Sirp küsis Pille Lillelt, millega üle 30 ooperirolli  teinud Vello Jürna talle eriliselt meelde on jäänud.

Pille Lill: Vellol oli väga suur jumalik kingitus, loodus oli andnud talle maailmatasemel häälematerjali. Temas oli tohutult töökust, ta oli avatud ja lahtine, rõõmsameelne, väga hea lavapartner. Ta sädeles laval ja rahvas armastas teda väga. Esimest korda laulsime Estonias koos Tubina ooperis „Barbara von Tisenhausen”. Vello debüteeris rahvusooperi  laval veidi varem kui mina, olime siis väga noored solistid. Sealt hakkas pihta kogu meie rollide nimestik: tulid „Boheem”, „Butterfly”, „Don Carlos”, „Traviata”, „Tosca”… Kõige viimane roll oli tal vist „Aidas”. Peaaegu kõik, ligi 30 ooperirolli, olen teinud temaga koos, põhiosa aastatel 1989–1998. Vello suhtumine töösse oli äärmiselt põhjalik. Mäletan kõiki neid huvitavaid arutelusid, mil analüüsisime tegelasi. Edasi hakkad rolli mängima ja  selle käigus tekib partnerlus. Tunnetad teist läbinisti, ei karda, aimad ette teise mõtteid, liigud nii, kuidas partner tahab, ja vastupidi ning unustad muu maailma. Nii tekib energiate kooslus ja see ongi põhjus, miks inimesed ikka ja jälle ooperisse oma lemmikuid vaatama tulevad, et näha tõelisi tundeid ja osa saada selle õhtu ainukordsest „imest”. Vellol oli väga kindel oma arvamus. Kuna olime noored, siis mul oli see õnn, et pääsesin  tema mõttemaailma sisse, hiljem ta sulgus rohkem endasse. Ta otsis ennast ja elas väga üle, kui ei saanud end hääle abil väljendada nii, nagu tahtis. Ta vajas tuge nagu kõik suured kunstnikud. Kuna Eesti on väike riik, siis on iga anne suur väärtus – annete lahkumine liig vara on korvamatu tagasilöök. Väljapaistvaid dramaatilisi tenoreid on Eesti ooperimuusika ajaloos olnud väga vähe ja pärast Vellot on  selles hääleliigis 10–20aastane vajakajäämine. Seetõttu austamegi meie väikese maa kunstiandega inimesi ja hoiame neid rahva teadvuses nii nende eluajal kui ka pärast. Selle konkursiga loodame leida Vello Jürnale väärilisi järglasi. 

Kas Vello Jürnale pühendatud konkurss on ühekordne ettevõtmine või tahate anda sellele mingi regulaarsuse?

Püüan aidata kaasa, et vokalistide konkurssidel oleks Eestis järjepidevus: ühel aastal rahvusvaheline Klaudia Taevi konkurss, teisel Eesti-sisene konkurss, kas PLMFi korraldatud või Hendrik Krummi või Tiit Kuusiku nimeline.   

Keda võistlema ootate ja mida konkursil osalemine noortele lauljatele õpetab?

Konkursist võivad osa võtta Eesti kodanikud ning Eestis alaliselt elavad ja õppivad üliõpilased. Konkursile on registreerunud seitseteist noort lauljat: 10 naist ja 7 meest. See on väikese Eesti kohta suur arv. Osavõtjad on põhiliselt meie muusikaakadeemia üliõpilased ja  on ka juba akadeemia lõpetanud lauljaid. On väga tähtis, et noored lauljad saavad hinnata oma võimeid, vastastikku üksteist võrrelda ja saada tagasisidet oma ala professionaalidelt