Põhja põlisrahvaid peetakse üldiselt rahumeelseteks ning Venemaa poliitikaga kohanduvateks. Käimasolev Venemaa kallaletung Ukrainale on mõjutanud põhjarahvaid erineval moel ja määral. Seejuures pole obiugrilased ega samojeedid selle sõja suuremate kannatajate seas ega kosta sealt Uuralite kandist ka erilist avalikku protesti. Siberi omi ei pruugigi huvitada kauged sündmused. Üks handi naine ütles kunagi, et nad ei tohi kaugele maale minna, sest ei tunne sealseid jumalaid.
Oodatud ja ootamatud vastuhakud
Kuigi etnograafid on viimastel sajanditel kirjeldanud hante, mansisid ja neenetseid kui vaikseid, on vahel siiski ette tulnud nende põhja väikerahvaste sõdu ja ülestõuse Vene võimu vastu. Varasemal ajal olid need mässud ootuspärased, aga hilisemad ootamatud ning lõpuks isegi vaid kujuteldavad.
XVII sajandil, kui Lääne-Siber oli just venelaste poolt vallutatud, oli sõdimine värskete võõrastega mõistetav. Handid ja mansid ei võtnud Vene võimu kui paratamatust ning püüdsid sellest lahti saada. Enne venelasi valitsesid seal tatarlased ning nende Siberi khaaniriigi nõrgestamiseks tegid obiugrilased venelastega XVI sajandi lõpus sõjanduslikku koostööd. Peagi näisid aga värsked mälestused tatari ikkest päris meeldivad. Venelastega ei sõbrustatud selleks, et uude orjusse langeda. Arvati, et aitäh, aga nüüd võite koju tagasi minna. Oma soovile vihjati aastakümneid, aeg-ajalt efekti mõttes ka relvi täristades.1
Soomeugrilaste üllatuseks olid venelased ootamatult muutnud oma tegutsemisviisi. Röövretkedel olid nad käinud varemgi, aga uue poliitika kohaselt röövimise vaheaegadel enam läände Uuralite taha ei lahkutudki. Soomeugrilasi lakkamatult koorida oli palju mugavam statsionaarselt, hoides sõidukulude pealt kokku.
Siis aga soome-ugri jõud rauges ja XVII sajandi lõpust algas Lääne-Siberis 250aastane rahuaeg. XX sajandi 30.–40. aastatel haaras Lääne-Siberit ja Põhja-Uurali alasid uus põlisrahvaste ülestõusude laine. Need vastuhakud tulid ootamatult, kuna põhjarahvaste seas algatatud reformid, nagu tervishoiu ja hariduse edendamine ning majanduse moderniseerimine, olid kantud progressiideest. Progressi viljad osutusid aga liiga kibedaks. Põhjarahvad oleksid ehk uuendustega kaasa läinud, kui need olnuks pisut vähem pealetükkivad ning jätnud kohalikele mingi valikuvõimaluse ja hingamisruumi. Osa tollaseid ülestõuse olid ka lihtsalt kujuteldavad. Kui mõnes Lääne-Siberi piirkonnas ülestõusu ei toimunudki, siis vormistas julgeolek ikkagi vastavad paberid ja asus põliselanikke represseerima. Olgu siis mängult või päriselt, aga nendel ülestõusudel oli sügav ja hõlpsasti märgatav põhjus, isegi neil, mis esmapilgul ootamatud.
Neenetsi ja handi erand
Siiski toimus põhjas ka üks sõda keset seda suurt sõjaajaloolist tühjust. See suur Siberi rahuaeg polnud täidetud üldise rahuloluga. 1822. aastal võeti Venemaal vastu põliselanike ukaas (nimetatud ka tollase Siberi kindralkuberneri Mihhail Speranski järgi). Speranski ukaas andis põliselanikele õiguse ise kohalikku elu korraldada. Õigupoolest oli nii ka olnud, põlisrahvad tohtisid ennegi omavahel kohut pidada tavaõiguse järgi ning toimis klannipõhine haldussüsteem. Ent enne reformi allusid neenetsid handi vürstidele, nüüd said nad aga riigi poolt tunnustatud neenetsi pealiku. Selleks määrati Paivol Nõrmin Okotetto klannist, kes erinevalt handi vürstidest ei olnud võimudega koostööaldis. Ta keeldus andmast teadlastele ekspeditsioonide jaoks põhjapõtru ega lubanud ka neenetseid ristida. Neenetsid plaanisid isegi Obdorskis2 kõik venelased (ning „vene kombel“ lühikesi juukseid kandvad põliselanikud) ristimise eest läbi peksta. Kui Nõrmin 1820ndate lõpus suri, siis ei lastud uut neenetsi vürsti võimule, vaid allutati neenetsid taas handi vürstidele Taišinitele. Matvei Taišin oli Speranski ukaasi kehtima hakkamisest peale teinud lobitööd, et neenetsid jälle enda valitsuse alla saada. Klannipõhine omavalitsussüsteem jättis neenetsitele siiski teatud iseseisvuse. Vana Paivol ei saanud Matvei Taišiniga läbi ning taas handi „tsaari“ käsu alla sattumine polnud neenetsitele meeltmööda. 1865. aastal taastati Neenetsi vald ja omavalitsus, selle pealikuks sai Paivol Nõrmin, eelmise vürsti pojapoeg. Selline süsteem kestis 1920ndateni.3
See imelik neenetsi ja handi sõda puhkes just neenetsi võimuvaakumi ajal. Taustapõhjusteks relvastatud konflikti kujunemisele olid ebaaus kauplemine, surve ristimiseks ning rahulolematus karusnahamaksuga (jassakiga). See oli kõige ehedam põhjarahvaste sõda, millel ei olnud mingit suurt maailmaajaloolise tähtsusega tagapõhja. Ometi oli see neenetsite ja hantide ajaloos kõige pikaajalisem vastuhakuepisood üldse.
1797. aastal sündinud vaene neenetsi põhjapõdrakasvataja Vavljo Nenjang (klanninimi nenjang tähendab neenetsi keeles sääske, vene allikates esineb ta ka nimega Vauli Piettomin) juhtis XIX sajandi kahekümnendatest kuni neljakümnendate aastateni tundraneenetsite ja hantide vabadusliikumist. See oli üks eriti soomeugrilik sõda oma suhtelises suvalisuses. Ent see kahe sajandi tagune segadusaeg on jätnud aeg-ajalt esile kerkiva jälje nii obiugrilaste kui ka neenetsite mälestustesse.
1825. aastal oli Vavljo neenetsite lühikese ristimisvastase mässu juhiks. Vavljot on hilisemates uurimustes peetud nii röövliks, tsaarivastase võitluse kangelaseks kui ka nõiaks. Tema hüüdnimeks tundras oli Hirm ja Värin.
1831. aastal alustas Vavljo korrapärasemaid rünnakuid rikaste põhjapõdrakasvatajate vastu. Ta võttis põhjapõtru jõukamatelt karjaomanikelt ja jagas vaesematele. Rikkad kaebasid Vavljo peale Obdorski „tsaarile“ Ivan Taišinile. Handi pealik Taišin kurtis 1839. aasta alguses lõpuks Vene võimudele, et vägivald on kestnud juba pikki aastaid. Vavljo vangistati ja mõisteti sunnitööle. Arvestades pehmendavaid asjaolusid (vaeste tundraelanike kehva majanduslikku seisundit), asendas Berjozovo ringkonnakohus sunnitöö 20 nuudihoobi ja tööle suunamisega Surguti kanti, kust Vavljo peagi põgenes ja tundrasse naasis. Kohe alustas Vavljo uuesti kallaletungidega rikastele ning tõmbas endaga kaasa hulga tundraelanikke (räägitakse neljasajast inimesest). Vavljo kõneles oma järgijatele, et vahepeal kohtus ta Valge Tsaariga (s.t keisriga), too lasi ta vabaks ning lubas Vavljol tundras valitseda.
Vavljo sõdalased sõitsid pidevalt väikeste rühmadena tundras ringi, et neid oleks keerulisem tabada. 1840. aasta detsembris jõululaada ajal otsustas Vavljo rünnata Obdorskit ning vabastada ametist kohalik politseiülem ja handi vürst.
Vavljo vibude ja mõne püssiga relvastatud salk saabus Põhja-Uuralitest saja põhjapõdrasaaniga. Neenetsi sõjamehed jäid Obdorskist ühe päevateekonna kaugusele laagrisse. Vavljo nõudis Obdorski võimudelt jassaki vähendamist poole võrra, hinna alandamist kõigile kaupadele ja riigi magasinidest müüdavale leivale. Oma nõudmiste täitmiseni keelas ta põliselanikel karusnahamaksu tasumise ja kaupmeestel kauplemise. Vavljo ei lasknud Obdorskisse neid neenetseid ega hante, kes soovisid sõita laadale ja jassakki maksma. Vavljo plaanis ka handi vürsti Taišini kukutamist ning endale meelepärasema pealiku ametisse seadmist.
Obdorski ametnikke ja kaupmehi haaras täielik paanika. Tobolski kubermanguvalitsus oli toimuva pärast suures mures. Sündmustest kanti ette Lääne-Siberi kindralkubernerile Gortšakovile. Too omakorda raporteeris sõjaministrile Tšernõšovile, kellelt Nikolai I sai ettekande abinõudest, mida kavatsetakse rakendada Vavljo mässu mahasurumiseks. Keiser kiitis kõik meetmed heaks.
1841. aasta jaanuaris saabusid kasakad Berjozovost Obdorskisse mässu maha suruma. Tundrasse sõitis Obdorski piirkonna põliselanike pealik Ivan Taišin, kes pidi Vavljo kätt suudlema ning ta tundra uueks pealikuks tunnistama. Vavljo ähvardas handi vürsti põhjapõdrasarvega läbi peksta, sest too oli ta 1839. aastal venelaste kätte vangi andnud. Taišin tõotas täita kõik Vavljo nõudmised.
Vürst Taišin meelitas Vavljo Obdorskisse lubadusega, et annab talle seal võimu üle.4 Vavljo sõitis Obdorskisse 40 mehega. Taišini majas kuulutas Vavljo ta võimult kõrvaldatuks, ent samas võeti Vavljo vangi seni peidus olnud kasakate poolt. Toimus ka lühike lahing Vavljo meeste ja kasakate vahel, mille tagajärjel osa põliselanikke vahistati, osa pääses põgenema. Vavljo anti kohtu alla ning saadeti seejärel sunnitööle Ida-Siberisse, kust ta enam tagasi ei tulnud.
Vavljo kaaslasi püüti tundras veel kaks aastat. Kümmekonna aasta pärast puhkes tundras veel üks mäss, mida juhtis Vavljo omaaegne kaaslane Pani Tohe, ent see vastuhakk jäi oma haardelt tagasihoidlikumaks. Aga kuuldus, et Vavljo mäss on jälle alanud, tekitas taas üleüldise hirmsa peataoleku. 1883. aastal puhkes Obdorski kaupmeeste seas jälle meeletu paanika, sest levisid kuuldused, et Vavljo järeltulijad on oma vägedega linna ründamas. Politseiuurimine tuvastas, et põliselanike sõjaväge kusagil ei olnud, ent seegi episood ilmestab Vavljo mässu sügavat kinnistumist elanikkonna elutunnetusse ja järelejätmatut esiletulekut mingitel suvalistel hetkedel.
Kuuldavasti püstitas Vavljo mässu ajal loosungi: „Võtame Obdorski, siis annab Berjozovo ise alla!“ Ewa Felinska5 (kes nägi 1841. aastal Vavljot oma silmaga, kui neenetsi pealikut teist korda kohalikku vanglasse viidi) vahetu kirjelduse järgi valitses Berjozovos tollal kabuhirm. Kardeti, et Vavljo jälle põgeneb, Obdorsk langeb Vavljo väe kätte niikuinii ja siis võtab ta loomulikult järgmisena ette Berjozovo. Oma ereduses näitab Obdorski ja Berjozovo elanike hirm, et neenetsitel oli kuraasi. Ühtlasi võimaldab see üleskutse või sõjaplaan koos muude ulmeliste mälestustega tõmmata võrdlusi ka põliselanike hilisematest sõdadest pärit mälestustega.
Põliselanike mälu
Ajaloolised ja etnograafilised andmed tõendavad, et rahva silmis oli Vavljo Nenjang šamaan. Tänapäevani usutakse, et ta kasutas oma nõiavõimeid, et aastakümneid hoiduda vangilangemisest, ja kui Vavljo vahepeal kinni nabiti, põgenes ta vanglast võluväel (muutes end rauast põrnikaks ja ronides seejärel läbi korstna vabadusse). Tundras pääses Vavljo jälitajate eest, moondudes sääseks. Kõneldakse sedagi, et ka mõned Vavljo lähemad kaaslased (Pani Tohe, Vako Hudi) kasutasid šamaanivõimeid, et vangistamisest hoiduda. Tõsielu asjaolud toetavad neid jutte piisaval määral. (Vavljo suutis tõepoolest põgeneda, kui ta esimest korda kinni püüti.)6
Põhja põlisrahvaste pärimuses seostatakse tihti šamaanide ja sõjasalkade tegevust ning sedasorti arusaamad on dokumenteeritud juba ammu. Rahva mälestustes kirjeldatakse neenetsi, handi ja mansi šamaane sõjapealikute nõuandjatena. Nõiad kutsusid hõimukaaslasi sõjakogunemistele ning algatasid kollektiivseid sõjalisi ohverdusrituaale, et uurida jumalate arvamust ja soovitusi sõdimiseks. Vahel polnud need rollid eraldatudki. Klannide vahelistes sõdades olid nii neenetsi kui ka obiugri šamaanid ka sõjasalkade juhtideks. Juba XVI ja XVII sajandi andmed kinnitavad, et handi pealikud tegutsesid korraga nii sõjalises kui ka religioosses funktsioonis.7
Vavljo kohta räägivad neenetsid ja handid, et ta põgenes venelaste eest ning siirdus koos oma põhjapõtradega maa alla, ohverdades end niimoodi allilma isandale Ngale. Seejärel algasid tema klannis rasked ajad. Põhjapõdrad ja inimesed surid haigustesse.
Vavljole pühendatakse siiani põhjapõtru, kes peavad sidet pidama eri maailmade vahel. Vavljo järgi on tundras nimetatud nii mägesid, künkaid, järvi, neemi, rahne, kive kui ka allikaid. Samuti on seniajani tuntud Vavljoga seotud pühad kohad. Ühe pühapaiga, kus Vavljo mälestuseks asusid metallist lattidega püstkoda ja vasega kaetud jalastega narta, on tema klanni inimesed pärast Nõukogude aja lõppu taastanud. Kommunistid olid selle vahepeal muidugi ära lõhkunud, ehkki Vavljo oli tsaarivõimu vastase tegelasena au sees ka nende režiimi ajal. Nõukogude ajal nimetati Tazovski alevikus Vavljo järgi tänav. 1950. aastatel aga vedas Salehardi linna ja Nõda küla vahet reisijaid ratasaurik Vavljo Piettomin. 1960. aastatel lammutati Salehardis vürst Taišini maja, kus Vavljo 1841. aastal oli vangi võetud. Samasse kohta ehitati kauplus, mida neenetsid hakkasid kohe kutsuma „Vavljo poeks“.
Vavljo järgi mõõdetakse aega (midagi juhtus enne või pärast Vavljot).8 Kakssada aastat pole põliselanike meelest midagi nii erilist, et seda ei jõuaks mäletada. Neenetsid räägivad, et Vavljo käib tundras ringi. Kõik see on aktuaalne, meenutamiseks siiski ka turvaliselt kaugel, erinevalt 1930.–40. aastate ülestõusudest, mille mainimine võib praegugi ohtlik olla. Kõneldakse, et saja aasta eest ähvardasid handid ja metsaneenetsid vallutada Berjozovo, olles veendunud, et siis annab Moskva ise alla. See on üks paljudest näidetest, kus rahvasuus kõlab aina edasi Vavljo müüdi kaja. Selline jutt ei pruugi küll mõnele eriti meeldida.
Vavljo Nenjangi (keda tänapäeval kutsutakse ka Suureks Vanaisaks) sõda oli erandlik uljaste riigivastaste sammude poolest. Siiski ei erinenud see klannide vahelistest sõdadest, mis samuti toimusid kogu aeg ka läbi kurikuulsa rahuaja. Nii et kõik on justkui suvaline, ometi ei või kunagi teada…
1 Сергей Бахрушин, Остяцкие и вогульские княжества в XVI–XVII веках. Ленинград 1935.
2 Tänapäeval Salehard.
3 Галина Харючи, Вавлё Ненянг (Ваули Пиеттомин): Историко-этнографические очерки. Санкт-Петербург 2018.
4 Ivan Taišin kohtus 1850ndatel keisriga ning sai riikliku autasu võimutruuduse eest.
5 Ewa Felinska, Revelations of Siberia. By a Banished Lady. London 1854. (Felinska viibis asumisel Berjozovos aastatel 1839–1841 ning oli Vavljo mässu mõju vahetu tunnistaja ning esimene kirjeldaja.)
6 Галина Харючи, Вавлё Ненянг (Ваули Пиеттомин): Историко-этнографические очерки. Санкт-Петербург 2018.
7 Сергей Бахрушин, Остяцкие и вогульские княжества в XVI–XVII веках. Ленинград 1935.
Людмила Хомич, Шаманы у ненцев. – Проблемы истории общественного сознания аборигенов Сибири (по материалам второй половины XIX – начала XX в.). Ленинград 1981, lk. 5–41.
Серафим Патканов, История колонизации Сибири. Сочинения в двух томах: Т. 2. Тюмень 1999 [1891].
8 Галина Харючи, Вавлё Ненянг (Ваули Пиеттомин): Историко-этнографические очерки. Санкт-Петербург 2018.