Eesti Meestelaulu Seltsi (EMLS) 35. aastapäevale ja Gustav Ernesaksa 115. sünniaastapäevale pühendatud mees- ja noormeestekooride konkurss 26. XI EMTA suures saalis.

Viieaastase intervalliga peetav võistulaulmine peegeldab meeskooride hetke­seisu ja tõi seekord pealinna 19 koori. Särama jäi suurepäraseid esitusi, kuid südant närib kahtluseuss meeskooride järelkasvu pärast. Konkursi žürii esimees, rahvusmeeskoori peadirigent Mikk Üleoja ütles laulumeestele: „Täna võidavad kõik.“ Nõus.

EMLSi (asutatud 1988) tegevus on olnud märkimisväärne: seltsi eestvedamisel avati Tallinna lauluväljakul Gustav Ernesaksa mälestussammas, taaselustati laulu- ja tantsupeo tule teekonna traditsioon ning Toompeal rahvuslipu heiskamise tseremoonia riigi aastapäeva varahommikul. Poiste- ja meestelaulu edendamisega hoitakse au sees isamaalisust, meeskooride konkurss on selle eesmärgi püüdlemiseks parim moodus.

Oh, koorikonkurss, mu arm! Nagu alati, nii etteaimamatu ja erutav. Jälle oli nii kehvasti hääle kätteandmist kui ka kommipaberiga krõbistajaid. Kulmu ajas kortsutama aga konkursibukleti puudumine. Suurepärane õhtujuht Margus Arak palus korduvalt keskkonnasäästlikku hoiakut propageerides kuulajail infot otsida mobiilist. Ajal, kui maailmas võideldakse helendavate ekraanide vastu publiku poolel, oli see läbimõtlematu otsus. Ja digiprügi on ka prügi. No ja kui juba läks hädaldamiseks, siis oleks ikka võinud EMTA saali ette ühe catering’i kutsuda: väike Jägermeister ja lihapirukas oleks paljudele ära kulunud. Praeguses majandussurutises oleks iga vähegi krapsakam kohvipakkuja esimese kõne peale ajutise kohviku üles pannud. Aga noh, ega me läinud sinna söögipoolist taga ajama, otsisime ikka vaimutoitu – ja seda jagus.

Konkurss kulges ladusalt ja pigem akadeemilises õhustikus. Kooride esinemisjärjekorra oli valinud tehisintellekt ning kolmes kategoorias laulvate kooride eel alustasid konkurssi noormeeste­koorid.

Püha Miikaeli Noormeestekoor (dir Kadri Hunt ja Karin Veissmann) paitas kõrva pehme ühtlase vokaaliga. Tegemist on nõtke, heast materjalist koosneva kollektiiviga, nende bassirühma lisab mehisemat tämbrit kindlasti aeg. Kadri Hundi teose „Üte taadi tammekese“ esituseks ootasin ehk arhailisemat karakterit, kuid üldmulje oli suurepärane. Saue Noorte Meeste Koor tegi südi etteaste: Eduard Tubina „Õhtulaul“ jäi pisut suureks ampsuks, selle silus noortele meestele väga sobiv Priit Pihlapi „Kuninganna“ Evald Raidma seades. Dirigent Elviira Alamaa on maa sool, temasuguste muusikaõpetajate peal püsib laulupeotraditsioon.

C-kategoorias laulnud Pärnu Mihkel Lüdigi nimeline Meeskoor (dir Evelin Mei) püsis helistikus paremini saatepilli toel ja Veljo Tormise „Väinämöise tarkussõnade“ esitamiseks võiks lõõtsa vähe lõdvemaks lasta (Tormis pole barokk), üldmulje jäi aga muhe ja loomulik. Sama saab tõdeda Elva meeskoori puhul (dir Meelis Roosaar), kes Maimetsa teost esitades kaotas end korraks mitme helistiku vahele, Metsatöllu repertuaarist pärit lõpunumber koondas aga tähelepanu jälle kokku. EMLSi Tallinna meeskoor (dir Evi Eespere) on järjepidevuse musternäide. Milline musitseerimine, laulu nimel enese kokkuvõtmine – imetlusväärne! Oma panuse muusikalise ime sündi andis ka kontsertmeister, helilooja René Eespere.

B-kategoorias sadas üllatusi publiku ette igast lavanurgast. Saja-aastane, suure koosseisuga Haaslava meeskoor (dir Kalev Lindal) laulis kõik laulud peast ja kava näitas koori igast küljest väga hästi. Korporatsiooni Rotalia meeskoori puhul ma aga ei kuulnud koori. Sõnulseletamatu kaheldavus oli vokaalis, kuigi dirigent Roland Viilukas on kogenud rahvusmeeskoori laulja. Dünaamiline skaala jäi üheplaaniliseks ja forte-nüanss muutus militaarseks – eks see ole aja mõju. Roman Toi „Aiut-taiut“ võiks ehk olla uljama karakteriga ning Konstantin Türnpu „Uinu“ ei tohiks kõlada nagu „mine juba magama, ma teen arvutis veel tööd“ … Ah, ega see nii hull ka olnud: kava oli krapsakas ja mehed ajavad ikkagi Eesti asja ja laulavad – ja üldse, tublid!

Maaülikooli meeskoor Gaude­amus (dir Lauri Breede) hakkas kõrva erilise kumeda tooniga. Pisut tekitasid probleeme tenorid: kui tenorirühm on vokaalselt kirju, kukub kogu faktuur teistele pähe ja (eriti) lineaarset liini hoida on rohkem kui keeruline. Seevastu ansamblitunnetus oli paigas ning viimane esitatud teos, Veljo Tormise „Ratas“ „Bulgaaria triptühhonist“, näis koorile enim sobivat.

Saaremaa meeskoor SÜM (dir Ester Soe) laulis samuti peast. Toredad heas toonuses lauljad, ainiti keskendunud muusikale ja oma dirigendile, väga tublid. Ehk annab laiendada dünaamilist skaalat, aga see on maitseküsimus.

Meeskoor Sakala lõi jalust hea vokaaliga. Vot mida tähendab, kui hääleseadja on Triin Ella! Ühtlane vokaal, intonatsioonitäpsus, hea üksteise kuulamine, lava nautimine. Kasvav äng Veljo Tormise „Teomehe laulus“ oli veenev, Gustav Ernesaksa süidi „Kuidas kalamehed elavad“ loo „Kalamees naerab“ ajal hakkas aga mõnel mehel suisa jalg tatsuma. Iseenesest jäi mul kripeldama teoste järjekord: oleksin esimese laulu („Laula naeratus näol“ filmist „Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi“) jätnud viimaseks. Koori dirigent Liisi Toomsalu pälvis dirigendi eripreemia.

Türnpu meeskoor (dir Ene Kangron) tegi stabiilse töö tulemusel igati tubli soorituse. Tark dirigent hoolitses, et kõik oleks tasakaalus ja kulgeks sümpaatselt, meeste näoilme jäi aga kogu laulmise ajaks erakordselt tõsiseks. Tõsine asi see võistulaulmine.

Eesti metsatöötajate meeskoori Forestalia (dir Alo Ritsing ja Made Ritsing) mehed olid laval kui metsapullid! Kogenud lauljad kuulasid välja kõik häälte liikumised ja koondusid ühtse vokaali alla. Gustav Ernesaksa (seade Alo Ritsing) „Sireli, kas mul õnne“ ajal käis läbi mingi intonatsiooniline virendus, aga, ah, see ongi rohkem nagu naiskoori laul. Las ta jääda. Seevastu eesti rahvalaul „Mõtsapuu ei põlõ tõnõtõist“ ja Arne Oidi „Unustuse jõel“ (mõlema seade Alo Ritsing) joonistasid kaks värvikat vastandlikku kujundit ja olid suurepäraselt esitatud. Kirglik ja täpne Alo Ritsing tegi oma koori ees õhtu ühe nauditavama etteaste.

Õhtu edenedes tõusid ka panused, A-kategooria koore kuulates oli saalis tunda ärevust: kes ja kuidas täna laulab?

Tehnikaülikooli akadeemiline meeskoor (dir Valter Soosalu) esines tehniliselt peaaegu laitmatult, aga mingid reeturlikud lained jooksid aeg-ajalt üle musitseerimise: tulemus ei saanud nii veenev, kui nende puhul harjumuspärane.

Inseneride Meeskoor (dir Kuldar Schüts) jäi küll vokaalselt eelmisele alla, kuid nende bassidel on väga sügav ja toekas toon. Üks erilise tämbriga laulja kostis aeg-ajalt üle teiste, lüües koori perepildi natuke kõveraks, aga õige vähestes kohtades. Schüts on kogenud dirigent, RAMi laulja ja koormeister, käsi on tal lahke lauljaid aitama ja fraasi kujundama. Kohati tekkis siiski tunne, et koor teeb muusikat, mitte ei musitseeri, ning Veljo Tormise „Pärismaalase lauluke“ tundus mulle ebaveenev, aga see ei rikkunud üldmuljet. Tugev, enesekindel ja võimekas meeskoor on parim näide, et meil on laulvad insenerid, teadlased, arhitektid ja ehitajad.

Akadeemiline Meeste Lauluselts (dir Laine Randjärv) jättis samuti laval mulje, et konkursiks on korralikult ette valmistatud. Nende esituses sümpatiseeris iseäranis Jakob Arcadelti „Ave Maria“: sügavalt läbi tunnetatud ja kaunilt välja lauldud klassikalise muusika hitt liigutas kuulajaid, kõrvu hakkas tummine-mahlakas bassirühm. Konstantin Türnpu „Meil aiaäärne tänavas“ jooksis kohati harali, ent Tõnis Kaumanni „Ärategemise laul“ mõjus aktuaalselt ja suisa poliitilise avaldusena (dirigendi pikk karjäär poliitikas on ju teada). Vokaalselt saab edasi arendada kõlajõudu ja karskemat ansamblitunnetust.

Tallinna Ülikooli meeskoor (dir Indrek Vijard) paelus ilusa klaari kõla ja häälerühmade tasakaaluga, naksakas diktsioon ja distsiplineeritud algusfraasid – väga sümpaatne. Nende esituses oli Ester Mägi „Isamaa“ kõige kõnekam.

Eesti Teaduste Akadeemia meeskoor jätkab dirigent Andrus Siimoni käe all oma looja Arvo Ratassepa tõekspidamiste hoidmist – sisuline töö muusikalise materjaliga. Ilus. Kava oli tervik, konkursitules tundus Andres Lemba „Laulud ei lõpe“ neile parim.

Meeskooride A-kategooria esikohta jagama jäänud Tartu Akadeemiline Meeskoor (dir Kuno Kerge) on täiesti omaette nähtus. Viimistletud ja sisuliselt-tehniliselt kõrgkultuuri piiri kompav konkursikava, äärmiselt kontsentreeritud esitus, lavaloleku nautimine, üheshingamine, vokaalsetest võimetest rääkimata – maksimumpunktid! Pealegi, alati, kui lauldakse Mart Saare koorilaule, olen valmis suudlema tolmu lauljate jalge all – tundub, et TAMile sobib Saar väga.

Teine esikoha omanik, Rahvus­ooper Estonia noormeestekoor (dir Hirvo Surva), on aga priima näide, milleks on võimelised kooristuudios kasvanud lauljad, maast madalast Hirvo enda koolitatud laulumehed. Surva on üks paremaid Ester Mägi koorimuusika interpreteerijaid ning Mägi „Isamaa“ oli täiuslik.

Konkurss andis tõepoolest meeskooride praegusest seisust ülevaate. Tuleb aga meelde tuletada, et peale sisulise etteaste peab koor mõjuma laval sümpaatselt ka visuaalselt. Pandeemiaga oleme minetanud oskuse kanda pintsakut. Mitte ükski koor (kes polnud just koorivormis) ei olnud sellest patust prii. Mitte üks! Mehed, teeme selle asja korda! Tuletage meelde, milline pintsaku­nööp jääb alati lahti, ja kui ise ei tea ja guugeldades ka teada ei saa, siis õnneks on veel hulganisti pandeemia-eelsest ajast laulumehi, kes teavad. Laul on meestel õnneks selge ja kui lähiaastail rohkelt noori lauljaid kaasatakse, saab meestelaul ehk uue hingamisegi.