See näis olevat samamoodi ka läänes, kuid siis hakkas kaasaegne tants lähenema teatrile ja nende kahe sümbioosile lähenes omakorda performance.” „Kohalik kunstimaailm on põlastanud teatrit juba küllaltki kaua. Ja teatrimaailm on samavõrd innukalt põlastanud performance’it. [— ] Samas näivad meie kohalikud performance’i-festivalid töötavat vaid klassikalise performance’i formaadiga ja minu hiljutised muljed sellistelt festivalidelt on olnud tohutu pettumus,” arvas Anders Härm. 2007. aasta „NU Performance” tõi välja tõelise klassikute kahurväe: Stuart Brisley, Susanne Linke, Roi Vaara, Leonhard Lapin, Douglas Dunn ja noorematest Carl Michael von Hausswolff ja Martin Creed. Programmis võis näha suisa teatavat museaalsust; varasema performance’i-kunsti kogemuse kaardistamise ambitsiooni igatahes. Kuigi see festival oleks kindlasti nõudnud tugevamat teoreetilisemat kajastust ajakirjanduses, ei õnnestunud mul tagaselja Internetist midagi põhjalikku leida.
Paralleelse kogemusena teatrist, mis peab „NU Performance’i” huvidega kahtlemata kohati dialoogi, võiks ehk välja tuua NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”, mille ülesehituses on vabavormis kasutatud päris mitmeid performance’i-klassikast tuntud võtmemotiive. Hämar ja pidevalt fluktueeriv vaheala teatri, performance’i ja kujutava kunsti Bermuda kolmnurgas, mis on lääne tantsuteatrile ja performance’i-kunstile toitepinnaseks juba 1980ndatest, mil hakati tajuma klassikalise performance’i-formaadi kivistumist, on interdistsiplinaarne reservuaar, kuhu lülitas ennast ka seekordne „NU Performance”, tuues neljandaks läbivaks koordinaadiks popteadvuse läbi bändikogemuse: afektiivse ihamaailma ja selle ümbertõlgendused, hommage’id, samastumised ning kriitika interdistsiplinaarses performance’i-kultuuris; kopuleerumised bändistruktuuride ja staarimaailmaga, idiosünkraatilised identifikatsioonikogemused, personaalse ja igaühe enda pärisoma Club Adoratori. Sedakorda siis pealkirja all „Recycle Pop” („Taaskasutus-pop”), mis oleks samavõrra hästi sobinud katuseks ka mitmele varem „NU Performance’il” esinenud kunstnikule, Sara Lundenile (2005) ja Martin Creedile (2007) näiteks.
Norralaste Baktruppeni värskeim etendus „Baktruppen Light Metal Band” („Baktruppeni kerge metallibänd”) avas „NU Performance’i” oma sõnutsi kui „grupp europungiga tegelevaid viikingi dadaiste”, kes teevad ristikäigu globaalse finantskriisi lätetele. Pantserdatuna suveniirraudrüü tükkide, õllepurkide ja potikaantega asusid nad oma mürakontserdi ning absurdse laulujoruga ja veel jaburamate omaleiutatud instrumentide (härja selgroost kokku pandud kõristi) taagaga külastama eriti salastatud rahatrükitehast Maltal, kust nad korduvalt ukse pealt tagasi saadeti. Kogu selle iseennast teepottideks kuulutanud karnevaliseltskonna üle hõljub reibas minnalaskmisatmosfäär ja kui poleks tuhandet nutikat/ vaimukat pisidetaili ja laulude vahele põimitud anekdoote, mis kõik ühel või teisel moel teemast kinni hoidsid, võiks arvata, et kõik see tuleb neile liigagi kergelt kätte. Või õigupoolest polegi oluline see, vaid pigem vahendite absoluutne ja jonnakas dissonants, millega nad oma jutustuse siiski kõigile keerdkäikudele vaatamata läbi viivad. Ansamblist Stella tuntud Katrin Ratte & Lotte Jürjendali „muusikal” „Seqoia”, mis alustas teist festaripäeva, jäi oma irdsete ja kaootiliste episoodidena laval ukerdva roosaka poni ja tantsijatega ning iga viimast kui efektiplokki kasutava videofooniga iseenesest kohati paljulubava electro-trash’i taustal lavastuslikult kahjuks kuhugi kooliteatri-perfonksi piirimaile. Mis ei tähenda, et see kõik ei oleks võinud kusagil kontserdil täitsa toimida.
Hea vahehingamise livepeformance’itele pakkus rootslanna Catti Brandeliuse loeng „From Outer Space to Rocky Mountains” („Välisruumist kaljumägedeni”), kus ta tutvustas oma alter ego’del baseeruvat performance’ipraktikat. Tema tegelaskujud – isehakanud Miss Universe, feministlik lektor Professora, rootsi romantiline ballaadilaulja Evert Taube ning Red Cloud Carter, kelleks Brandelius järgemööda ümber kehastus, olid kõik valuvormiks ühenaisebändi elektronaivismile, autobiograafilistele performance’itele, mis leidsid oma jutustuse siiruse kolmeminutise poploo formaadis. Marco Laimre, Raul Kelleri, Kati Ilvese ja Killu Sukmiti „ExTRAfiNE ” alustas teise festivalipäeva õhtut koos publikuga 30sekundise leinaseisakuga „bändi viienda liikme” elektromagnetlainete avastaja Heinrich Hertzi (1857– 1894) mälestuseks. Sonicyouthliku noiserockgrupi prooviruumiõhustik ristus Laimre protest-pungiliku vokaaliga ning arvukate feedback-efektidega ja lõi füüsilise presentsuse, millele oli raske vastu seista. Sedapuhku oli teemaks bändisärgid ja lõppakordina jäi kõlama Chicks on Speedi refrään „Fashion is for fashion people…” („Mood on moekatele inimestele…”). Nutika teatraalse leiuna tasub ära märkida veel Kati Ilvese ja käpiknukk Billi dialoogiepisoodi ning Laimret puurimas trellpuuriga auke juustukamakasse. Prantslanna Carole Drouillard’i „Rock’n Roll Suicide” („Rock’n roll’i enesetapp”) – laulja üksikus valgusvihus esitamas a cappella rokklaule – teadvustas väga rafineeritult esineja kehalisuse. See oli kõige tõsiminimalistlikum element festivali kavas ning mõjus puhtalt ja fokuseeritult.
Andres Lõo „Skeletons on Rock” („Skeletid kaljul”), samanimelise Latoni label’i all ilmunud plaadi kava, oli kahtlemata „NU Performance’i” puhtakujulisim ja väljapeetuim kontsertesitus. Minimalistlike, rokist välja puhastatud elektroriffide tumemeelsusele sekundeeris Lõo pehme vokaal – puhas kontsert ilma ühegi asjatu etendusliku liialduseta.
Maria Arusoo ja Maria Juure lavaduo Maria UND Maria autobiograafiliste sugemetega etendus „(no more i love you’s) language is leaving me” („(mida enam ma armastan sind) keel hülgab mu”) rääkis unistusest elada kolmeminutise pophiti kristallselges (liba) reaalsuses. Muidu ehk natuke liiga infoküllase lava-show vaieldamatuks kõrgpunktiks oli vaheldumisi lavasügavikku ja vaatajate suunas pöörduvate esinejatega dialoogikoht ning lõpulaul. Jällegi tundusid taustatantsijad kuidagi liiasena. Hoolimata sellest, et on raske leida Erkki Luugi ja atavistide etendusest „Puu tee” ühisosa kogu ülejäänud festivalil domineerinud popi-definitsiooniga, oli see kahtlemata intellektuaalselt kummastavaim etteaste. Koobastikuks kujundatud rünkpimedas saalis esitas Luuk (peast!) peaaegu tunniajase sünge gooti kunstmuinasjutu maa-aluste elust. „„Sõrmuste isand” täiskasvanuile”, mainis kerge irooniaga etenduse vaieldamatut mõjuvust lahti raputada soovinud Marko Raat vaheajal. Läbi raudrüüde ja kilpide maase vajutatav ainumas napp künnivagu, kord aastasadade jooksul põgusalt koobastikku langev valgus, vanemuinesid küttivad rüütlid puhkamas kalbel rohul ja juba teab mitmendat põlve kusagil maa-aluse labürindi tasandeil kestev igipõline sõda on vaid üksikud näitlikud motiivid, mida siin, väljaspool nende esituse rütmi ja õõva, kuidagi kirjeldada ei suuda.
Kuigi, jah, minu poolest olekski see etendus võinud lõpuni pilkasesse pimedusse jääda.waNOID’i Festivali lõpupeol Kanuti Gildi Punases saalis esitas lendavatest sigadest koosnev lo-fi elektropopbänd queeNN aïve (Sandra Z ja Alissa Šnaider) oma rekonstruktsiooni popmuusikast pärast maailmalõppu – ja nad rokkisid täie mõnuga. Tänavuse „NU Performance’i” pisikese rokifestivali formaat võimaldas kompaktse platvormi küllaltki erinäolistele interdistsiplinaarsetele initsiatiividele, mis vajaksid õigupoolest hoopis laiemapõhjalist ja pidevamat finantseerimist ja tugistruktuure kui ühekordsel festaril pakkuda. Vägisi jäi meie kontekstis õpetlikuna kõlama Catti Brandeliuse remark ühe oma performance’i-tsükli produtseerimisloost
, kus, kuna tellijal ikka üldse raha ei olnud, tuli tal eelarve osas leppida 15 000 Rootsi krooniga. Meie aga oleme praegu olukorras, kus initsiatiivi on küllaga, spetsiifiline publikunišš on välja kujunemas, pikemast produktsioonitsüklist unistada lubavat tellijat pole aga kuskil. Ehk tasuks selle koha pealt vähemalt kaaluda „NU Performance’i” muutmist iga-aastaseks üritusek
