Seda lugu ajendas mind kirjutama oktoobrikuus Eesti Rahva Muuseumis avatud näitus „Mets vastab, allikas kõnetab“, kus vaatamiseks on välja pandud eesti kunstnike konkursitööd, mis on ajendatud otse loodusest saadud ideedest. Paljud kunstnikud mainisid, et algul nad kahtlesid, kas oskavad midagi sellist luua, aga tulemus on vapustav. Erilised on konkursi võitnud ehtekunstniku Katrin Veegeni ehted, aga minu vaieldamatu lemmik on Anu Paali ehtekollektsioon, milles kasetüve oksamuster ja seinakorba kollane paitus haavatüvel. Just. Ehe ehe. Mõne kunstniku ehe on nii ehe, et veidi hämmastaski. Aga uskuge, jänesepabula kuju ongi nii kaunilt ümarovaalne, lumise metsa pärlirida, et päritolu teadmata võivad need nöörile lükituna tõesti kaunid paista.
Kuigi see ERMi näitusesaal ei ole väike, ei mäleta ma sellist rahvamurdu, mis näituse avamisel vitriinide ja stendide vahele valgus, ega ka kerget trügimist nagu kusagil maailmakuulsate kunstiteoste ees Lääne-Euroopas. Eesti tingimustes pisut ebaharilik. Aga miski lummas, igaüks pidi saama iga ehet lähemalt silmitseda, uurida, sest need olid külgetõmbavalt ilusad.
Loodusinimesena olen end ikka kunstivõhikuks pidanud, sest sageli ei lange tänapäeva kunsti ja minu mõistetav ilu kokku. Seekord oli teisiti. Ja see panigi mõtlema, et just loodus on see, mis loob võimaluse ühtemoodi mõistetud ilust. Ürgilust. Ehedast ilust.
Kord pidin abikaasa Mikk Sarve asemel minema rääkima ilust, sest Mikk oli kokkulepitud päeval haigeks jäänud. Ta andis mulle kaasa oma Power Pointi ettekande, kus oli määratletud ilu mõiste, toodud rahvapäraseid kujundeid, mida vanarahvas ilusaks ja vägevaks pidas – kaheksakand, viisnurk, punased tikandid käistel ja kaeluses, kuldlõikes talumajad, regivärsis rahvalaulud. Mingil hetkel keset ettekannet sain ma aru, et ei suuda rääkida samasuguse kirega sellest ilust. Et ma ei mõista kõike seda ilmselt samamoodi kui mu kaasa. Ja ma pöörasin ümber, hakkasin rääkima metsa ja allikate ilust, sellest, kui kaunilt suudavad laulda linnud, milline ilu on rabas augustikuu hommikutel, kui ämblikuvõrkudes pärlendab udu, kui sügavsinine on Oostriku allika põhi, milline harmoonia on taimedega värvitud lõngadest kootud seelikutriipude värvides, kuidas varakevadisest mustvalgest maastikust ilmuvad äkki õhetavad kaseladvad ja sügav metsasinine. Kuidas ükski värv ega kujund ei ole rohmakas ja pilti sobimatu.
Just sedasama ilu äratundmist ja loomist on kogenud paljud mu taimekursustel. Siis, kui palun leida metsast taim, mis kutsub, meelitab endaga tuttavaks saama. Seesama taim saab ajalehtede vahel kuivaks triigitud ja pildiraami sisse klaasi alla sätitud. Paljusid hämmastab, kui ilus näeb välja selline lihtne pilt. Aga siis tuleb raskem osa, nad peavad sedasama klaasi all olevat taime joonistama. Sellega on samamoodi nagu pärast häälemuret laulutundides, kus muusikaõpetajad on millegipärast paljudele öelnud, et kui teised laulavad, siis sina ole vait, et su valesti laulmine ei kostaks. Nii on paljudele ka kooliajal selgeks tehtud, et nad ei oska joonistada, nende loodu ei ole ilus. Et on vaid kunstiandega lapsed, kes sellega hakkama saavad.
Aga nüüd, kui hakatakse klaasi alla pandud taime joonistama, sageli keeleots hammaste vahelt väljas, haarates peotäie rohelisi, kollaseid ja punaseid pliiatseid (muide, punaseid õisi on meie looduses vähe), jäljendatakse perfektselt iga viimast lehekurdu ja kroonlehe varjundit. Ja pildid, mis nii valmivad, on hämmastavalt ilusad. Nii ilusad, et inimesed pakivad hoolega oma herbaarlehe ja joonistuse koju viimiseks kaasa. Mitte mingil juhul ei taheta seda kellelegi ära anda. Neil on üle hulga aja hea meel õnnestumisest, nad on loonud kunstiteose. Ja kõik said sellega hakkama.
Ühesõnaga, loodust jäljendades ei saa me mitte kunagi alt minna, tulemus on ilus. Looduse ilu on üheselt mõistetav ilu.
Tõsi, meie kätes on võimalus seda ilu räsida. Looduslik mets on meie silmis ilus. Ilus ei ole tuulest räsitud seemnepuudega lageraielank või harvesteri radadega harvik. Ilus on loogeline oja, kole on kraavi aetud põlluvesi. Ilus on laugaste ja männijässidega raba, häirivalt kole on surnud freesturbaväli.
Siiski, looduslikkus pole veatu. Eriti teavad seda need, kes on püüdnud lilli pildistada. Ikka on mõni putukas mõne kroonlehe ära ampsanud või lehe augustanud. Tänapäeval parandatakse piltidel sellised augud Photoshopiga, tegelikult teeb sellise korrektuuri alati ka inimsilm ise. Meie mälestustes on kõik õied ühesuurused ja terved. Ilusad. Mu vanaema Ellen Vilbaste, kes taimedest herbaarlehti valmistas, selliseid, kus rukkilillesinise värvid on säilinud veel 50 aastat hiljem, võttis taimepildi tegemiseks kõik lilled lahti – õied ja varred ja lehed kuivatas eraldi. Ja siis õmbles need pildiks kokku, tulemuseks täiuslik, veatu ja õierohke rukkilillepahvak. Imeilus. Päris sellist ei kohta looduses kunagi, aga just selliseid joonistavad mälu järgi piltidele ja maalivad maalidele kunstnikud.
Tänavu Lindora laadal kohtasin üht puukunstnikku. Tal olid müügis klassikalised puust väljaraiutud karud, aga ka mõned täiesti kummalised fantaasialoomad. Kui raidkaru kohta küsisime, saime stampvastuse, palju maksab ja kuidas seda hooldama peab. Aga kui ühte kummalist olendit uurima jäime, siis lõid mehe silmad särama ja ta pajatas pikalt, kuidas ta juurikates olendeid näeb ja kuidas need puu seest välja tulla tahavad. Loovad iseennast, nii et ta ei saagi muud teha kui neil sündida lasta. Me ei saanud ja ei saanud sealt metsakunstniku juurest edasi.
Olen kord käinud ka Edgar Valteri juures karikatuuride järel ja mäletan, kui harmooniline oli see längu vajunud sammaldunud katusega majake ja selle ümbrus. Just selline üksildane paik paneb kunsti nägema – nägema kunsti igas tarnamättas ja veesilmas. Ka mu allikapiltide veesilmades on sageli kummalisi olendeid ja nägusid ning neid ei näe seal ainult mina, vaid ka mu kuulajad. Ilu ja harmoonia, põnev ja salapärane kunst on peidetud kõikjale loodusesse, kas või nendesse Põhjamaade graniitkaljudesse, mille pragusid ja lõhesid kokku viies väga vana kunst sündis. Needsamad kaljujoonised, mida alul viidatud näituse kokkupanija Kärt Summatavet oma ehetel kujutab ja loob, panevad mingi ürgtunnetuse mõjul meil südame kõvemini põksuma.
Ega ma mõistagi, kuidas saab laps kunsti õppida betoonseintega klassis või kunstnik teha tõeliselt kaunist tööd steriilsetes valgetes ruumides. Mets maalib, allikas voolib. Loodusliku ilu märkamises jääme kindlasti veel aastateks tugevamaks kui tehisaru, seda ei saa meilt arvutid võtta. Kuigi, jah, mu varalahkunud sõbranna, klaasikunstnik Anne Vasar, tavatses ikka öelda, et loodusmaalid millegipärast ei müü.
Jõuluaeg on kohe käes. Ja kõige ehedam jõuluehe tuleb meile metsast. Ei maksa end lasta eksitada juttudest, nagu oleks karjamaa servast või alusmetsast kuuse raiumine suur patutegu metsa vastu. Kindlasti ei ole. Ühe tehiskuuse loomiseks hävitatakse loodust kordades rohkem. Ja ma loodan, et ei saabu enam kunagi aeg, kui toas peituvat jõulukuuseilu peab paksude kardinate taha varjama.