Eesti arhitektuuripreemiad 2023
Heaolutunde looja. Grete Tiigiste vestleb Hanna Karitsaga
Hanna Karits: „Sisearhitektuuris tuleb vaadata pikka perspektiivi, lammutamise asemel luua uusi kihte. Me ei saa otsustada, et tulevased põlved mõnd hoonet ei vaja.“
Sisearhitekt Hanna Karitsa portfooliot läbib märksõnana heaolu. Hanna karjäär on olnud mitmekülgne, kaheksa aasta eest jõudis ta loogilise sündmuste jadana oma büroo loomiseni. Oma ettevõte tähendab vastutust, kuid pakub ka vabadust. Kõik on valikute küsimus.
Hanna Karits pälvis 8. detsembril sisearhitektuuri aastapreemia ning koos arhitekt Mari Hundiga projekteeritud Põro maja sai arhitektide liidu elamu preemia laureaadiks, ühtlasi nomineeriti see moodne talumaja kultuurkapitali arhitektuuri aastapreemiale. Tänavusse aastasse mahub ka vinoteegi Bestwine Studio interööri kujundus ning Wiigi maja sisearhitektuur Haapsalus. Kuigi Hanna Karitsa töölaud on täitunud juba uute projektidega, passib tunnustuste valguses korraks tagasi vaadata.
EPP LANKOTS: Põltsamaa lossi toores ilu
Rekonstrueeritud Põltsamaa loss üllatab: arhitektid pole kartnud libastuda ei normatiivse hea maitse ega ka enda kehtestatud kvaliteedi skaalal.
ENELI KINDSIKO: Õrnal jääl Eesti haridus
Õpetajate asendusvajadus on suurim kõrgematel õppeastmetel, 11% õpetajatest on 65aastased ja vanemad.
Värskelt ilmunud PISA 2022 tulemused andsid põhjust rõõmustada – Eesti õpilased on üha maailma tipus. Kuid uuringust ilmnes, et „2022. aastal õppis 73% Eesti õpilastest koolides, kus koolijuht nentis, et kooli suutlikkust õpetada takistab õpetajate vähesus ning 51% õpilastest õppis koolides, kus koolijuht nentis, et õppetöö on takistatud õpetajate ebapiisava kvalifikatsiooni tõttu“.
JEVGENI OSSINOVSKI: Eestikeelsest õppest ei piisa
Lõimumise piduriks on kontaktide vähesus eesti- ja venekeelse elanikkonna vahel. Rahvuspõhine segregatsioon iseloomustab nii haridussüsteemi, töökollektiive kui ka elukohti.
Järgmise aasta 1. septembrist jõustub eestikeelsele õppele ülemineku seadus, mis puudutab kohe kõiki venekeelseid lasteaedu (kus käib ligi 13 000 last) ning järk-järgult lähevad ka koolid üle eestikeelsele õppele, venekeelsed põhikoolid (kus õpib üle 20 000 lapse) muutuvad täielikult eestikeelseks aastaks 2030.
SAARA LIIS JÕERAND: Kaasamõtlemise aeg
Laureaadi kõne Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna saamise puhul 8. detsembril 2023
BRIGITTA DAVIDJANTS: Retoorikavõtted Raadio 2 programmimuudatuste kajastuses
Raadio 2 õhtuse vööndi likvideerimise põhjendustes on joonistunud välja positiivne programm, jõupositsiooni ärakasutamine, demagoogia ja varjatud halvustamine läbisegi otseste rünnakutega.
Kui algas madin Raadio 2 õhtuse vööndi kaotamise teemal, oli mul ERRi lugedes tunne, nagu oleksin seda kõike juba kusagilt kuulnud. Läks mõni päev ja siis mul välgatas: paari aasta eest hakkasin seoses uurimistööga vaatama, mida on popmuusika subkultuuriilmingute kohta kirjutatud Nõukogude ajalehtedes. Sealt meie avaõiguslikus meedias esindatud retoorilised võtted tuttavad olidki.
Platvorm uutele tulijatele. Maria Hansar vestles Graham McKenziega
Huddersfieldi nüüdismuusika festival (Huddersfield Contemporary Music Festival, HCMF), üks maailma mainekamaid nüüdismuusika festivale, toimus Inglismaal Lääne-Yorkshire’i maakonnas tänavu 17. – 26. novembrini 46. korda. Festivali programmis oli üle 50 ürituse: kontserdid, installatsioonid, näitused, vestlused ja töötoad, sh 20 maailma esiettekannet ja 34 Inglismaa esiettekannet. Selle aasta festivali keskmes oli Leedu ja Iiri nüüdismuusika. Rääkisime festivali kuraatori Graham McKenziega festivalist ja nüüdismuusikast üldisemalt.
ORNELA RAMAŠAUSKAITĖ: Globaalsed pintslitõmbed. Kunstituru ülevaade ja prognoos
Baltimaadel tuleb toetada kunstnike järelkasvu, aga ka ergutada kollektsioneerimist ja metseenlust – laulatada kultuuririkkus ja finantsmõtlemine.
2024. aastal saab kunsti investeerimises näha pilti, mis ei jää oma keerukuselt ja erutavuselt alla selle kütteks olevatele kunstiteostele. Hoolimata ebakindlusest maailma majanduses on kunstiturg osutunud märkimisväärselt stabiilseks. Siin ei peegeldu üksnes selle tugevus, vaid see näitab, et juurdumas on kunsti tunnustamine elujõulise investeerimiskategooriana. Art Baseli, UBSi, Deloitte’i ja Arttacticu andmed paljastavad, et erinevalt traditsiooniliste investeerimisturgude volatiilsusest on kunstituru näitajad liikunud järjekindlalt ülespoole. 2023. aasta kevadel avaldatud andmed 2022. aasta kohta osutavad, et kaunite kunstide valdkonna nominaalne kasv oli 4,2%, samal ajal kui S&P 500 börsiindeks oli 6,6% languses.
TRIINU SOIKMETS, KONSTANTIN KUNINGAS: Mitte jälle rahast ehk kunstioksjonite pildimuster
Inimene hakkab midagi koguma, et mitte end üksildasena tunda. Mida kogub see, kes on Mäest ilma jäänud?
Kuus aastat tagasi ilmus artikkel Eesti kunstioksjonite kõigi aegade kümne kalleima teose kohta. Sellega algas meie meedias täiesti omaette oksjonite hinnadiskursus: igal kevadel ja sügisel, mil peetakse traditsiooniliselt oksjoneid, hakkas ilmuma uudiseid, milline töö sel või tol oksjonil seekord kõige kallimalt müüdi.
DAVID VSEVIOV: Alistamatu Adamson-Ericu olematu aeg
Kunstnikku süüdistati nii vormi ületähtsustamises kui oma loominguga kaubitsemises. Vaatamata sellele säilitas ta väärikuse ja puutumatuse.
Sellest on juba mitu head aastat möödas, kui võtsin kastist välja ning taasasetasin raamaturiiulile „Eesti nõukogude entsüklopeedia“ köited, et toonane teave oleks hõlpsasti kättesaadav. Seda nii toimunud sündmuste kui üksikute persoonide kohta.
ART LEETE: Tundra mässu prototüüp
Kuigi etnograafid on viimastel sajanditel kirjeldanud hante, mansisid ja neenetseid kui vaikseid, on vahel siiski ette tulnud nende põhja väikerahvaste sõdu ja ülestõuse Vene võimu vastu.
Põhja põlisrahvaid peetakse üldiselt rahumeelseteks ning Venemaa poliitikaga kohanduvateks. Käimasolev Venemaa kallaletung Ukrainale on mõjutanud põhjarahvaid erineval moel ja määral. Seejuures pole obiugrilased ega samojeedid selle sõja suuremate kannatajate seas ega kosta sealt Uuralite kandist ka erilist avalikku protesti. Siberi omi ei pruugigi huvitada kauged sündmused. Üks handi naine ütles kunagi, et nad ei tohi kaugele maale minna, sest ei tunne sealseid jumalaid.
Tuttava linna tuled
MEHIS HEINSAAR: Karksi-Nuia kuningriik
Karksi-Nuia ja maanteed, järved, metsad ning külad, mis alevit kümne-viieteistkümne kilomeetri raadiuses ümbritsevad, moodustavad kõik kokku ühe suure üksuse.
KATRIN JOHANSON Pärlhele Karksi-Nuia
Tule ja valgusega on seotud kümneid kõnekujundeid: „kires leegitsema“, „uudishimust põlema“, „miilav tunne“, „tuhast fööniksina tõusma“, „sädeinimene“, „palavalt armastama“, „tuliselt kahetsema“, „pimedusega löödud“, „sütitama“, „lahvatanud anne“, „kustunud eluküünal“, „moraalne majakas“, „valgustatud monarh“, „illuminaatide vandenõu“. Ja lõppude lõpuks jõuab Kalev koju siis, kui pirrud kahest otsast lausa löövad lõkendama. Neis väljendeis on pateetikat. Minu põlvkond mäletab hästi Välek Vibulase katsumusi tule otsinguil.
Arvustamisel
Hayden White’i „Metaajalugu“
Heiki Pärdi „Maa ja linna vahel“
Nina Lykke „Ega me siin lõbu pärast ole“
Emily St. John Mandeli „Klaasist hotell“
Pärt Uusbergi heliplaadi „Kuma“ esitluskontsert
kontsert „Tšellariton“
Urve Küttneri näitus „Kristallisatsioonid“
VAT-teatri „Ballaad loomulikkusest“, Vanemuise „Leopoldstadt“ ja Rakvere teatri „Hääl minu sees“
Kristina Normani „Orchidelirium Expanded 2.0“
mängufilm „Nähtamatu võitlus“
mängufilm „Eelmised elud“
dokumentaalfilm „Ja kuningas ütles, kui imeline masin“
Esiküljel sisearhitektuuri aastapreemia laureaat Hanna Karits. Foto Piia Ruber
