Argimütoloog Mati Unt märkas juba varakapitalismi varastel tundidel 1990ndail, et „elu, mis oli aastakümneid küllaltki homogeenne, polariseerub nüüd järjest. Rikkad ja vaesed torkavad üha enam silma ja on tunne, et ka ilusate ja inetute vahemaa suureneb, ilusad muutuvad ilusamaks ja inetud inetumaks.“ Unt siiski sotsiaalset kliimat kohendama ei kippunud, lobises niisama itsitavalt nähtustest nagu Mõis, pornokunn ja Savisaar.

Kui elu kulgeb toitumisauditite ja iluprotseduuride keerises nagu proua Pärtelpojal, on loomulik, et tema vahemaa teistega suureneb ning me elame sellele elevusega kaasa. Kui aga polariseerumine puudutab lapsi, pole olnud kombeks selle üle rind kummis kireda ega õigustavalt targutada, ehkki teame, et arvestatav hulk kaaskodanikke lastele elus ede andmise nimel hingeldab.

Isegi nii küünilise ja jultunud isiku nagu Heiki Kranich hääl värises ja ta artikuleeris halvasti, kui pidi filmis „Vali kord“ Rain Tolgi kokku aetud „Vaesus on rõve“ loosungitega lastele oma emapalka puudutavaid vaateid eksplitseerima: „Reformierakond propageerib inimestest lugupidamist vastavalt sellele, mis inimesed on ära teeninud. Vaesed on ära teeninud täpselt selle, kui palju nad on pingutanud.“

Seetõttu olen aastakümneid au sees pidanud majandusprofessor Kaire Põdra õpetust. Hundiseadusi ja turumehhanisme suurepäraselt tundes on Põder võtnud missiooniks seletada, et hariduses on viimased küll saatanast. Koos Triin Lauri ja André Veskiga pälvis Põder hiljuti Postimehe grandi ning ilmutas haridusõiglusele pühendatud raamatu „Kas Eesti Pisa on viltu?“

Seejärel saime lugeda aga kirjutist „Haridusõiglus on sama vildakas kui Pisa“ (PM 26. X). Meenusid taas Esto TV nihilismi kõrghetked: „Miks ühed inimesed on inetumad ja halvemad kui teised? Küsimus on geenides. Heade geenidega lastest saavad teadlased, äriinimesed, arstid, halbadest geenidest võrsuvad aga pätid ja luuserid.“ Leheloo toon kaldus üsna selles suunas. Hämmastusin, kui allakirjutanud ei olnudki Maimik ja Tolk, vaid haridussotsioloog Voldemar Tomusk.

Tõsi, geenide asemel on Tomuskil aluseks, mille najal töötud-kodutud kõrgestisündinuist lahutatakse „põlvkondadeüleselt akumuleerunud kultuuriline kapital“. Leksika justkui marksistlik, ent mõte ajab ahhetama. Kas tõesti on olemas haridusteadlasi, kes soovitavad kuldlokikesed (keda lällavad „koduta lapsed“ õppimisel segavad) rahvarämpsust eraldada juba laste­aias? Keskenduvad ju Põder ja Lauri haridusõiglusest rääkides peaasjalikult koolieelsele ja algharidusele.

Nii jõhker ei saa üks haridusasjadele pühendunud ja paatoslikult „väikesest kultuurist ja rahvast“ õhetav lapse­vanem ometi olla? Ehk on asi siiski selles, et teadlase tiitliga edvistav ja lugemust segregatsiooni aluseks võtta sooviv kirjutaja pole arvustatavat raamatut lugenudki? Ja seda pole nõudnud ka toimetus, kes on lihtsalt soovinud, et keegi arvaks midagi kõhutunde pealt haridusõiglusest.

Tomusk arvab, tema lapsed on privi­legeeritud, kuna „ema neile sünnist saati õhtuti raamatuid ette luges ja hiljem neile pereisa raamatukogust iga­sugu­seid huvitavaid köiteid kätte juhtus“. Kui teadlane proua kõrvalt ka ise lugeda viitsiks (vähemasti raamatuid, millest kirjutab), jõuaks temani peale haridusõigluse kompleksse temaatika ka teadmine, et tema arusaam pere­mudelist ja soo­rollidest võimendab soolist palga­lõhet, emadus­trahvi (emade väiksem sissetulek võrreldes lastetute naistega) jne.

Ka neid muresid leevendaks õiglasem ja ühtlaselt kättesaadav algharidus. Praegune haridus- ja perepoliitika tekitab aga vähekindlustatud haavatavaid inimesi juurde. Eliitkoolide pürjelite sekka pugedes võib vähem toimetulijaile ju näiliselt selja keerata. Ent kui haridus on vaid eliidile, teevad Tomuski „töötud ja kodutud“ end kuuldavaks Wildersite ja Trumpide toel. Äsjastel valimistel hoiti meil neid ohjes Delfi mõjukate tabelis peesitavate hämarale abrakadabrale pühendunud tüüpide abil. Klanitusest hoolimata halvasti lehkav värk. Panustaksin parem siiski Põdra ja Lauri õpetusele.