Tule ja valgusega on seotud kümneid kõnekujundeid: „kires leegitsema“, „uudishimust põlema“, „miilav tunne“, „tuhast fööniksina tõusma“, „sädeinimene“, „palavalt armastama“, „tuliselt kahetsema“, „pimedusega löödud“, „sütitama“, „lahvatanud anne“, „kustunud eluküünal“, „moraalne majakas“, „valgustatud monarh“, „illuminaatide vandenõu“. Ja lõppude lõpuks jõuab Kalev koju siis, kui pirrud kahest otsast lausa löövad lõkendama. Neis väljendeis on pateetikat. Minu põlvkond mäletab hästi Välek Vibulase katsumusi tule otsinguil.
Nii läägelt sümboolne kui see ka ei tundu, on mu esimene mälestus Karksi-Nuiast – linnast, millest sai täiesti juhuslikult mu kodupaik – seotud just tuledega ning ulatub umbes kahekümne seitsme aasta taha. Loksusin hilises bussis tagasi üsna ebaõnnestunud tööreisilt. Teekond Pärnust Viljandisse ei kulgenud otse, vaid ringiga läbi mulle toona alles üsna võõraste paikade. Olin rampväsinud ja aeg-ajalt pilkases kaamoses terendavad asulatuled tekitasid tüdimust, sest tähendasid vaid viivitust, järjekordset liitnimega bussipeatust, kus tumedad kogud kadusid oma kompsudega sügisöhe kui musta mutiauku. Kuhugi, kus oli nende kodu: armsamad, argimured, kütmata tuba („hea, et hommikul sai puud valmis toodud“) või leige radiaator („selliste soojaarvete eest ootaks küll enamat“).
Küllap valdas mind samasugune tuim melanhoolia ka Karksi-Nuias, kuid siis raputas miski mu virgeks ja uudishimulikuks. Buss oli lahkumas kohast, mille nime polnud ma sissepõikel teadvustanud. Olin valmis, et kohe-kohe neelab pimedus kõik taas endasse, kuid tänavalaternad helendasid läbi udu üha edasi. Kui tee poleks alguses kulgenud kurviliselt ning suure languse ja tõusuga, oleks passinud seda võrrelda valgustatud lennurajaga. Mitu kilomeetrit korrapäraste vahedega tulesid ning siis taas majad ja tööstushooned. Jäises õhuniiskuses moodustunud punakas halo ei lasknud täpselt määrata, kui kaugele on inimasustus end välja sirutanud. Jäi mulje, et tegu on suurema linnaga. Ometigi teadsin, et ühtki sellist ei tohiks mu marsruudile jääda. Mind valdas kummaline tunne, nagu oleks mulle avanenud paralleelmaailm, linn, mida silm tavaliselt ei näe. Kodus tuvastasin, et see sai olla üksnes Karksi-Nuia, mis on valgusketti pidi ühendatud Karksiga, kuhu on sealt kolm kilomeetrit.
Nüüd tean, et mõnele põlisasukale on ülimalt oluline teha neil kahel paigal vahet, kuid minule on need sulandunud tervik, kuhu on haaratud ka põhimaanteelt kahe kilomeetri kaugusele jääv Polli küla, kus praegu elan. Karksi-Nuia piir ei jookse aga mitte kaardile kantud joont, vaid hoopiski inimesi pidi, hõlmates Ainja, Äriküla, Morna, Sudiste, Allaste, Univere, Leeli, Pärsi, Pöögle, kauge rabaveerse Lilli, maalilise Tuhalaane ning paljusid väljade ja metsade taguseid majapidamisi.
Ärkan pimedal ja külmal ajal argipäeviti 5.50: nii jõuab tuli ahjus kodust lahkumise hetkeks sinna järku, et saan keskküttekatla turvaliselt kinni keerata. Koergi enamasti magab alles. Veerand tunni pärast kohvi juues mõtlen mõnikord neile lastele, kes on läbi pilkase novembrikõleda juba teel bussipeatusse, et sõita kooli, kus ootan ees mina oma kiuslike küsimustega lihtoleviku abitegusõnade kohta. Need lapsed tulevad kaugelt Läti piiri äärest või metsataludest vastassuunast. Sealt, kus kohtuvad Vändra laantest, Soomaalt ja Nigula rabast algavad loomarajad ja kust kulgeb läbi Eesti tormikoridor. Pooleteise tunni pärast, kui astun koolibussi, seletab mu silm neid hämaruses sõnakehvade kookonitena tukkumas ning esimeses tunnis proovin ma olla kröömikese leebem. Tühja neist abiverbidest! Karksi-Nuia on mulle eelkõige August Kitzbergi nimelise gümnaasiumi inimnäoga. Koolimaja akendest paistavad tuled kella kümneni õhtul.
Kunagi Karksi-Nuia kolimise järgseil aastail tehti mulle ettepanek kandideerida kohalikel valimistel. Mäletan, kuidas tõin suures kimbatuses ettekäändeks, et kuni ma ei tunne kohalikke tänavanimesid, pole mul selleks mingit õigust. Nüüd tean, kus on Kivistiku, Piiri, Veetorni ja mida tähendab PMT. See on mulle selgeks saanud tänu traditsioonile, mis on samuti seotud tulega. Oktoobri alguses koguneb linna läbivale tõrvikutega teatejooksule paarkümmend võistkonda. Sündmus toob koolimaja ette starti inimesi, kelles tunnen ära ammu mujale elama asunud kunagised õpilased. Nimed ei pruugi meenuda, kuid lõõp ja rõõmus elevus seob rahva üheks. Tõrvikud ja väliküünlad lõhnavad, raja kõrval vilguvad pealtvaatajate helkurid – valgus sügises, kogukonnatunne.
Olen alati mõistatanud, mis elu käib võõraste valgustatud koduakende taga. Olen neid fantaasiamänge harrastanud Rootsi skäärides laevalaelt väikesaarte puna-valge laudisega majakeste varahommikust ärkamist vaadeldes või Püreneede kohal lennates mäeharjal üksikut tuld silmates. Karksi-Nuias pole ma aga suutnud teha ühtki mõtterändu teiste inimeste kardinate taha. Sel saab olla ainult üks põhjus: ehkki sealne elu on mulle võõras, on see siiski ka liiga isiklik. Oma.
Õpetajaameti tõttu hoian inimestega mõneti distantsi, et mul ei tekiks eelarvamusi stiilis „juba su vanaisa oli selline“ või „sellest perest on alati edukaid tulnud“. Kitsas inforuumis on sellise joone hoidmine raske, kuid loomult erakliku, liiatigi sisserännanud inimesena olen selles siiski üsna edukas. Mõnikord aga mõtlen murelikult, kas need inimesed, kes mu ellu valgust toovad, seda ise üldse aimavad – on siis mu vaikse rõõmu põhjuseks kassapidaja naeratus, bussijuhi visatud nali, naabri korstnast tõusev suits või järve ääres vastu jalutava koerapidaja lemmiku külma nina puudutus. Nende kaudu tunnen, et sellest ammusest ebareaalsena näinud linnast on saanud mu kodu.
Mu jutust võis jääda mulje, nagu elaks Karksi-Nuia polaarses ürgpimeduses. Ei, ilusaim valgus on siin jaanikuul, mil paisjärve peegelsile pind kumab vastu loojangut või eha. Mine sa võta kinni, kumba. Ühtlane pärlhele valgus.