Näitus „Conrad Dellingshuseni joonistatud maailm“, koostaja Inna Põltsam-Jürjo, kujundaja Krista Lepland. Tallinna linnaarhiivis 6. X – 31. XII.

Conrad Dellingshusen (1527–1603) oli tähelepanuväärne mees. Ta oli XVI sajandil oma kodulinna hea käekäigu nimel tegutsev linnaametnik – sündik ja raesekretär. Selleks et sündikuks saada ja hakata raele juriidilist nõu andma, oli vaja korralikku haridust. Dellingshusen oli õppinud kolmes ülikoolis – Rostockis, Wittenbergis ja Leipzigis. Sündikuna seisis ta linnavalitsuse hierarhias kohe pärast bürgermeistreid ja enne raehärrasid. Balthasar Russow pidas vajalikuks teda oma „Liivimaa kroonikas“ eraldi esile tõsta: Dellingshusenit peetakse ka üheks Russowi peamiseks toetajaks ja informandiks kroonika kirjutamisel. Dellingshuseni tegevusest annavad tunnistust pea kakskümmend köidet raeprotokolle, lisaks hulk kohtuprotokolle, märkeraamatuid ja kirjavahetust. Kui Dellingshusen suri, märgiti raeprotokollide raamatusse, et ta oli Tallinna teenistuses olnud kokku 44 aastat.

Raeprotokollide kirjutamist alustas Dellingshusen 1570. aastate lõpul, tema käekiri on kord rahulik ja kalligraafiline, kord kiirustav ja sodine. Uue aja märgina kasutas ta araabia numbreid. Kirjutamise kõrval on ta leheservadele pidevalt joonistanud. Neist sadadest rae dokumentidesse jäänud piltidest ongi ajaloolane Inna Põltsam-Jürjo koostanud väga inspireeriva näituse „Conrad Dellingshuseni joonistatud maailm“.

Sulejoonistused ja ajalugu

Dokumentidest leitavad sulejoonistused on enamasti esteetiliselt vähenõudlikud ja raskesti tõlgendatavad ning jäänud kunstiajalookirjutusest kui marginaalsed välja. Ometi on tegu laialt levinud nähtusega, mis moodustab visuaalkultuuris mitte küll suure, aga see-eest tähendusrikka lõigu. Oma paberitesse on joonistanud nii kirjanikud (Aleksandr Puškin, Franz Kafka, Sylvia Plath jpt) kui ka poliitikud (Winston Churchill, mitmed USA presidendid), kui nimetada vaid kõige kuulsamaid juhtumeid. Kohalikust keskajast olgu siin näiteks joonistused Tallinna rae arveraamatute marginaalidel¹ ja dominiiklase David Sliperi triviumikonspektis.² Kindlasti on sulejoonistustel seni kasutamata potentsiaali kunagiste inimeste vaimumaailma uurimisel. Neis kajastuvad omalaadne teadvuse vool, automatism, aga ka ajastu kultuurilised konventsioonid ja seosed tekstiga.

Dellingshusenist maha jäänud pildi­korpus on tähelepanuväärne. See on tekstiga mitte suhestuv ja esmapilgul täiesti metsik materjal, mida Põltsam-Jürjo on näituse tarvis süstematiseerinud ja mõtestanud. Tänu sellele, et ta on piltide kui ajalooallikatega töötanud ka varem ning omandanud visuaalse „kirjaoskuse“,³ avastas ta Tallinna rae protokolle sirvides Dellingshuseni joonistustes midagi, mida varem märgatud pole: needki ei ole lihtsalt suleproovid või koosolekutel tekkinud kritseldused igavuse peletamiseks, vaid tema mõtete, hirmude, ihade ja ajastu moesuundumuste kunstilised refleksioonid.

Põltsam-Jürjo koostatud näitusel on Dellingshuseni tillukesed sulejoonistused esitatud kunstiteoste ja ajaloo pildiliste allikatena. Näitus koosneb kahest osast, millest üks annab ülevaate Dellingshuseni ajast ja loomingu kontekstist ning teine tõstab digitaalselt suurendatuna esile tema sulejoonistused. Umbes poolsada eksponeeritud joonistust on esitatud teemade kaupa. Piibellikult, ja varauusaegsele kunstile igati sobilikult, on näituse joonistuste saali üheks esimeseks teemaks „Eeva tütred“. Esitatud prouade ja preilide portreed reedavad, nagu kirjutab Põltsam-Jürjo piltide saatetekstis, et „joonistaja pilk on märganud naise ilu ja salapära, pannud tähele tema haprust ja nukrust. Seal­samas on ta andnud järele eevatütarde siivutusele ja patu petlikele ahvatlustele“. Kuid see pole ometi veel kõik! Kunstiajaloolasena näen ma selles, et Dellingshusen on kujutanud nii sõstrasilmseid noorikuid kui ka kongus ninaga vanureid ning nende kahe äärmuse vahele jäävaid naisetüüpe, tema kui renessansiinimese huvi erinevate inimloomuste ja karakterite vastu.

Midagi enamat kui kübarad või lihtsalt narrid

Samas karakterite välja joonistamise võtmes näen ma näitusel ka peakatete alateema pilte. Piltidel, mille puhul Põltsam-Jürjo ajaloolasena esitleb peakatteid kui XVI sajandi inimeste seisuslike, mitmesuguste rõivamäärustega paika pandud, eri materjalidest valmistatud atribuute, näen mina kunstiajaloolasena Dellingshuseni soovi määratleda erinevaid inimtüüpe.

Teistest oma sopilise ja kellukestega kaunistatud mütsi ning kõikvõimalikke grimasse tegeva näoga eristuvad Dellingshuseni joonistuste seas narrid. Omaette inimtüüp, kelle roll keskajal ja varauusajal, nagu Põltsam-Jürjo on kirjutanud, oli koondada endasse „nähtusi väga laial skaalal, mis ulatus hullumeelsusest üle jumalasalgaja ja valusa tõe rääkija kuni lustliku meelelahutajani välja“. Dellingshusenit, pole kahtlust, on huvitanud narr kui maailma olemust omal moel kokku võttev, seda enesesse koondav tüüp. Just nimelt tüüp, kelle riukalikku loomust ei märgista üksnes narrimüts, vaid reedavad ka kõõritavad silmad ja silmatorkavalt pruntis huuled või paks rippuv alahuul.

Lühidalt – mulle tõesti paistab, et ka neil piltidel, kus Dellingshuseni tähelepanu näibki olevat oma kaasaja moe ja selle narruste kujutamisel, ei kao karakterid kuhugi: karmusele ja/või kelmusele osutavad kongus ninad, tahtejõule viitavad tugevalt etteküündivad lõuad, erakordsest tarkusest kõnelevad kõrged laubad jms – osutavad ühe- või teistsuguse mütsi ja kroonikandja varjamatule olemusele. Mis puutub aga joonistuste grotesksusse, selle spetsiifilisse vormi, siis sellel on siin kanda oma kindel retooriline roll, mis sarnaneb kõnes rõhutatud sõnade ja paisutatud väljenditega.

Läbi võõraste enda juurde

Raeistungitel inimest ja inimilma joonistades analüüsinud Dellingshusen pidi paratamatult mõtlema mitte üksnes heale ja halvale, vaid ka omale ja võõrale. Temaaegses Tallinnas ja selle ümbruses liikus sageli võõraid, rahupäevil ida­maiseid kaupmehi ja Liivimaa sõja ajal Vene vägede asiaatlikke horde. Tänu kiiresti levinud trükikunstile jõudsid Tallinna ka teated kaugetest ja eurooplaste poolt värskelt avastatud maadest. Uus info vajas mõtestamist, seniste teadmiste ja piltidega, inimeste ja nende maailmade karakteritega seostamist. Seda enam et ainult võõrale, nn Teisele, vastandumise kaudu selgub see, kes sa ise oled ning küsimus inimese, tema individuaalsuse ja kuuluvuse kohta järjest tähtsustub.

Dellingshuseni aeg – varauusaeg – oli rahutu: maadeavastused, trükikunsti võidukäik, ususõjad, Liivimaa sõda, võimuvahetused jms – mis paratamatult tekitas hirmu ja apokalüptilisi mõtteid. Nii pole ka imestada, et Dellingshuseni sulejoonistuste seas leidub külm- ja tulirelvi, mitmesuguseid võõraid veidraid tegelasi, koguni deemoneid ja muid peletisi ning muidugi surnupealuu – üks kõige levinumaid motiive kesk- ja varauusaegses kunstis – meenutamaks elu kaduvust, ütlemaks: memento mori!

Füsiognoomiline pööre?

Dellingshuseni joonistused, olgu rõhutatud, ei ole seotud raeprotokollide sisuga. Selles on näituse koostajal kui ajaloolasel kahtlemata õigus, nagu ka selles, et kujutatud peakatted, ehted, rõivad, relvad on osa raeametniku kaasajast, sealhulgas selle fantaasiast. Aga kui vaadata Dellingshuseni pilte kunstiajaloolase silmadega, siis tuleb juurde veel üks sündikuse maailma iseloomustanud tahk – huvi füsiognoomika vastu. Nimelt oli Dellingshuseni ajaks antiikajal sündinud huvi inimese välimuse ja iseloomu seoste vastu sedavõrd hüppeliselt (võrreldes läbi keskaja püsinud huviga) kasvanud, et vaevalt kolmes ülikoolis käinud ja üle-euroopalisi kontakte omanud mehele see Tallinnaski tundmata sai olla.

Lisaks sõnalistele trükitud inimtüüpide kirjeldustele hakkasid XVI sajandil kiiresti levima inimeste pildilised ja oma aja kohta teaduslikud karakteristikad. Seda enam et leidus neid, kes kunstnikelt portreedele teaduslikku lähenemist lausa nõudsid, väites, et kui kunstnikud ei süüvi astronoomiasse ja astroloogiasse ehk ei arvesta tähtede jõu ja mõjuga inimesele, see tähendab, ka inimese, eriti tema näo ja käte füsiognoomiliste omadustega, siis on nende loodud portreed ebatõesed või koguni võltsid. Ühesõnaga – füsiognoomika oli Dellingshuseni ajal meetod, mis pidi aitama jõuda inimese väliste tunnuste kaudu lähemale tema tõelisele tuumale.

Arvan koguni, et Dellingshusen tegeles raekoosolekute ajal talle ettejuhtunud inimeste olemuse analüüsiga, isegi kui teadmata jääb, mil määral pidas ta joonistades silmas konkreetseid inimesi või mil määral andis fantaasiale vaba voli. Sellele, et Dellingshusen tegeles füsiognoomikaga, osutab otseselt asjaolu, et ta ei joonista inimestest täis­figuure, vaid karakteriseerib valdavalt ainult nende päid ning ka siis enamasti nende profiili kui kõige kõnekamat „näitajat“ füsiognoomika mõõdupuul. Mis ühtlasi tähendab, et Dellingshusen võis joonistades treenida oma silma ette juhuks, kui tal ükskord tõesti tuleb mõnel Tallinna jaoks tähtsal diplomaatilisel kohtumisel kellegi varjatud kavatsusi läbi näha.

Teema kokkuvõtteks võiks öelda, et isegi kui füsiognoomika on oma paljudes vormides ebateadus ja tänapäeva eetiliste tõekspidamiste taustal ohtlik, moodustas see antiik-, kesk- ja (vara)uusajal nii tekste kui ka pilte loonud ja nautinud inimeste jaoks märgisüsteemi, mida mõisteti lugeda. Seega võiks Eesti kunstiajalookirjutusse keelelise, kultuurilise, kognitiivse, performatiivse, pildilise vms pöörde kõrvale võtta ka füsiognoomilise pöörde, mis näib päris hästi sobituvat meie keha- ja kommunikatsioonikesksesse aega ning mille abil saaks testida tuhandeid vanu pilte, ennekõike portreid. Kui see tegevus teadus- ja kultuuriajalooga raamistada, siis on see hoopis süütum kui see, mida teevad tänapäeva näotuvastusprogrammide algoritmid (mille puhul on juba ka osutatud rassilisele kallutatusele), või inimeste hindamine ja tööle võtmine „näo järgi“. Ja see on hoopis midagi muud, kui kellelegi prillide soovitamine tema näokuju järgi.

Kas tuleb tuttav ette?

Just sellist pealkirja kannab Dellingshuseni näituse asjalik ja lõbus lõpp, mis kinnitab üle, et Dellingshusen oli oma aja visuaalne kroonik. Nii saab vaataja teada, et Dellingshusen on kopeerinud Rootsi kuninga Johann III ja Tallinna linna väikest pitserit, joonistatud detailselt XVI sajandi krõlli ja ilmselt ka Tallinna kaupmeeste Suurgildi maja lõvipeaga uksekoputit. Kas samas eksponeeritud, Jaan Krossi „Kolme katku vahel“ ainetel vändatud mängufilmis Balthasar Russowi osa täitnud Georg Otsale üllatavalt sarnane baretiga, moekalt prille kandva mehe portree on tõesti kuulus kroonik ise, jääb küll lahtiseks, aga toob näituse koostajale tunnustust. Aga see pole veel kõik!

Põltsam-Jürjo, terava ja kavala pilguga ajaloolase ohhoo-elamustega pikitud näituse krooniks on Dellingshuseni mõttelennu, tema ühe fantaasiapildi võrdlus tegelasega Riho Undi ja Hardi Volmeri animafilmist „Nõiutud saar“ (1985, Tallinnfilm) ning teise ja kolmanda võrdlus tegelastega Jüri Arraku maalidel „Arlekiin“ ja „Mask embuses“ (1983, TKM ja EKM). Viimase näiteks toodud pildi kõrvale võiks panna, muide, ka varasemaid, 1920.–1930. aastatest pärinevaid Eduard Wiiralti kompositsioone (EKM), mis kujutavad mehe nina londiks ja koguni falloseks venitamist. Niisuguste mehenägude kordumine mitmesaja-aastase vahega osutab pildikeele ja -loome ühele võimalikule universaalile.

Teadlik ja teadvustamata kritseldamine

Lõpetuseks tuleksin tagasi sulejoonistuste kui kritselduste juurde. Pildilised kritseldused sünnivad ajutegevuse käigus, olgu teadvustatult või mitte. Mis hetkel saab alateadlikust kritseldamisest teadlik, on juhtumiuuringut eeldav küsimus.

Selge on aga see, et inimesed on kõikvõimalike tasapindadele pildikesi kritseldanud n-ö aegade algusest saadik, meenutuseks: veelinnurahva luiki, kütte, venesid jms kujutavad kalju­joonistused Uuralites või Muhu kiriku altari taha krohvi sisse kraabitud laevade pildid. Ajas lähemad näited võib leida laste koolipinkidelt ja -vihikutest, kaugeltki mitte ainult XX–XXI sajandi „laste­maailmast“! Tarvitseb vaid linnas ringi käia, mõnda kohta sisse astuda ja märgata – kritseldusi on, ja mitte vähe. Kui saaks nende tegijailt küsida, miks nad kritseldasid, siis – ma olen täiesti kindel – jääksid mitmedki vastuse võlgu. Isegi tunnustatud kunstnike tippteosed saavad aeg-ajalt alguse mõnest kellegi teise või iseenda alateadlikust kritseldusest, millega hiljem ja täielikult ärkvel olles edasi töötatakse.

Kritseldused ei sünni ainult igavusest. Seda võin oma kogemuse põhjal kinnitada. Nii mõnigi kord on lehe­servale joonistamine olnud põneva loengu või intrigeeriva koosoleku pinge maandamine. Alateadlik? Nii ja naa. Seega arvan, et ka Dellingshuseni joonistuste taga on rohkem kui raekoosolekute oletatav igavus ja huvi inimloomuse vastu. Sündiku joonistustes on aimatav tema alateadlik mõttevool. Paraku, tõsi, ei ole võimalik kontrollida, mida Dellingshusen ise oma kritseldustest arvas.

Kuidas ja kuhu edasi?

„Eesti kunsti ajaloo“ II köide (aastad 1520–1770), kuhu Dellingshuseni joonistused oleksid sobinud, ilmus sarjas esimesena juba pea kakskümmend aastat tagasi. Selle aja jooksul on kunstiajalookirjutus palju muutunud, juurde on tulnud nii uusi uurijaid kui ka teemasid. Samuti on teisenenud arusaam sellest, mis kunstiajalugu üldse on – uurimist ja mõtestamist on väärt mitte üksnes kunstimaastiku tipp, vaid ka selle äärealad. Viimasena, alles tänavu suvel ilmunud „Eesti kunsti ajaloo“ I köide (aastad 1100–1520) on juba tulvil visuaalkultuuri uuringute mõiste alla mahtuvaid näiteid. Paraku on sulejoonistused, nagu igasugune muu raamatukunst, seekord ikkagi välja jäänud.

Dellingshuseni pärand tekitab küsimusi ja kuuldusi, et Tallinna linna­arhiivil on plaan koostöös Põltsam-Jürjoga anda välja suurem Dellingshuseni joonistuste kataloog. Lisan omalt poolt julgustuseks, et Dellingshuseni joonistused peaksid edaspidi kuuluma Eesti, aastakümnetega teineteisest lahutamatuks saanud kunsti- ja visuaalkultuuri ajalukku, nagu ka näiteks David Sliperi ja Juri Lotmani joonistused.

1 Juhan Kreem. Linnaametnik joonistab. Sulejoonistused Tallinna rae keskaegsetes arveraamatutes. Tallinn, 2009.

2 Tiina Kala. Euroopa kirjakultuur hiliskeskaegsetes õppetekstides. Tallinna dominiiklase David Sliperi taskuraamat, Tallinn, 2001, lk 142-143, 170, 179–182.

3 Meenutuseks – 2010. aastate algul oli Inna Põltsam-Jürjo kaastatud Friedrich Ludwig von Maydelli ajaloopiltide (1839, 1842) uurimisrühma ning analüüsis kunstniku kujutatud Baltimaade XII-XIII sajandi inimeste rõivaid, soenguid ja habemeid. Ta on üks raamatu „Friedrich Ludwig von Maydelli pildid Baltimaade ajaloost“ (Tallinn, 2013) autoreist.