Geoloogi ameti juurde kuuluvad välitööd, tihtipeale viivad need asustusest kaugetesse paikadesse, kus töötatakse ekstreemsetes ja füüsiliselt nõudlikes tingimustes. Suurte ekspeditsioonide ajastul XV–XVIII sajandil ja isegi XX sajandi alguses kaasnes nendega hulk tõsiseid ohte. Näiteks 1930. aastal Gröönimaale suundunud mandrite triivimise teooria eestvedaja Alfred Wegener sealt enam ei naasnudki. Nii Wegenerile eelnevaid kui ka järgnenud geolooge viis riskantsetele ekspeditsioonidele huvi Maa ajaloo ja ehituse vastu, sest eri paigus leiduvad kivimid sisaldavad jälgi muistsest elust ning neisse on salvestunud info kujunemisaegse keskkonna kohta. Kividega töötamine pole sugugi lihtne. Kivimipala kättesaamiseks tuleb see kaljuseinast vasaraga lahti lüüa, sügavalt maapõuest või merepõhjast välja puurida. Hiljem tuleb kogutud proovid väiksemateks tükkideks saagida, lihvida ja poleerida või pulbriks peenestada. Keemilise info kättesaamiseks kiiritatakse pulbreid kiirgusallikatega või töödeldakse toksiliste kemikaalide ja hapetega.

Need erialased iseärasused koos omaaegsete arusaamadega soorollidest raskendasid naistel geoloogias kanna kinnitamist kuni XIX sajandi lõpuni. Kuna naiste haridus- ja teadusvõimalused olid piiratud, keskendusid esimesed naisgeoloogid kivististe kogumisele ja kirjeldamisele oma kodukandis. Vaatamata takistustele ja eelarvamustele avastas XVIII sajandil Inglismaal tegutsenud Mary Anning oma kodurandu läbi kammides tähelepanuväärseid fossiile, sealhulgas tervikliku mereroomaja ihtüosauruse kivistise. Ta oli silmapaistev paleontoloog, kelle huvi fossiilide vastu peeti omal ajal veidraks, kuid kelle panust paleontoloogiasse ja teadusse hinnatakse tänapäeval kõrgelt.

Enne ohutusnõuete ja teadmiste arengut võis teadlase töö olla tõeliselt ohtlik. Vaid vähesed pole kuulnud Marie Skłodowska Curie märkimisväärsest teadustööst, mis tõi talle kaks Nobeli auhinda, kuid ka tervisekahjustusest, mille ta sai pikaajalisest kokkupuutest radioaktiivsete materjalidega. Praeguseks on ohutusalased teadmised jõudsalt paranenud, kuid geoloogia erialaga kaasnevad katsumused ei ole kadunud. Sõltumata inimese soost nõuab tihedas metsas, mägedes või tormisel merel töötamine vastupidavust ning isegi laboritöö eeldab vilumust, et vältida õnnetusi mitmesuguseid tööriistu, toksilisi ja tuleohtlikke ühendeid või happeid kasutades.

Järgnevalt räägivad neli naisgeoloogi oma tegemistest selles ebatraditsioonilises valdkonnas. Nende kogemused tööst maal ja merel näitavad, et geoloogia erialaga kaasnevad proovikivid pole ületamatud ega takista edu saavutamist. Ükski töö ei jää tegemata.

Merepõhja saladused

Johanna Maria Ojap, MSc: Olen Tartu ülikooli geoloogia doktorant ja bakalaureuseõpingutest alates uurinud Läänemere põhjas levivaid setteid ning raua-mangaani mugulaid, teaduskeeles konkretsioone, mille tekkeviiside kohta siinses piirkonnas on veel vähe teada. Olen küll alles oma karjääri alguses, kuid juba saanud arvestatava laboritöö kogemuse ja osalenud ka mereekspeditsioonidel.

Läänemerel uurimislaevaga Salme proovide kogumine on väärt vaheldus õppe- ja laboritööle: töö käib järjepidevalt nii päevavalgel kui ka öösel prožektorite valguses ja saadud proovid tuleb enne järgmisse jaama jõudmist kiiresti pakendada ja markeerida, mis nõuab meeskonnalt kiirust, täpsust ja organiseeritust. Raua-mangaani mugulate kogumiseks kasutame spetsiaalset põhjasetete koppa, mille laseme uurimislaevalt merepõhja kukkuda. Kogume merepõhjast veel näiteks setteid ja neist omakorda poorivett.

Laeval töötamine võtab vahel seest õõnsaks. Eriti tugeva lainetuse korral võib ette tulla merehaigust, mis on minu mitu korda maha niitnud. Ingveritabletid ega söök-jook sees ei püsi ja nii olen ekspeditsioonil olnud kolmel päeval neljast söömata, et vähegi tekil töötada kannataks. Ometi on need kolm-neli päeva, mis nõuavad vaid käesolevale ülesandele keskendumist, eemal levist ja muudest kohustustest, iga kord rikastava kogemuse andnud.

Enamik praktilisest tööst toimub siiski laboris proove ette valmistades. Selleks jahvatan kogutud mugulad pulbriks, millest saab vormida eri seadeldistega mõõtmisteks sobivad proovid. Uurin neid skaneeriva elektronmikroskoobi all ja saan ülevaate keemiliste elementide suhtelisest paiknemisest. Suur osa tööst tuleb teha ka arvuti taga, näiteks merepõhjast tehtud kaugjuhitava allveeaparaadi (ingl remotely operated underwater vehicle, ROV) videoid uurides, et määrata raua-mangaani mugulate esinemispiirkonnad ja paigutada saadud andmed merepõhja kaardile, millest lähtudes saaks uurimislaevaga järgmisi proove koguma minna.

Avastades Maa ajalugu

Kärt Paiste, PhD: Esimene raamat, mille jaoks raha kogusin – krooniaja kohta oli tegemist arvestatava summaga – ja ise lapsepõlves ostsin, oli Tim Hainesi „Dinosauruste radadel“ (Varrak 2000). Selle raamatu puhul ei paelunudki mind niivõrd kõige suuremad maismaal elanud loomad, vaid kuidas ajas muutuvad Maa keskkonnad mõjutasid elu arengut või vastupidi, kuidas elu kujundas keskkonda. See lapsena tärganud huvi viis mind lõpuks geoloogia erialani, kus nüüdseks olen Tartu ülikoolis teadurina kanda kinnitanud. Oma teadustöös kasutan mitmesuguseid meetodeid uurimaks, kuidas settekivimid säilitavad informatsiooni, mis võimaldab taastada varajase Maa keskkondade ja elu arengulugu.

Kuigi suur osa tööst kulgeb laboris ja paljuski arvuti taga, leidub eri maailmajagudes hajusalt haruldasi kivimeid Maa varajasest ajaloost. Seega riputan aeg-ajalt laborikitli varna ja haaran riiulist vasara, et minna eksootilistesse paikadesse kive otsima. Välitöödel käiakse enamasti ikka mitmekesi ja on meilgi oma väike rahvusvaheline töörühm, kust ma paistan väiksemat kasvu naisterahvana turskete meeste vahelt vaevu välja. Oleme üheskoos läbinud pikki kilomeetreid nii Koola poolsaare tundras, Karjalas Äänisjärve ümbritsevas metsas kui ka Gaboni tihedas džunglis. Üldiselt umbes nädala kuni paar kestvad välitööd arktilises ja ekvatoriaalses kliimavööndis on mõlemad omamoodi füüsiliselt nõudlikud ja vaimselt kurnavad. Paljanduvate kivimite otsimine džunglisügavustes on paras ettevõtmine, eriti kui pea iga loom ja taim kujutab endast suuremat või väiksemat ohtu ning peamiseks liikumisviisiks on jõesängis kivilt kivile hüppamine. Siin tuleb lühem kasv isegi kasuks, sest tihedast võsast läbi pugeda on mul tunduvalt lihtsam kui pea kahe meetri pikkusel kolleegil.

Maastiku läbimine Koolal või Karjalas on kergem, kuid sealgi tuleb läbida pikki vahemaid soisel pinnasel, trotsida vihma, tohutuid sääseparvi ja aeg-ajalt kohata karusid või teisi suuremaid loomi. Vahel juhtub ilm ka ilus olema.

Päeva lõpuks on seljakotid kive täis, vahel ka kümneid kilosid, ja suundutakse tuldud teed pidi tagasi laagrisse. Sinna jõudes korisevad kõigi kõhud ühtemoodi ja lõkkel ämbris mis iganes lihalaadse tootega keedetud rokk maitseb nagu Michelini tärni vääriline roog. Õhtul arutatakse veel plaane ja pärast magusat und on vaim valmis järgmist sihtpunkti külastama. Sedasi pikki päevi keerukates oludes veetes toetab meid hea meeskonnavaim ning oleme alati naasnud rõõmsa meele ja rohkete uute ideedega.

Kui kivid kogutud, jätkub teadustöö laboris, kus kas saen, purustan, lihvin ja keedan neid happes või mõõdan mineraalides keemiliste elementide jaotust kõrgresolutsiooni tehnika abil. Ausalt öeldes on välitöö meeldiv vaheldus nädalaid varahommikust hilisõhtuni kestvatele laborikatsetele, kus tähelepanematusest tulenev oht endale liiga teha on isegi suurem kui metsas kohata karu või Gabonis meie laagriplatsile sattunud musta mambat.

Kopaga maasse

Triine Nirgi, PhD: Geoloogia on tänu oma mitmekesisusele ääretult huvitav eriala. Seda on põnev õppida ja ka tööpõld on vaheldusrikas. Töötan kahel rindel: OÜ J. Viru Markšeideri büroos geoloogina ja Tartu ülikoolis rakendusgeoloogia teadurina.

Neist esimeses on minu tööülesandeks peamiselt ehitusmaavarade – liiv, kruus, karbonaatkivimid – kaevandamisväärsuse uurimine ja hindamine. Päris palju olen saanud ka turba uurimisega tegeleda. Töö hõlmab põhjalikku planeerimist, klientide ja ametnikega suhtlemist, välitöid, proovide kogumist ja lõpuks aruande kirjutamist. Tuleb teha selgeks, kas uuritav materjal on kasutamiseks sobiv ja kui palju seda on. Ülikoolis püüan sedasama töökogemust tudengitele edasi anda, et neid tulevaseks tööeluks ette valmistada. Maavarade tundmine ja kasutamine on ühiskonna toimimiseks möödapääsmatu.

Mõlemal töörindel on tähtsad välitööd. Geoloogina mööduvad välitööd olenevalt uuritava maavara iseloomust kas ekskavaatorijuhi või puurijate seltsis. Rasketehnika lähedal töötades tuleb hoolega järgida ohutusnõudeid ja hoida ohutut distantsi. Mitme meetri sügavusse varisevate seintega ekskavaatorikaevandisse ei tahaks keegi kukkuda ega sinna oma telefoni või autovõtmeid pillata. Kui tavaliselt on välitöö selle eriala üks põnevamaid osi, siis teinekord võib see pakkuda omajagu katsumusi. Põhiline keerukus ja ajakulu tuleneb uuritava ala suurusest ja läbitavusest. Hea on uurida väikest ala, kus puudub taimkate, reljeef on tasane ja kuhu pääseb mööda korralikku teed, kuid sellist kohtab harva. Sagedamini tuleb mütata tihedas võsas, kus liikuda saab parimal juhul mööda loomaradu, mis on inimeselegi läbimiseks kitsad, rasketehnikast rääkimata. Peale keeruliste maastike läbimise, tihtipeale on need vanad mahajäetud karjäärid, tuleb silmitsi seista metsloomade, sääskede ja põdrakärbestega. Paras katsumus võib olla raskemate proovide võtmine ja auto peale vinnamine, kuid siin tulevad üldiselt appi abivalmis lahked kolleegid. Vahel võib isegi tuul välitööd takistada, näiteks kui see lagedal turbaväljal proovikotte laiali lennutab ja kogu meeskond peab kulutama aega nende tagaajamise peale. Välitööl kogutud proove analüüsitakse akrediteeritud laboris ning tulemuste alusel valmib lõpuks geoloogilise uuringu aruanne, mis hõlmab ka paanimaterjali ja geoloogiliste läbilõigete joonestamist ning mudelarvutusi.

Maavarade uuringutega seotud välitööde kõrval jätkan uuringuid doktorantuuris alustatud teemadel, mis käsitlevad Läänemere veetaseme muutumist holotseenis (viimase u 11 700 aasta jooksul) ning selle seoseid pärastjääaegse maakerke ja inimasustuse paiknemisega. Ka selle töö jaoks on tulnud palju välitöödel proovimaterjali kogumas käia, seda iga ilmaga, nii maal kui merel. Kui soojemal ajal oleme oma meeskonnaga külastanud rannikulähedasi rabasid ja roninud mööda vanu rannavalle, siis talvel oleme käinud jääkattega Pärnu lahel, et puurida lahe põhja ja koguda proovimaterjali Pärnu jõe kunagisest sängist. Õnneks muudavad suurepärane seltskond ja kambavaim kehvad ilmastikuolud, raske varustuse vedamise ja muud välitöödega kaasnevad aspektid tühiseks. Kui proovid kogutud, mõjub nendega soojades ülikooliruumides töötamine juba väga mõnusa tööna. Pinnaseproovidega tegelemine paistab kõrvaltvaatajale ilmselt lihtsalt liiva ja mudaga mängimisena, kuid saadud andmestik annab väärt teavet meie geoloogilise lähimineviku kohta ja omakorda võimaldab teha tulevikuprognoose.

Seega on sellisel erialal töötaval geoloogil võimalus nautida looduses liikumist, kuid tuleb väga hästi orienteeruda ka kehtivas seadusruumis ning hakkama saada mõnevõrra rutiinse ja täpsust-korrektsust nõudva kontoritööga. Hoolimata pealtnäha füüsiliselt raskest eeltööst töötab Eestis sel alal väga palju naisi.

Kivi all peidus

Oive Tinn, PhD: Mitmekesisuse huvides, arvestades, et minu CV ulatub ajas kaugemale kui kaasautorite oma, kirjeldan alustuseks oma esimest geoloogilist välihooaega tänapäeval mitteeksisteerivas riigis ning paigas, kuhu ilmselt enam kunagi ei satu.

Oli suvi aastal 1986. Vastavalt üleliiduliselt kehtestatud õppeprogrammile pidid tudengid pärast kolmandat õppeaastat läbima suvise menetluspraktika, üldjuhul tehti seda mõnes geoloogilise kaardistamise ja maavarade otsinguga seotud asutuses. Olin pidanud mitu kuud kirjavahetust Kaug-Idas Tšuktšimaal asuva geoloogiavalitsusega, et sinna praktikale pääseda. See oli kõige kaugem punkt maakeral, kuhu üks lihtne Eesti üliõpilane tol ajal üldse sõita sai.

Suhtlemine käis vene keeles, milles erinevalt eesti keelest on grammatiline sugu olemas, kuid minu ees- ega perekonnanimest polnud ei siis ega ole ka tänapäeval võimalik sugu välja lugeda. Seega mäletan Anadõri geoloogiavalitsuse peageoloogi hiigelsuuri silmi, kui ma tema kabineti uksest sisse astusin. Mingil põhjusel on mul alles mälupilt oma tolleaegsest riietusest: jalas tumekollasest presendist traksidega püksid (ise õmblesin!), seljas kollase-punaseruuduline pikkade käistega pluus, pikad heledad juuksed kahte hiiresabasse punutud. Ja pikkust just nii palju, et kõrgematelt riiulitelt asjade kättesaamiseks või sinna millegi upitamiseks tabureti appi võtmisest enamasti piisab. See kirjeldus ei vasta tavapärasele ettekujutusele geoloogist, ega ju? Aasta varem oli Tšukotkal praktikal töötanud meie ülikoolis minust aasta eespool õppinud geoloogiatudeng, suurt kasvu punase habemega turjakas eesti mees. Ju oli peageoloog vaimusilmas ette kujutanud ligilähedaselt sama mõõtu „estoonetsit“ …

Välivarustuse nimetuse all anti mulle laost pisut liiga suur, aga see-eest väga soe vatijope (tuntud kui puhvaika) ja jala otsa kalamehesäärikud, mis mätlikku igikeltsamaastikku ning rohkeid ületamist vajavaid jõgesid-ojasid arvestades on sealkandis küll ääretult praktilised, kuid oleksid mõõtude poolest paremini passinud minust märksa toekamale tundrakulgurile.

Ei mäleta ega loe ka säilinud päevikumärkmetest välja, et tööd, mis seisnes geokeemiliste proovide võtmises – otsisime kulda –, ülemäära raskeks oleksin pidanud. Igaks päevaks määrati kindel marsruut, mille läbimise jooksul tuli teatud maa tagant riidest kotikese sisse mõnisada grammi pinnast koguda. Eeskirja kohaselt, mida küll liiga punktuaalselt ei täidetud, ei tohi sellist tööd üksi teha – teoreetiliste ohtudena tuli arvestada jää- ja muude karude, raske maastiku, arktiliste ilmastikuolude ning laagrist putku pannud vangidega. Esimeste vastu oli seljakotis pauku tegev signaalrakett, teise ja kolmanda vastu treenitud jalad ning eespool kirjeldatud välivarustus. Viimane oht oli lihtsalt vaja teadmiseks võtta. Marsruudi lõpuks kogunes primitiivsesse, kuid mõõdukalt suurde seljakotti kilosid küll märkimisväärselt, kuid mida aeg edasi, seda tugevamaks sai turi. Hooaja lõpuks läks kalamehesäärikutega küngastest üles-alla kulgemine üha libedamalt, jõed ei olnud enam takistuseks ja tundramaastik ei vetrunudki enam üleliia.

Hilisem elu on viinud mind paljudesse paikadesse, tudengiaegne kullaotsija töö Tšukotkal on jäänud lihtsalt üheks punktiks kaardil ning looks, mis kõlab endalegi kui peatükk sarjast „Jutustusi möödunud aegadest“.

Välitöödel on õhtuks väsinud kõik – mehed ja naised, noored ja vanad, kandevõimest olenemata. Näljased samuti, selle väljendamise valjus sõltub temperamendi tüübist. Sääskede, kihulaste ja muude lendavate olevuste talumisvõime on indiviiditi erinev ning minu vaatlusandmete põhjal soost sõltumatu. Reaktsioon kõikvõimalikele ilmastikunähtustele on korrelatsioonis pigem üldise meelelaadiga, s.t muidu rõõmsameelset inimest ei heiduta ka ligunud riided ega üksnes ninaotsani ulatuv nähtavus. Väsinud jalad, villis kand ja valutav selg on tavalised nähtused mõlemal sugupoolel.

Neil geoloogidel, kes alalõpmata vahelduvatest ilmaoludest ja varieeruvatest geograafilistest koordinaatidest palju ei pea, on võimalus teostada end nelja seina vahel, täpselt timmitud stabiilse kliimaga laboris või kabinetis. Kui aus olla, siis suurem osa tööst tehaksegi, või vähemalt vormistatakse, tubastes oludes mikroskoobi ja arvuti taga, mis siis, et sellest põnevaid lugusid pajatada on keerulisem. Füüsilisest sitkusest ja kandejõust määravamaks osutub siin terav pilk, analüüsi-, sünteesi- ja süvenemisvõime mikroskoobi taga.

* Veebis parandatud Johanna Maria Ojapi foto autor, õige on Lennart Maala.