Jorge Luis Borges oli üks omanäolisemaid XX sajandi kirjanikke. Õigustatult seostatakse temaga selliseid märksõnu nagu mälu ja unenäolisus, maagiline realism ja sümbolism, labürindid ja peeglid, kabalistika ja kõiksus. Borgese „Liivaraamat. Shakespeare’i mälu“ (tlk Kai Aareleid) uustrüki varjus kulutan mõned read sellele osale Borgese loomingust, mida pahatihti temaga ei seostata – poliitikale ja poliitilisusele.
Borgest nähakse kui reaalsusest eraldunud erudiiti, konservatiivse elitaarsuse kehastust. Kunst kunsti pärast, humanitaaria kaitseingel. Ta on ju kõigest man of letters, nagu ta ise kunagi meeldejäävalt märkis, ja see haakub kenasti märksõnadega, mida paar rida kõrgemal loetlesin. Kuid Borgeses leidub paljugi poliitilist, kui mõista poliitilist kui ühiskondlikku vormi, keele-teadmis-(võimu)kompleksi, selmet defineerida seda vaid kui konkreetset riikliku keha valitsevate organite ja institutsioonide kogumit.
Borgese väljendatud arvamused, mis olid vastuolulised, originaalsed ja selle tõttu ebapopulaarsed, andsid kriitikutele palju põhjust kõik Borgese loomingus poliitilisse puutuv kõrvale heita. Üks neist kriitikutest oli Gabriel García Márquez, kes teatas, et kuigi ta imetleb Borgese „viiulit, millega too oma asju väljendab“, ei saa ta midagi muud teha kui jälestada Borgest inimesena. Sealt alguse saanud traditsioon, mis pidas Borgese keelealast meisterlikkust imetlusväärseks, kuid tema väljaütlemistest kujunenud pilti Borgesest kui inimesest millekski seedimatuks, on omale nii tugevad juured alla kasvatanud, et tänini, kus ajavälises labürindipõrmus ekslev Borges pole juba ammu ühtegi arvamust avaldanud, ei õnnestu tema lugusid poliitilise pilguga lugeda. Kuid nagu Borges ise juba pea poole sajandi taguses intervjuus on täheldanud: „I don’t think a writer should be judged by his opinions. I think when you write you should be judged by what you write, and you don’t write your opinions. Opinions are, after all, on the surface.“1
„Liivaraamatus“ leiduvast „Väsinud mehe utoopiast“ võib leida vihjeid teemale, mis näis autorile juba varasemas loomingus huvi pakkuvat. „See on krematoorium,“ ütles keegi. „Seal sees on surmakamber. Räägitakse, et selle leiutas üks filantroop, kelle nimi oli vist Adolf Hitler.“ Fašism, natsism ning totalitarism oma ühes, teises või kolmandas väärastuses on teemad, mille peale kulutab Borges 1930.–1940. aastatel palju tinti. Kuid Borgese poliitiline biograafia algab varem, see algab pärast Esimest maailmasõda, kui hilises teismeeas Georgie – nagu teda tollal kutsuti – kirjutab patsifistlikult meelestatud luulet koos teiste ekspressionistidega, kellega moodustatud „poeetide vennaskonnaga“ noor Borges end hingeliselt seob.
Georgie kirjutas luulet ka Vene revolutsiooni toetuseks (neid luuletusi oma hilisematesse kogudesse ta mõistagi ei koondanud) ja avaldas arvustuse vormis kiitust anarhistlikult meelestatud Pío Baroja teostele. Hiljem on Borges tunnistanud, et oli tollal anarhist ja vabamõtleja – samamoodi nagu ta isagi, kellega ta suurepäraselt läbi sai ning keda ta kõrgesti austas – ning kirjutas isegi samas vaimus kaks raamatut, mida kunagi trükki ei lastud.2 Teise maailmasõja eel ja ajal ajakirjanduses ilmunud esseed ning tähelepanekud, relvastatud iroonia ja borgesliku nutikusega, võtsid märklauaks antisemitismi, fašismi ja totalitarismi. Kõige borgeslikum neist on ilmselt „Yo, judío“ („Mina, juut“), kus autor vastab Argentina paremäärmuslikus ajakirjas ilmunud n-ö süüdistustele oma juudi päritolu „pahatahtlikus varjamises“. Borges kirjutab, et on austava süüdistuse esitajatele suuremeelselt tänulik, kuid oma kurvastuseks ei leia tunnistust, et keegi tema suguvõsast oleks põlvnenud tollest rassist, millest ta nii kõrgelt lugu peab.
Veel üht märkimisväärset teksti, esseed „Definición del germanófilo“ ehk „Germanofiili määratlus“, võiks lugeda käsikäes lühijutuga „Deutsches Requiem“ (tlk Ruth Lias).3 Mõlema puhul on vaatluse all n-ö ideaalne totalitaarse Natsi-Saksamaa subjekt. Esimeses meenutab Borges jutuajamist ühe argentiinlasest germanofiiliga, kes jumaldab Hitlerit mitte kõikide süüdistuste, kuulipildujate, tapmiste ja valede kiuste, vaid just kõige selle tõttu. Teise puhul on tegemist ebameeldivalt veenva koonduslaagriülema abi monoloogiga: tolle elufilosoofia ja kosmoloogia harmoonilises ülevaates saab Saksamaa kaotust interpreteerida hoopis võiduna.
Jutud „Tlön, Uqbar, Orbis Tertius“ ning „Loterii Babüloonias“ (tlk Ott Ojamaa) on järjekordsed näited selle kohta, missugune intellektuaalne viljakus Borgese loomingust vastu vaatab.4 „Loteriid Babüloonias“ (1941) võib lugeda kui totalitaarse ühiskonna paroodiat. Jutus kontrollib poolmüstiline Kompanii ühiskonda inimeste loteriihuvi abil. Ei ole valitsejaid ega valitsetavaid – kõigest iseennast kinnistav Loterii, mida kõik mängivad. Loterii pole ühiskonna korraldamise tööriist, vaid see ongi ühiskonnakorraldus. Kümme aastat hiljem kirjutab Hannah Arendt – tõenäoliselt kõige tähelepanuväärsem totalitarismist mõtleja –, et totalitaarne režiim ei lepi ühiskonna üle valitsemise puhul väliste meetmetega; ei, see tahab valitseda inimest läbi tema enda.5 Arendti retrospektiivne diagnoos ühildub Borgese kümme aastat varem mõistujutuna esitatud prognoosiga.
Jutus „Tlön, Uqbar, Orbis Tertius“ (1940) saab entsüklopeediast väärastunud reaalsus. Süütu tekst, mille jutustaja Borges avastab „tänu peegli ja entsüklopeedia kokkusattumisele“, meelitab oma näilise korrapärasusega inimesi oma tervemõistuslikku reaalsust loovutama. Jälle vihjab Borges ühemõtteliselt totalitaarsetele süsteemidele: „Kümmekond aastat tagasi piisas mistahes süsteemitaolisest sümmeetriast – dialektilisest materialismist, antisemitismist, natsismist –, et inimesi uskuma panna.“Tlöni idealistlik keel, kus puuduvad nimisõnad, ning entsüklopeedia kui täieliku teadmise metafoor illustreerivad neid vahendeid, mida Borges tuvastas reaalsuse mõistmiseks ja mõtestamiseks.
Kuid maailm pole kunagi olnud korrapärane ning isegi kui on, siis jumalike, s.o ebainimlike seaduste järgi, mida me pole kunagi mõistnud ega hakkagi mõistma. Ning Borges nägi kõiges, mis püüab jätta muljet „süsteemitaolisest sümmeetriast“, kõiges, mis väidab end rääkivat kõikehõlmavate jumalike teadmiste nimel, selge mõistuse vastast poliitilist katastroofi, mis inimmaailma laostab. „Tlön, Uqbar, Orbis Tertius“ näib esmapilgul olevat fantastiline detektiivilugu, mis teeb kõrvalepõike Berkeley idealismi ning viib Hume’i vaimufilosoofia oma ekstreemsuseni, kuid isegi seda võib lugeda poliitilisest perspektiivist – kui üht varasemat kirjalikku reaktsiooni totalitaarse ühiskonna genealoogiale.
Kui nüüd eeltoodu valguses väheke liialdada, võiks isegi öelda, et kogu Borgese looming alates Georgie luuletustest kuni vana, pimeda ja üksildase Jorge ette kantud jutustusteni kannab mingisugust antifašistlikku loori. Kuid samal ajal tasub lisada, et see kõik ei tähenda, nagu oleks Borgese looming poliitiline fiktsioon. Või nagu paneksin ette, et võiksime Borgest lugeda samamoodi, nagu loeme näiteks Orwelli, kes oli selgesõnaliselt poliitiline. Ei. Kuid kui loeme Borgese jutte, siis tasub meeles pidada, et mõned neist6 on kirjutatud sellal, kui Euroopas möllab Hitleri Blitzkrieg ja autori koduses Argentinas elatakse sellele hullusele kaasa. Ning kui taandame Borgese loomingu märksõnadele, siis võiksime nn irreaalsesse loetellu lisada ka totalitarismi ja fašismi ning keele ja ideoloogia. Ehk aitab see mõista, et kõik irreaalne polegi üksnes humanitaariasse puutuv, teksti uppunud raamatukoide valdkond, vaid mõjutab elu rohkem, kui esmapilgul aimata võiks.
1 „Ma ei arva, et kirjanikku peaks hindama tema arvamuste põhjal. Ma arvan, et kui sa kirjutad, siis sind tuleks hinnata selle põhjal, mida sa kirjutad – ja sa ei kirjuta oma arvamusi. Arvamused on lõppude lõpuks vaid pinnapealsed.“ Vt teleintervjuud „Firing Line with William F. Buckley Jr. Borges: South America’s Titan“ (1977), minutid 30.22–30.32. https://www.youtube.com/watch?v=bNxzQSheCkc
2 Jorge Luis Borges, An Autobiographical Essay, lk-d 143, 153. https://gwern.net/doc/borges/1971-borges-anautobiographicalessay.pdf
3 Ruth Liase tõlgitud jutt leidub Borgese kogumikus „Fiktsioonid. Aleph“ (Varrak, 2000).
4 Ott Ojamaa tõlgitud jutud on ilmunud Borgese kogumikes „Hargnevate teede aed“ (Loomingu Raamatukogu 1972, nr 5-6) ning „Fiktsioonid. Aleph“ (Varrak, 2000).
5 Hannah Arendt, Origins of Totalitarianism. Meridian Books, 1962, lk 325.
6 See märkus käib eelkõige Borgese varasemate tööde kohta, näiteks „Fiktsioonid“ ja „Aleph“, kuid nagu näha, esineb sama temaatika ka hilisemas „Liivaraamatus“.