Alice Kase ja Neeme Külma näitus „Midagi on õigemat selles“. Tartu Kunstimaja suures saalis 17. XI – 17. XII.

Kunstnikepaari Alice Kase ja Neeme Külma poeetilise pealkirjaga näitus „Midagi on õigemat selles“ on mõtteline järg nende eelmisele näitusele „Edevuses üksi“ Tallinna Linnagaleriis aasta tagasi.² Kahe näituse vahelisel ajal on toimunud palju – kunstnikke tunnustati kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali 2022. aasta aastapreemiaga ning kuraatorit Tamara Luuki sama sihtkapitali sama aasta elutööpreemiaga. Ometi näib, et Tallinna Linnagalerii näitusel jäi kunstnikel midagi pooleli või hinge peale, mis tuleb nüüd Tartu Kunstimajas ära öelda.

Külastasin Tartu näitust päev pärast avamist, kui kunstnikud olid veel kohal. Seekord on nad otsustanud vabaneda verbaalsusest: ühelgi tööl pole etiketti. Külastaja peab loomulikust intelligentsist aimama, et maalid kuuluvad Kasele ja ruumilised esemed Külmale ning et trepikoridori peaaegu nähtamatu, mahajäetud, lukustatud tuletõrjekapike on näituse oluline osa.

Viited näitusele „Edevuses üksi“

Mitmel tasandil viidatakse tagasi eelmisele näitusele. Taas on sisenemisel kesksele kohale asetatud Külma installatsioon, mis Tallinnas kandis nimetust „Pihitool“, ent Tartus eksponeeritud ilma. Tegemist ei olegi täiesti sama tööga, sest sellega on vahepeal mõndagi vapustavat toimunud. Kabiini seina ühte külge uuristatud mustriavad on näinud tuld ja leegiheitjat. Installatsioon veab nüüdses versioonis enda järel raskeid ahelaid ja kivi; puidust seina lõikab imekaunite dekoratsioonidega terariist.

Kabiini sees olles võib avastada anonüümseid luuletusi, mida on terve seinatäis ja mida tahaks lugeda, aga hämaruses ei saa. Nii palju saab aru, et need sarnanevad haikudega. Luuk kommenteeris kedagi tartlast, et nüüd tuleks Külm vastu võtta Tartu Kirjanike Liitu. Luuletused algavad ja lõpevad reaga „Midagi on õigemat selles“, nii et see tekstikogum ongi kogu näituse ainus verbaalne osa.

Tänu Luugile said luuletused siiski tagantjärele loetavaks elektronkirja vahendusel. Need sarnanevadki mingil tagurpidisel viisil pihiga, on väga poeetilised, kohati leebe huumoriga, kohati valusad. Seda valu on näitusel üksjagu palju, valu tunnistajaks on esemed ja materjalid, mida esitatakse kui kunsti­teoseid, samuti seda, mismoodi nendega on kohati ümber käidud.

Valge kuubik, modernistliku pühamu tüpoloogiat esindav ruum on taas talunud kunstniku seinakoorimist eesmärgiga istutada seina sisse puidutükid nagu tärkavad pungad, mille korrapära on eemalt silmale ilus vaadata. Postament kõrgele kunstile on keset saali jäetud esindama iseennast, mitmekordselt klaasiga kaitstult. Ideed võimendas Rachel Whiteread, kes püstitas 2001. aastal Londoni Trafalgari väljaku avaliku ruumi galeriisse postamendi postamendile.

Kase monokroomne maal tühjast lauast on selline, nagu mäletame eelmiselt näituselt, üksnes lõuend on pingutatud seekord alusraamile. Nii Kask maalijana kui ka Külm installatsioonikunstnikuna mõjuvad kui perfektsionistid, kellele justkui täiuslikkus käib aeg-ajalt närvidele, kuna see võib ajada inimese hulluks ja kaugendada teda reaalsusest. Seega toimub näitusel pidev, justkui vastandlike protsesside ringlus – täiuseni jõudmine, selle kaudu ilu saavutamine, veretu vägivald, kontrollitud minnalaskmine ja taas täiuse poole liikumine. Nagu dialoog iseenda ja valmiva tööga, võib-olla ka partneriga, et väljendada väljendamatut.

Viited rõivastele ja värvidele

Järgmisel Kase maalil on noor naine, seljas pisut liiga suur, halvasti istuv kleit, naise füüsisest näidatakse vaatajale aga eakama inimese soonelisi käsi-jalgu. Need käed ja jalad on läbi elanud valusalt palju. Taas tekib silme ette pilt hoopis teisest ajastust – Michelangelo „Pietà“ (1498–1499), kus vanuse järgi 50. eluaastale liginev Maarja on kehalt hiiglane, aga näo poolest teismeline tüdruk. Halvasti istuv kleit noore naise seljas peab dialoogi teise maaliga, millel on kujutatud elegantset kantud pintsakut, mis aga on seest täiesti tühi. Niivõrd suur aegadeülene üldistus peaks kõnetama paljusid.

Kuna Kase maalidel on aeg-ajalt kesksel kohal rõivaesemed ja tekstiilid, meenus veidi ootamatult Facebooki uudisvoost läbi jooksnud õpetlik videoklipp pealkirjaga „Old money color palette“ rõivastuse koloriidi teemal. Seda võiks tõlkida umbes nii: „Kõrgklassi dünastilist raha esindava isiku riietusesteetika värvipalett“. Klipis pakutakse välja samasuguseid värvikombinatsioone, nagu näeme Kase maalidel: must, hall, kreemvalge, rohekashall, maapruun, õrn helesinine, veinpunane jne mitmes hele-tumeduse astmes. Need on looduslähedased sügisesed läbiküpsenud toonid, mille abil pole võimalik taotleda välist glamuuri ega edevust, ent mille sügavast põhjast ilmneb kindel eneseteadlikkus, mis ei pea end põhjendama.

Siit lähevad mõtted muidugi Kase ema Anu Põdra skulptuurideni, mis koosnevad sageli rõivaesemetest ja tekstiilidest ning milles kohati nähakse vägivaldsust. Põdra looming on viimastel aastatel teinud läbi peadpööritava tõusu alates madalast lähtekohast – kunagise nõukogude kunsti unustatud „inetust pardipojast“ kuni Veneetsia biennaali rahvusvahelise kuraatorinäituseni ja sealt edasi, 3. I 2024 avatava näituseni vana Euroopa südames, Suschi muuseumis Šveitsis, kus kuraatoriks Cecilia Alemani. See tähendab tõusu „dünastilise raha“ väga range valikuga tasandini Euroopa kõrgklassi kunstimaailmas.

Kase maastikud, abstraktsuseni jõudvad teosed ehmatavad kergelt oma vastupidise, kontrollitult minnalaskva pintslikirjaga, ja seda eriti suures formaadis, nii et nendest maastikest ei ole võimalik mööda vaadata. Kase maale ja Külma installatsioone ühendavad siin ja seal punased täpikesed, mida on puistatud kõikjale, nii maalidele kui põrandale. Galeriikeskkonnas tähendavad punased täpid vaid üht – teose edukat müüki. Huumor isetäituvast ennustusest ilmneb abstraktse geomeetrilise kunstina.

Veel üks viide

Trepikoridoris asuv peaaegu nähtamatu, mahajäetud, lukustatud tuletõrjekapike sisaldab hoolikal vaatamisel ehtsaid pärleid ning seinal haamrikest klaasi purustamiseks hädaolukorras. Pliiatsiga on õrnalt kirjutatud seinale juhend „Pärlid armsamale“. Pärast näituse suuri ideid ja keerukust kerkib see perifeerne seisukohavõtt kunstnike sügavamast sisimast sõnumina, mis peaks puudutama kõiki näituse külastajaid. Tegemist on ülimalt isiklikke ja samal ajal ühiskonnateemasid kõnetava näitusega, kus inimest käsitletakse eelkõige hingelise ja vaimse olendina.

1 Katkend Neeme Külma käsikirjalisest luulekogust „Midagi on õigemat selles / Tekstiraamat, suvi, sügis“, eksponeeritud samanimelisel näitusel Tartu Kunstimajas.

2 Heie Marie Treier. Tunneta ja vaata! – Sirp 21. I 2022.