Läti teatri esitlusfestival „Skate“ 2. – 5. XI Riias.
Julguse ja teravuse poolest annavad lätlased eestlastele silmad ette, vähemalt nii paistab pärast Riias neljal päeval nähtud kaheksat lavastust. Kolmest siinkohal mõne lausega.
Sõjaõud destilleerituna laval. Kui novembri esimese laupäeva õhtul Riia Uue teatri majast välja astusin, oli esimene mõte, et nüüd olen ma näinud Vene-Ukraina sõda. Tuhandeid uudisfotosid tankidest, droonidest, suurtükkidest, videopilte purustatud majadest ja haavatud inimestest nagunii, aga nüüd olin näinud, kuidas surmahirm ja tapmiskohustus inimest muserdavad ja murravad. Sõjaõud ja -jõud destilleerituna lavale ja peegeldatuna tagasi saali annab aimu, mis võib juhtuda igaühega. Need pole enam abstraktsed kannatused, millele saalis kaasa elades tunda end parema ja uhkemana (kuigi on kahtlemata ka seda).
Natalja Vorožbiti näidend „Lagunenud teed“ (lt „Sliktie ceļi“) on mitmes riigis lavale jõudnud ning tõukub 2014. aastal alanud Vene-Ukraina sõjast Donbassi pärast. Näidendi järgi vändatud film on isegi kandideerinud võõrkeelsele Oscarile. 2022. aasta juunist näeb seda näidendit aga Kristīne Krūze lavastatuna Riia Uues teatris.
Kui lühikestest novellidest koosneva lavastuse sisu ümber jutustada, on lausa ehmatav, kui banaalne on see kõik: naine armub rindel, mees põgeneb valepassiga kontrollpunkti kaudu, sama naine transpordib laibakotis koju oma armastatu peata keha. Mõjusaim novellidest on aga lugu vangist ja vangistajast: viimane alandab ja ähvardab naist ning seejärel armub temasse. Paar inimest isegi lahkus saalist teise vaatuse algul, kui Sandra Kļaviņa ja Kaspars Znotiņš teineteiselt vangi ja vangistajana mõõtu võtsid. Seejuures tuleb toonitada, et see on leebe lavastus, roppustest, vägivallast ja roojast näeb laval vaid märke.
Paljud neist lugudest võivad suuremal või vähemal määral olla ka elus juhtunud, sest Natalja Vorožbit on kogunud sõjatsoonis olnud inimeste lugusid. Sellest siis ilmselt ka novellide pealtnäha banaalne olemus, elu argisus ehedal kujul. Lavakujundus on sõjale iseloomulikes rohelistes ja pruunides toonides. Eredamat värvi näeb vaid siis, kui lavale astub sümboolne sõnumitooja, Ukraina rahvarõivastes lillepärjaga naine, loomulikult kimbu päevalilledega, vabadusvõitluse sümboliga.
Laval toimunut võib kahtluseta nimetada psühholoogilise teatri meistriklassiks. Kogu raskus langebki näitlejatele: loo fookus pole ei võit ega kaotus, ei Ukraina ega Venemaa, vaid inimene. Nimetama peab veel ühe näitleja nime, mida tasub meeles pidada: Marija Linarte. Tema roll on transportida oma peata kallimat.
Miks ma sellest kirjutan? Suuri teatrielamusi kogeb Eestis ikka, aga meie teatris ei leia kuigi palju Vene-Ukraina sõja kaja, viimaste aastakümnete kõige tõsisem julgeolekupoliitiline maalihe oleks justkui meist mööda läinud. Sõja kunstilise käsitluse järele tuleb Riiga sõita.
Võin vaid oletada, miks Eesti teatrile Vene-Ukraina sõda justkui polekski olemas. Värskelt lätlaste sõjalavastust näinuna paistab, et just sündmuste värskus ja poliitilisus on kunstnikule suur võimalus. Vabatahtlikult surma valinud antiikmütoloogia kangelast võib laval mängida ükskõik kui meisterlikult, aga ikkagi ei puuduta ta kunagi vaatajat nii sügavalt kui naine (Sandra Kļaviņa), kes istub keldris ja ootab õudusega, et ülakorruselt tuleb alla rühm soldateid, kes vägistavad teda seni, kuni keha järele annab ja surm talle halastab.
Anne Türnpu kirjutas kümmekond aastat tagasi oma doktoritöös, et lavastajat peab tõmbama tervemõistuslikust väljapoole jääva poole, aga tal peab olema ka kontakt ühiskonnaga. „Kui ta ühest neist lahti laseb, ei saa ta häälestuda pillikeelena,“ märgib Türnpu.* Kristīne Krūze oleks justkui Türnpu teksti lugenud. „Lagunenud teed“ pole aga ainus päevakajalist närvi puudutav lavastus.
Lätlaste saatus kohtusüsteemi taustal. Kvadrifronsi teater mängis lavastust „Ma ei olnud seal. Ei tea ega mäleta“ („Nebiju. Nezinu. Neatceros“) Riia tsirkuse tribüünialuses ruumis, mille lagi toetub mustadele terasvaiadele. Lavastuse kujundus on spartalik, koosnedes järjekorra hoidmise vööpostidest (nagu lennujaamades, sealt saab välja tõmmata lindi ja selle klambriga järgmise samasuguse külge kinnitada) ning ühest kaugjuhitavast elektriratastoolist. Viis tumeda ülikonnaga näitlejat, kolm naist ja kaks meest, ning kuues mees heledas teistest eristuvas rõivastuses. Tema on kohtualune, tema on mõrtsukas, aga ka vabadusvõitleja, kes hoolib ainult Läti iseseisvusest. Vähemalt nii ta ise kinnitab – ja miks ei peaks teda uskuma? Tilluke lava, näitlejad publikule väga lähedal. Ühesõnaga, lavastus, kus näitlejal pole võimalik millegi taha peitu pugeda, kui eksida, võib kõik koost laguneda.
Kārlis Vērdiņši näidend on dokumentaalne, toetub Läti sõjakurjategija Viktors Arājsi kohtutoimikule. Näidend on mitmekihiline, rääkides ühel ajal nii kohtusüsteemi ükskõiksusest kui ka lätlaste saatusest Teises maailmasõjas, praegusel juhul ühe Läti politseiniku osalemisest juutide hukkamisel Riias. Eesti ja Läti ajalugu on selles asjas sarnane: paljudel noormeestel ei olnud valida, kas olla relva-SSis või Punaarmees. Kuidas siis neisse nüüd suhtuda?
Paula Pļavniece lavastuse ja kujunduse ülim lihtsus mõjub, andes kohtuametnike külmusele jõudu, üksikud inimlikud mõtted võimenduvad selle võrra veelgi. Viktors Arājs mõisteti Saksamaal eluks ajaks vangi, aga vaatajale annab lavastus võimaluse mõista ja leppida tema teoga.
Puhastuda, kui soovite. Jällegi, Eesti teatris sellesarnast teemapüstitust ei kohta, kuigi igal aastal on Sinimägedes Saksa sõjaväe veteranide kokkutulek ning ka Lihula samba ümber toimunu elab kusagil varjatult oma vimmakat elu.
Mida hakata pihta laulupeoga? Liepāja teatri „Laulupidu“ („Dziesmu svētki“) üllatas teemapüstitusega. Rasa Bugavičute-Pēce on kirjutanud vandemeeste kogu tüüpi näidendi, kus kaheksa eri vanuses Läti elanikku (kõik ei ole lätlased) palutakse ühte tuppa, kus neil tuleb vastata küsimusele, kas laulupeo traditsiooniga peaks jätkama. Üheksa näitlejat, lavastaja Matīss Budovskis, ümar sümbolistlike elementidega kujundus, pastelsed soojad värvid. Esietendus oli tänavu jaanuaris, pool aastat enne Läti juubelilaulupidu. Bugavičute-Pēce on ka ühe tähtsama laulupeoloo „Tõuse, päike!“ („Lec, saulīte!“) sõnade autor, seega pole kahtlustki, et ta tunneb ja tunnetab tantsu- ja laulupeokultuuri juurteni.
Mõned lõigud lavastuses jäid arusaamatuks: tõlge tõrkus, kui töötaski, siis jäi mul kontekst tabamata, sest sealne publik naeris kohtades, kus eestlase arusaama järgi midagi naljakat ei olnud. Eesti kontekstis võinuksid lavalt kosta repliigid, mis sobiksid Mikk Pärnitsa, Laine Jänese või Anneli Oti suhu.
Kui kõrvale jätta see, et lätlaste laulupeo lugudes on tähtis kujund päike, samuti pole meil Daugavaga võrreldavat jõge, oleks näidendi tekst kohandatav ja lavastatav Eestiski. Laulupeo traditsioon on ju Eestis ja Lätis ühest puust võrsunud, kuigi on hakanud eri suunda kasvama. Ainult et kas Eestis on lavastajat, kes julgeks teha näitemängu, kus arutletakse, kas laulupeoga peaks jätkama? Meie püha laulupidu? Võib-olla Laura Jaanhold, kui meenutan tema „Issanda loomaaeda“ Endla teatris.
„Laulupidu“ oli tänavu Läti teatriauhinna nominent neljas kategoorias ning võitis parima originaalnäidendi auhinna. Lavastuse sõnum on, et laulupidu annab inimestele hääle ja tantsijate elule mõtte (kui see oli enne tantsurühmaga liitumist kadunud). See on Eestiski nii, aga poolpühaks riiklikuks ürituseks kujunenud laulupeo niisugune tõlgendus mõjus ometi üllatavana. Aga jällegi, Bugavičute-Pēce on näidendis võtnud ette ühe suure tüki lätlaste eneseteadvusest – kohmakale tõlkele vaatamata oli saalis istumise järel tükike Läti mosaiigist jälle selgem. Riia ei ole kaugel, võib ise vaadata, kuigi, jah, tõlget inglise keelde sealmaal väga sageli ei pakuta.
* Anne Türnpu, Trikster loomas maailma ja iseennast. EMTA, Tallinn 2011.