2009. aasta sündmused seoses Eesti vanima üliõpilasorganisatsiooni tegevusega. Kõnelevad nii seltsi liikmed kui ka eemaltvaatajad. Leidub ka kritiseerijaid.
Milliste raskustega filmi võtmisel kokku puutusite ja millised oli üllatused ja avastused?
Filmi oleks olnud raske teha mõnel teisel ajal, sest aastad 2008 ja 2009 pakkusid sündmusi, mida igal aastal filmile võtta pole võimalik: EV aastapäev ja seltsi Eestis tegutsemise taasalustamise 20. aastapäev mullu, sinimustvalge 125. sünnipäev tänavu, EÜSi ülemaailmne kokkutulek, üldlaulupidu … Piduürituste kõrval oleme jälginud seltsi igapäevaelu. Kummaline kogemus on olnud mõnede inimeste reaktsioon, kui nad selle filmi teemast kuulevad: mida see pakub, kas seda on vaja jne. Imelik on teada saada, et mingi EL integratsioonirahaga tehakse meil venekeelseid filme Tammsaarest, Vildest ja Eesti kultuurist, aga eestikeelsete tegemiseks Eesti raha ei leidu, sest need teemad oleks nagu kõigil selged, mis sest, et keegi enam midagi täpselt ei mäleta. Ikka see igavene mälu ja valgete laikude teema …
Mis sul veel käsil ja pooleli?
Kevadel sai tehtud kavatsetava põhjalikuma dokumentaali prooviosa „Filmilooja profiil: Lennart Meri. Esimene visand”, nüüd on aeg sama teema uuesti käsile võtta ja teha valmis tunnine film. See on üksnes Mere filmitegemistest. Loodan lähipäeval kuulda head uudist Soomest, et Yleisradio ja Soome produtsent tulevad lõpuks meie plaaniga kaasa. Seoses Eesti filmi läheneva 100. sünnipäevaga olen kaevumas Eesti mängufilmilukku, plaanis on juubeliaastal ETV eetris näidata pooltsada filmi koos meenutuste ja kommentaaridega, neid filmide saamislugu ja kunstilisi saavutusi analüüsivaid lühidokumentaale hakkab näitama ETV 2012. aastal, aga eeltöid tuleb alustada juba nüüd. Esimesena peab uue aasta alguses valmima pooletunnine lühifilm „„Hukkunud Alpinisti” hotelli” saamisloost, režissööriks on Märten Vaher. Paari raamatu materjalid seisavad hunnikus, millal nende kirjutamiseks saaks aja maha võtta, praegu küll ei tea, sest mitte kunagi ei või teada, millist ideed toetusfondid toetamise vääriliseks peavad.
Küsitlenud Tarmo Teder