Kui mõni poliitik sulle seletab, et astmeline tulumaks pole majandusele hea, siis ära teda usu. Sulle vaatab vastu mõtteviis, mis kuulub Reagani ja Thatcheri ajastusse: „Hoia kõrge sissetulekuga inimeste maksukoormust madalal, küll siis nende rikkuse kasv kogu ühiskonnale kasu toob.“ Inglise keeles väljendab seda termin trickle-down (otsetõlkes „alla nirisemine“), aga tänapäeval seda enam tõsises toonis kasutada ei sünni. Statistilised andmed on selle paikapidavuse ümber lükanud. Kusjuures ei Reagan ega Thatcher loobunud progressiivsest (rahvakeeli: astmelisest) tulumaksust, liigutasid ainult maksuprotsente madalamale.
Eesti majanduspoliitikas on suurte muutuste aeg. Kahjuks on meil puudu jäänud avalikust arutelust maksusüsteemi üle. Suuri maksumuudatusi tehakse praegu kiirustades ja pärast valimisi. Pärast valimisi kipub nii olema, et poliitilised otsused on juba koalitsiooniläbirääkimistel langetatud ning ratsionaalsed argumendid enam midagi ei mõjuta. Praegu on see tagantjärele tarkus, aga maksudebatt oleks pidanud olema üks valimiste peateemasid. Õieti peaksid arutelud algama kaua aega enne valimisi, et jõuaks keerulised asjad sirgeks rääkida.
Maksudebati üks põhilisi küsimusi on see, kui suure osa meie sisemajanduse kogutoodangust (SKTst) peaks riik kulutama haridusele, teadusele, kultuurile, tervishoiule, pensionäridele, paljulapseliste perede, töötute ja puuetega inimeste abirahaks, kaitsejõududele, politseile, päästjatele ja muudele riigi ülalpidamise osadele. Kas soovime sarnaneda Põhjamaadega ja üles ehitada heaoluriigi või hoiame neis valdkondades kulusid kokku – nii nagu näiteks Ameerika Ühendriikides? Pikas vaates pole ju võimalik kulutada rohkesti ja hoida samal ajal maksud madalal. USAs kogutakse riigikassasse maksudena vaid 27,1% SKTst, Ühendkuningriigis meiega sarnaselt 33,3%, samal ajal kui Prantsusmaal, Taanis, Belgias, Rootsis ja Soomes jääb see 43% ja 46% vahemikku. (IMFi andmed 2020. aasta kohta).
Kuidas koguda palju maksutulu, ilma et majandus haiget saaks?
Maksudebati teine pool keskendub küsimusele, mil viisil me riigikassasse vajalikud tulud kogume. Maksusüsteemi saab nii üles ehitada, et isegi 35%-lise maksutulu kogumine SKTst elanikel hinge kinni lööb. Nii nagu praegu Eestis. Aga saab ka nii, et kogutakse 45%, ilma et rahvas streikima ja majandus vaakuma hakkaks.
Alljärgnev osa on pühendatud ühele osale sellest küsimusest, kuidas makse kogutakse. Räägime sellest, milline peaks välja nägema üksikisiku tulumaks sõltuvalt inimese teenitud tulust. Arenenud demokraatlikes riikides annab üksikisiku tulumaks kõige suurema osa – keskmiselt umbes 43% kõigist maksutuludest.1
Eestis on igas valitsuskoalitsioonis olnud vähemalt üks partner, kes pole nõustunud astmelist tulumaksu kehtestama. Nagu oleks astmeline tulumaks kurjast ja justkui takistaks see majanduskasvu. Rahvale on isegi mulje jäänud, justkui hoiaksid arenenud demokraatlikud riigid sellest eemale. Tegelikult on astmeline tulumaks kasutusel enamikus arenenud demokraatlikes riikides (OECD maades). Sealhulgas kõigis Lääne-Euroopa riikides. Lugejale võib see olla üllatav, aga ülemise astme maksumäär on enamikus Lääne-Euroopa riikides üle 45%. Kõige kõrgem on ülemine aste Taanis (55,9%) ja kõige madalam Norras (39,5%). Ka endise idabloki OECD riikides domineerib astmeline maksusüsteem, ehkki viimase astme maksumäär on neljas riigis alla 30%. Neid ei saa tõemeeli lääneriikide kõrvale seada. Eestist veel madalama tulumaksuga riik on Ungari, kus tulumaksu määr on 15%. Väide, et astmeline tulumaks mõjub majanduskasvule halvasti, ei pea vett. Näiteks Sloveenias, mis praegu on endise idabloki kõige kõrgema elatustasemega riik, on ülemine maksuaste 50%.2
Mis on astmeline tulumaks ja kuidas see töötab?
Makstav tulumaks sõltub seaduses kirjeldatud viisil inimese sissetulekust. Näiteks joonise 1 peenema joonega esitatud graafik kirjeldab seda, kuidas tulumaksu protsent Prantsusmaal sõltub inimese sissetulekust. Seda nimetame efektiivseks maksumääraks. Maksuseaduses oleks sellist graafikut raske esitada. Levinud võte on kirjeldada seadustes nn marginaalset maksumäära, mis joonisel on esitatud rasvase graafikuga. See kirjeldab, kui suure osa iga järjekordselt teenitud euro eest tuleb tulumaksuna riigile anda. Marginaalse maksumäära graafik on tavaliselt trepikujuline ning seetõttu nimetataksegi sellist maksusüsteemi astmeliseks tulumaksuks. Seadus kirjeldab mitte ainult astmete kõrgust (maksumäära), vaid ka sissetulekute vahemikke, kus üht või teist marginaalset maksumäära rakendatakse.
Teeme nüüd läbi lihtsa harjutuse ja arvutame joonise 1 maksuastmete alusel, kui palju tulumaksu maksab prantslane, kes saab keskmist palka, mis on Prantsusmaal 3530 eurot kuus. Maksuvaba tulu on 900 eurot. Selle osa sissetuleku eest ta tulumaksu ei maksa. Vahemikus 900 kuni 2300 eurot on marginaalne maksumäär 11%. Selle vahemiku eest oma sissetulekus maksab ta 1400 × 0,11 = 154 eurot. Järgmine maksuaste on maksumääraga 30%. Selle maksumääraga maksustatakse tema sissetulek vahemikus 2300 kuni 3530. Siit lisanduv tulumaks on 1230 × 0,3 = 369 eurot. Kokku teise ja kolmanda astme pealt makstav summa on 154 + 369 = 523 eurot. See moodustab 14,8% tema sissetulekust. Mis on hulga vähem sellest, mida meil Eestis praegu keskmise palga eest maksta tuleb (19,1%). Igatahes on vale karta, et astmeline tulumaks tavalise tööinimese maksukoormust tõstab. Pigem ikka langetab.
Järgmisena hakkame võrdlema riike, kus on erinevad maksumäärad, käibivad erinevad rahaühikud ja ka keskmine sissetulek erineb. Et võrdlemisel oleks mõtet, esitame järgmisel joonisel x-teljel sissetuleku mitte eurodes ega naelsterlingites, vaid keskmise palga ühikutes. Jooniselt 2 leiame riikide jaoks efektiivse maksumäära graafikud. X-teljel vastab arv 1 alati riigi keskmisele brutopalgale. (Riikide statistikaametite andmeid keskmise palga kohta uuendatakse pidevalt, aga minu andmete kogumise hetkel oli Prantsusmaa keskmine kuupalk 3530 eurot, Ühendkuningriigis 3208 naela, Saksamaal 4375 eurot ja Eestis 1981 eurot.) Silma torkab, et Eestis maksustatakse kõrge sissetulekuga inimesi märgatavalt madalamalt kui võrdlusriikides. Prantsusmaal maksab kaks korda keskmisest palgast kõrgema sissetulekuga inimene tulumaksu 23,2%, Ühendkuningriigis 23,7% ja Saksamaal 29,2%. Sissetulekul kolm korda üle keskmise palga on need arvud vastavalt 29,2%, 29,1% ja 33,5%. Sissetulekul viis korda üle keskmise palga on need 34,7%, 35,2% ja 36,9%. Eestis on kõik need arvud 20%.
On erakondi, kes loevad kõrgete sissetulekute jaoks kehtivat madalat maksumäära Eesti õnnistuseks, teised suureks puuduseks. Üks suur puudus on see, et riigikassasse pole võimalik piisavalt raha koguda, kui rikkad kannavad madalat maksukoormust. Kui tahame kaitsevõimet tugevdada ning õpetajatele head palka maksta, siis peame selleks ka riigikassasse rahuldaval määral vahendeid koguma. Miks peaaegu kõik arenenud riigid juba rohkem kui sada aastat astmelist tulumaksu kasutavad? Lühike vastus on, et maksuraha kogutakse neilt, kellelt seda võtta on. Täpsemalt, maksuraha tuleb koguda nii, et see ühiskonnale kõige vähem kahju tekitaks. Selle printsiibi matemaatilise mudeli esitas 1971. aastal Briti majandusteadlane James Mirrlees ja seda on kasutatud soovituste väljatöötamiseks poliitikutele.3
Veerand sajandit pärast mudeli avaldamist anti Mirrleesile Nobeli auhind.
Miks peaksid rikkad rohkem makse maksma kui vaesed?
Selle mõtte vastu, et kõrgema sissetulekuga inimesi tuleks maksustada kõrgemalt, võib isegi vaesel tõrge tekkida. On neid, kelle arvates inimese teenistus vastab tema tööpanusele ja seepärast on suurema tööpanusega inimestelt ebaaus kõrgemat maksu küsida. Miks peaksid töökad rohkem makse maksma kui laisad?
Sajandeid tagasi on ära proovitud võrdne maksustamine ehk pearaha. Võidakse arvata, et see on kõige õiglasem. Paraku selline maksustamine end ei õigustanud ja tänapäeval ei kasutata seda kusagil. Arenenud riikides kasutatakse hoopis progressiivset (astmelist) maksustamist. Iseenesest on see tugev argument astmelise tulumaksu kasuks, aga ikkagi võidakse arvata, et suurema sissetulekuga inimestele tehakse kõrgema maksustamisega liiga. Statistikaandmed räägivad muud. Näiteks Soomes, mis on heaoluriik, kus majandusliku ebavõrdsuse näitajad on tunduvalt madalamad kui Eestis, oli vahemikus 1990–2004 elanike vaesema poole reaalsissetulek kasvanud aastas keskmiselt 1,1%, samal ajal kui 1% kõige kõrgema sissetulekuga inimestel oli see kasvanud 12,3% aastas.4 Teiste sõnadega, mõistlikul määral kõrgem maksustamine jätab rikkad ikkagi rikkaks, laseb nad isegi veel rikkamaks saada, kui nad enne olid. Kuhu me tahame jõuda, kui me kõrge sissetulekuga inimestel tunduvalt madalamat maksukoormust hoiame kui mujal Euroopas? Kas loodame kiiremat majanduskasvu?
Tegelikult kasvab majanduslik ebavõrdsus. Kõrgema majandusliku ebavõrdsusega riikides on madalam eluiga, vastsündinute suurem suremus, suurem kuritegevus, rohkem vaimsete probleemidega inimesi, rohkem narko- ja hasartmängusõltlasi, rohkem teismeeas sünnitusi, madalamad skoorid koolitestides, sagedasemad majanduslangused jpm. Põhjalikuma ülevaate majandusliku ebavõrdsusega kaasnevatest probleemidest annavad Kask ja Saarts (2023).5
Küüru kaotamine Eesti tulumaksuseadusest
Eesti tulumaksuseadus on ebatavaline, kuivõrd maksuvaba tulu on sõltuma pandud sissetuleku suurusest. Seaduse kohaselt hakkab alates 1200 euro suurusest sissetulekust maksuvaba tulu kahanema, jõudes nullini 2100 euro juures. See tekitab marginaalse maksu graafikule nn küüru. Küüru pole efektiivses maksumääras, nagu võime veenduda graafikust Eesti kohta joonisel 2. Aga kui arvutame, kuidas marginaalne maksumäär sõltub sissetulekust, siis saame astmelise graafiku, mille kolm esimest astet (sissetulekuga 0–654, 654–1200 ja 1200–2100 eurot kuus) on kasvavate maksumääradega (0,20 ja 34,5%), aga neljas aste on jälle madalam kui kolmas (sissetulekul üle 2100 euro on maksumäär 20%). Sa küsid nüüd, kuidas me saame kolmanda astme marginaalseks maksumääraks 34,5%? Marginaalne maksumäär väljendab seda, kui palju peame iga lisaks teenitud euro eest suuremat maksu maksma. Kui sissetulekule lisandub üks euro, siis maksuvaba tulu kahaneb, misläbi maksustatav osa sissetulekust kasvab rohkem kui ühe euro võrra. Täpsemalt, maksuvaba tulu kahaneb 0,7267 euro võrra, mistõttu maksustatav tulu kasvab 1,7267 euro võrra. Sellest 20% on 0,345 eurot, mis ongi marginaalne maksumäär (protsentides 34,5). Teadasaamine, et suur osa sissetulekust on maksustatud 34,5%-lise marginaalse maksumääraga, võib ehmatada keskmist palka teenivat inimest. Ehkki kellegi efektiivne maksumäär üle 20% ei ulatu, on see ebaõiglane, kui keskpärase palgaga inimene saab palgakõrgendusest vaid 65,5% kätte, samal ajal kui kõrgepalgalised saavad oma palgakõrgendusest 80% kätte. Seetõttu ongi maksuküüru kaotamine päevakorras.
Sellise küüru kaotamiseks on mitu võimalust, millest igaüks kas kahandab või kasvatab riigi maksutulu. Esiteks, Reformierakond tahab lihtsalt kolmanda astme maksumäära allapoole tirida, aga see vähendaks maksutulu nende endi hinnangu kohaselt umbes 350 miljonit eurot aastas. Teiseks, küür kaoks ka siis, kui kolmanda ja neljanda maksuastme marginaalsed maksumäärad ära vahetada, nagu keegi sotsiaalmeedias teravmeelselt on pakkunud. Sel juhul oleks riigi maksutulu muudatus praegusega võrreldes peaaegu olematu. Kolmas võimalus küürust lahti saada on see, kui võtame kasutusele ilusa astmelise maksusüsteemi, umbes sellise nagu Prantsusmaal joonisel 1. Kui ülemine maksuaste 45% eestlase ära ehmatab, siis võiksid astmed lõppeda ka 32% juures nagu Poolas. Sissetulekute piirid igale astmele on soovide kohaselt sätitavad; tavaliselt on järgmine piir eelmisest umbes kolm korda kõrgemal. Tuleb muidugi jälgida ka seda, kui palju riik uue seaduse juures maksutulu kogub. Küüru kaotamine ei tohi maksma minna 350 miljonit, pigem peaks see riigikassasse praegusest rohkem tulu tooma. Kui tavalise palga saaja efektiivne maksumäär umbes samaks jääb nagu praegu, siis on riigi maksutulu praegusest kõrgem, sest kõrgema sissetulekuga inimesed maksavad kõrgemat maksu.
Maksuametile teeks astmeline tulumaks üksjagu tööd juurde. Mitte maksude arvutamises, sest sellega saavad arvutid kergesti hakkama, aga sissetulekute varjamine tuleks tõsisemalt esile. Aga see tuleb senisest tõsisemalt üles võtta nii või teisiti.
1 IMF (International Monetary Fund), 2017. Tackling Inequality. Fiscal Monitor.
2 https://taxfoundation.org/data/all/eu/top-personal-income-tax-rates-europe-2023/
3 James Mirrlees, (Ed.), Tax by design: The mirrlees review. Institute for Fiscal Studies, Oxford University Press, Oxford 2011.
4 Markus Jäntti, Marja Riihelä, Risto Sullström & Matti Tuomala, Trends in top income shares in Finland. Top incomes: A global perspective, 2. 2010.
5 Peet Kask, Tõnis Saarts, Liigne ebavõrdsus mõjub kõigile laastavalt. ERR Arvamus 2023, https://www.err.ee/1609151848/peet-kask-ja-tonis-saarts-liigne-ebavordsus-mojub-koigile-laastavalt