Dokumentaalfilmi avastamine
Seejuures peab ütlema, et igal suvel, kui toimuvad sisseastumiskatsed meediaõppesse ja õppejõud kohtuvad tudengikandidaatidega, olen märganud, et paljud noored tegelikult ei teagi eriti, mis on dokumentaalfilm. Üldiselt on nad neid filme oma elu jooksul vähe näinud. See ei puuduta sugugi ainult Eestist pärit noori, sama tendents ilmneb ka lätlaste, leedulaste ja soomlaste puhul. Küll peetakse dokumentaalfilmideks telesaateid ja -reportaaže, reality show’sid, selles nähakse ka mingit audiovisuaalse kollase ajakirjanduse erivormi, kus näidatakse kõige paksemaid, kõige pikemaid ja neid, kes on mingi kõige jaburama asja alla neelanud või kellel on kõige suurem kasvaja jne. Interneti- ja televisiooniajastu laste arusaamises on dokumentaalfilmi mõiste ähmastunud. Seda soodustab ennekõike kommertstelekanalite pakutav paljuski ühekülgne dokumentaalivalik, aga ka kogu meedias lokkav terminoloogiline segadus. Pole ju mingi haruldus lugeda uudisnuppu, et mõni teleajakirjanik tegi või teeb mingil teemal dokumentaalfilmi, aga nii mõnelgi juhul selgub, et tegemist on pigem telereportaaži või -saatega. Ega eesti keeles olegi kahjuks päris head vastet ingliskeelsele mõistele creative documentary. Kasutatakse järgmisi variante: loovdokumentaal, loov dokumentalistika, loominguline dokumentaal, ka vene keelest tulenevat nõukogudeaegset autoridokumentaali või -filmi (justkui oleks filme ilma autoriteta).
Nii et polegi põhjust nii väga imestada, et õppima hakkavad noored ei tea dokumentaalfilmist eriti midagi. Ja suur on siis tudengite imestus, kui nad on vaadanud dokke selle filmiliigi varasalvest. Muidugi üllatuvad nad ka eesti dokumentaalfilme vaadates, aga samuti Baltimaade ja meie naabrite filme nähes. Näiteks Herz Franki, Juris Podnieksi, Ivars Seleckise, Laila Pakalniņa, Pirjo Honkasalo, John Websteri, Vitali Manski, Viktor Kossakovski, Sergei Dvortsevoi, Audrius Stonyse, Oksana Buraja, Vytautas Landsbergise, Arūnas Matelise ja paljude teiste filmitegijate linateosed ja isegi nende nimed on neile tundmata. Tavaliselt on siis hulganisti avastamisrõõmu, et midagi selletaolist on olemas ja et selline loov lähenemine on dokumentaalfilmis võimalik, ja see meeldib neile.
Kasutage termineid!
Kui tahame, et dokumentaalfilmil oleks tulevikku, et sel oleks tähendust, mainet ja mõju ühiskonnas, siis ei tohi me seda ka mõistena ebamääraseks ja laialivalguvaks teha. Seepärast tahan südamele panna kõigile, kellest see vähegi sõltub: püüdke terminite kasutamisel olla võimalikult täpne ja ärge nimetage iga otseselt mittelavastuslikku ja mingil määral monteeritud liikuvat pilti kohe dokumentaalfilmiks!
Teiselt poolt on dokumentaalfilmi mõiste väga lai, haarab laia skaalat kommertsiaalsest kõmu-, skandaali- ja sensatsioonifilmist kuni filosoofiliste ja kujundlike, kunstitaotluslike filmideni. Ja mingit lõplikku, kindlapiirilist, ühest definitsiooni polegi, sest ka dokumentaalfilm on pidevas arengus ning muutuv meediamaastik võimaldab ka dokil ületada piire muusse meediasse (cross media projektid). Areng on hea ja normaalne, see aga ei välista siiski vajadust mõtestada mõningaid kriteeriume. Kooli poolt vaadates on oluline ise endale vastata, mida ja millist dokumentaalfilmi noortele õpetada ja kuidas seda teha. Kool peaks andma sellise teoreetilise baasi, mis võimaldab lõpetajal orienteeruda nii dokumentaalfilmi ajaloos kui ka tänapäeva meediamaastikul. Tuleb tunda ka filmivaldkonna ja oma erialaga seonduvaid probleeme ning arengusuundi. Õpingute ajal peaksid tudengid omandama teoreetilised teadmised, analüüsioskuse ja vajalikud baasoskused. Küllaltki oluline on ka praktiline kogemus, mis saadakse ise filme luues. Olen õpetatavate ainete raames pidanud oluliseks pöörata tähelepanu just mõnes mõttes keerulisemale ja väljendusvahendite poolest rikkamale loovdokumentaalfilmile. Arvan, et olenemata sellest, mida ja milliseid filme tudengid professionaalidena tegema hakkavad, on neil kasu kõige rohkem sellest, kui nad õpivad jutustama lugu filmi audiovisuaalsete väljendusvahendite abil. Nii nagu põhikoolis peaks õpilane omandama kirjaoskuse, nii peaks filmi- ja meediakool andma üliõpilastele n-ö filmialase kirjaoskuse, s.t õpetama neile nii filmitootmise protsessi kui ka filmi väljendusvahendite kasutamist oma taotluse edastamiseks, loo jutustamiseks vaatajale.
Pilt kannab lugu
Üliõpilased õpivad mõistma, et filmilugu ei jutustata ainult verbaalselt, nii et pildile jääb vaid illustratiivne roll. Arusaamine, et visuaalsus on ka dokumentaalfilmis olemuslikult oluline, et see on filmiloo kandja, meeldib noortele ja see pakub neile tegelikult päris palju loominguliselt huvitavaid otsinguid. Ma ei taha sugugi öelda, et noored ei peaks katsetama ja eksperimenteerima. Muidugi peavad. Aga just kooli ajal on väga oluline õppida mõistma, analüüsima ja kasutama filmikeelt. Ja ma arvan, et alles siis, kui oled omandanud grammatika reeglid, on lootust, et sul võib edaspidi õnnestuda ka keeleuuenduslik tegevus. See, kuidas me õpetame, millised on professionaalsed nõuded ja kriteeriumid ning kas see on kooskõlas ja haakub rahastajate seatud professionaalse taseme nõuetega – see kujundab ja mõjutab paljuski kogu meie dokumentaalfilmi nägu lähitulevikus. Seepärast usun, et on väga oluline hoida pidevat professionaalset sidet ja dialoogi kooli, ETV ja EFSA vahel.
Miks peaks meile üldse olema oluline ja tähtis loovdokumentaal? Ma arvan, et nii, nagu me ei suuda oma (ka siis, kui tahaksime) mängufilmidega konkureerida suure meelelahutustööstuse produktidega, nii ei suuda me seda teha ka dokumentaalfilmidega. Selleks on mujal palju suuremad võimalused, raha ja väljundid. Meie dokumentalistid ei täida iial telekanaleid ülemaailmse leviga kõmuliste/ sensatsiooniliste/skandaalsete/kommertslike dokumentaalfilmidega. Seepärast peaksime rõhu asetama muule. Eesti dokumentaalfilmil kui loovdokumentaalil on ka maailma ekraanidel oma võimalus ja vaataja. Ja see on meie võimalus ka konkurentsis püsida. Seepärast peamegi rääkima loovdokumentaalfilmist ja mitte ainult rääkima (kuigi ka see on oluline) – peame seda ka õpetama, rahastama, toetama, sest teistsugusel dokumentaalfilmil ei ole meie situatsioonis kaugemat perspektiivi. Inimene oma soovide, murede, ihade ja kannatustega on vaatajale üldinimlikult mõistetav, arusaadav ja huvitav kõikjal maailmas. Ka tudengid leiavad paljudel juhtudel oma tulevase filmi jaoks kõigepealt just inimese (või inimesed) ja jutustavad loo tema kaudu, tema abil või temast enesest. Seega otsitakse filmides just inimlikku momenti. Tavaliselt mõeldakse ka sotsiaalsete teemade puhul nende inimlikule mõtestamisele ning inimliku tasandi filmi sissetoomisele, mis aitab suuremale vaatajaskonnale inimlikult arusaadavaks ja mõistetavaks teha suuremaid ja üldisemaid probleeme meie elus, ühiskonnas ja maailmas.
Tudengite filmiideed
Olen analüüsinud tudengite filmiideid ja teemavalikut ning võin selle põhjal öelda, et inimesekeskse lähenemise teemavalikule võib leida neljandikus tudengite filmidest. On loogiline ja normaalne, et tudengid otsivad filmiideid ka n-ö enda lähedalt, seoses tuttavate inimeste ja probleemidega, lähtuvalt oma kogemustest. Sel juhul püütakse pigem mitte niivõrd „laiali” minna, vaid jõuda just süvenenuma lähenemisega üldistavamale tasandile, mis ei ole üldjuhul abstraktne, vaid pigem inimlik ja seotud inimeste ja eluga meie ümber, aga ka sotsiaalpoliitilise arenguga. Kolmandik tudengitöödest on portreefilmid ja eriti tahetakse teha neid loovisiksustest. Portreelugudeni jõutakse ka seoses oluliste teemadega, nagu näiteks narkomaania, noorte inimeste toimetulekuraskused, pensionäride probleemid, arvutisõltuvus jne. Kolmandikul üliõpilastest on huvi teha probleemfilme, aga filme tahetakse teha ka igasugustest kohtades
t ja nendega seonduvast temaatikast. Sporditemaatika vastu on huvi üllatavalt vähene, samuti on vähe ka otseselt ajaloo ja ajaloolise arengu käsitlemist. Tavad ja traditsioonid pakuvad tudengitele aga mõnevõrra rohkem huvi.
Lõpetuseks tahan tagasi tulla selle juurde, et koolis on oluline õpetada noortele filmialast „kirjaoskust” ja et selle üks osa on praktiline filmitöö, kogemusõpe. Ühiste tööde käigus jaotuvad rollid, kes mida filmgrupis teeb, kes mille eest vastutab. Koolis õpetame noortele meeskonnatöö tähtsust, sest vaid üksikud väga andekad on suutelised kõike ise ja väga hästi tegema. Kahjuks võib aga juhtuda, et pärast kooli lõpetamist ei pruugigi kõik alati nii hästi õnnestuda, kui tahaks, sest päris elus räägib raha. Ja kui raha on vähe, siis üritatakse odavamalt läbi ajada. See võib tähendada ka loobumist korralikust tehnikast ja professionaalsest filmigrupist. Kahjuks paistab see loobumine resultaadis tavaliselt välja. Ma tahan väga loota, et tulevikus poleks vastuolu koolis õpetatu ja dokumentaalfilmide tegemise võimaluste vahel. Noortega töötades julgen kindlalt öelda, et järelkasvu taha dokumentaalfilmi tulevik ja areng pidama ei jää. Huvi tõsielufilmi vastu ja anne ei ole Eestis ega ka Lätis, Leedus, Soomes ja kaugemalgi sugugi mitte otsa lõppenud. (Ettekanne on avaldatud lühendatult.)