Eesti muusika nädal 20. – 25. XI Tallinnas ja Tartus.

Taas on tekkinud üks festivalitraditsioon, Eesti Interpreetide Liidu (EIL) korraldatav eesti muusika nädal Tallinnas ja Tartus, mis tänavu toimus kolmandat korda. Festivali fookuses on soolo- ja kammermuusika ning iga kontsert on pühendatud ühe helilooja loomingule, sel aastal Eduard Oja, Rudolf Tobiase, Mati Kuulbergi ja Rein Rannapi omale. Selline ettevõtmine on äärmiselt tänuväärne, sest ega eestimaist muusikat, eriti vanemat, liiga palju just kontsertide kavas ei ole, rääkimata suurematest ülevaatekontsertidest. Pealegi annavad eesti muusika nädala kontserdid esinemisvõimaluse väga paljudele muusikutele: tänavu osales 38 interpreeti. Festivalil kuulutati välja ka EILi aasta interpreedid: 2023. aasta laureaadid on pianist Age Juurikas, organist Aare-Paul Lattik, laulja Mati Turi ja löökpillimängija Heigo Rosin.

Üks rõõmustavamaid ettevõtmisi oli sel aastal Eduard Oja loomingu kontsert. Oja on eesti muusikaloos üks andekamaid, värvikamaid ja traagilisemaid kujusid, kes Eduard Tubina sõnade järgi kuulus „geeniuse ringi sisse“. Heitliku isiksuse looming on aga ebaühtlane ning kõigub väga isikupärase helikeelega teoste ja mitte nii väljapaistvate oopuste vahel. Tema loomingust on ka palju kaduma läinud, sh kurva saatusega ooper „Lunastatud vanne“, mille helilooja ise lõpuks hävitas. Nüüd toodi publiku ette Oja kammermuusika paremik. Alustuseks kõlas helilooja üks huvitavamatest teostest, 1935. aastal loodud klaverikvintett, mille esitas keelpilli­kvartett FourEst (Linda-Anette Verte, Egert Leinsaar, Sandra Klimaitė ja Theodor Sink), klaveril Age Juurikas. Esitus haaras jäägitult juba esimestest ülimalt ekspressiivsetest taktidest, kõrvu jäi ka klaveri ja kvarteti hea tasakaal. Age Juurika mäng oli pehme, ei domineerinud, kuid juhtis kindlalt tervikut. Oja soololaulud kandis ette Mati Turi, klaveril Martti Raide. Turi näitas taas oma meisterlikkust värvide ja karakterite loomisel, teda toetas Raide sügava ansamblitunnetusega klaverisaade. Eriti jäid meelde Anna Haava luuletusele loodud „Põhjamaa lapsed“ ja Juhan Liivi vaimuka tekstiga „Kiil“. Theodor Singi ja Age Juurika esituses sai kuulda tšellole ja klaverile loodud teost „Aja triloogia“, kus osade muusikaline kujundus on üsna ettearvatav: „Elu“ kantud traagilistest meeleoludest, „Igavik“ unelev ja kuskil kaugel ning „Tänapäev“ täis sagimist ja kiirustamist. Sink ja Juurikas tabasid hästi iga osa karakteri ja lõid kena terviku. Oja kolmeosaline klaveritsükkel „Vaikivad meeleolud“ sobib tehniliselt ka üsna algajale pianistile, kuid oluline on siin rikkaliku kõlamaailma tekitamine ja meeleolu tabamine. Kindlasti oli Sten Heinoja teose ettekandeks hea valik, sest uurib ta ju oma doktoritöös just kõla loomist. Kuigi Heinoja on naljaga pooleks öelnud, et süstemaatiline töö kõlaga võib viia selleni, et kõik „kõlab õudselt halvasti“*, siis Oja teoses kõlas kõik veel siiski õudselt hästi.

Kontserte Rudolf Tobiase loomingust on sel aastal helilooja 150. sünniaastapäeva tõttu korraldatud arvukalt, sel korral sai kuulda tema vähem tuntud kammerloomingut. Kõige sügavama mulje jätsid mulle Tobiase vokaalteosed ja seda tänu fantastilisele ettekandele. Täiesti imeliselt kõlasid kokku sopran Arete Kerge ja metsosopran Aule Urbi hääled psalmides „Ich hebe meine Augen“ ehk „Ma tõstan oma silmad“ ja „Wie lieblich sind deine Wohnungen“ ehk „Kui armsad on Sinu hooned“. Urbi pehmet ja õrna esitusviisi ning head teksti edasiandmist sai nautida ka lauludes „Nacht­stück“ ehk „Öölaul“ ja „Romanss“. Tobiase klaverimuusikast oli kavva valitud „Neli klaveripala“ op. 10, esitajaks Maksim Štšura. Need palad, nagu ka ülejäänud Tobiase klaverilooming, on omapärase helikeelega: romantilist traditsiooni jätkates sisaldavad need ühtlasi kummalisi katkestusi ja isegi kohmakusi, justkui andes edasi siurulikku eestluse-euroopluse vahekorda. Head meelt valmistas Tobiase teise keelpillikvarteti c-moll elavas ettekandes kuulmine kvarteti Prezioso esituses (Hanna-Liis Nahkur, Mari-Katrina Suss, Helena Altmanis ja Andreas Lend). Sellest teosest on oma elu hakanud elama kolmas osa „Nachtstück“ ehk „Ööpala“ ja kuigi see osa oma kauni meloodia ja vormiterviklikkusega tõuseb tõepoolest teiste seast eredamalt esile, on teos ka tervikuna esitamist väärt.

Vaid häid emotsioone ja palju avastamisrõõmu pakkus kontsert Mati Kuulbergi teostega. Raimo Kangro ja Lepo Sumeraga samal ajal tegutsenud Kuulbergi muusika on jäänud teenimatult kahe sõbra loomingu varju. Kuigi ta on kirjutanud nii lava- kui ka sümfoonilist muusikat, on tema loomingupagasis kõige tähtsam koht kammermuusikal, mis leiab alati vähem vastukaja kui suurvormid. Täielikult lummas mind sel kontserdil Hans Christian Aaviku esitatud sonaat nr 4 „Memoria de los Incas“ sooloviiulile: äärmiselt kujundliku helikeelega kaheosalise teose üks osa toob silme ette läbi õhuvirvenduse paistva kõrbetühjuse ning teine kujutab indiaanlaste (nüüd vist peaks küll ütlema „põlisrahvaste“) pidustusi. Ereda elamuse pakkus ka 1974. aastal loodud kolmeosaline „Concerto per ottoni“, mille kandis ette Eesti Akadeemiline Vaskpillikvintett koosseisus Indrek Vau ja Villem Süvari (trompet), Andres Kontus (tromboon), Mattias Vihmann (metsasarv) ja Madis Vilgats (tuuba). Teose üldine kõlapilt oli hästi kompaktne, ühtlasi sai iga mängija oma võimeid näidata. Et Kuulbergil oli hea huumorisoon, näitasid nii „Aria in modo recitativo e walzer“ tuubale ja klaverile kui ka „Karksi külalugu“ viiulile ja klaverile. Esimese loo nali peitub pigem pealkirja ja soolopilli vastuolus, lugu ise tõestab aga tuuba kui soolopilli eluõigust. „Karksi külaloos“ põrutab külapillimees, kelle rollis oli seekord Arvo Leibur, jalaga vastu maad ja lahti läheb tõeliselt rahvalik lugu, millele lisab peenemat tooni klaverisaade (klaveril Marko Martin). Kuulbergi lüürilisemat ja mõtlikumat poolt esindasid „Punkt E“ klaverile ja kitarrile Arvo Leiburi ja Kirill Ogorodnikovi esituses ning sonatiin kahele viiulile, mille esitasid hea teineteisemõistmisega eri põlvkonnast tipptegijad Aavik ja Leibur.

Festivali lõpetas Rein Rannapi autori­kontsert, mille üldmulje võiks kokku võtta kahe märksõnaga: „minimalism“ ja „ilu“. Kontserdil kõlanud instrumentaalteostes oli tugevalt tunda Ameerika minimalismi mõju, mis aga ei varjanud Rannapi isikupärast helikeelt, vaid oli pigem tehniline võte tema muusikaliste ideede elluviimisel. Eriti tugevalt oli ameerikalikkust tunda trompetile, löökpillidele ja klaverile loodud avaloos „Urban Static“ (2012, interpreedid Indrek Vau, Heigo Rosin ja Johan Randvere), kus kordustemuusika ja instrumentide valik manasid silme ette Robert De Niro taksojuhina öises New Yorgis. Minu lemmik sellel kontserdil oli klaveritrio „Branching“ ehk „Hargnemine“ viiulile, tšellole ja klaverile (esitajad Katariina Maria Kits, Siluan Hirvoja ja Kristi Kapten). Tsükli iga osa on austusavaldus ühele eesti heliloojale: Veljo Tormisele, Arvo Pärdile ja Jaan Räätsale. Kuigi sõna „ilus“ on tänapäeva kunstis pigem iroonilise varjundiga või lausa sõimusõna, siis Rannap oskab oma muusikas täita selle kõige klassikalisema sisuga. Ma ei häbene öelda, et tema muusika võlu seisnebki ilus ning parim näide on „Hommage Arvo Pärdile“. Pühendus Tormisele on palju maalähedasem ja jõulisem ning Räätsa oma ettearvatavalt motoorne – selgelt on ära tunda seos tema kontserdiga kammerorkestrile op. 16.

Väga värvikalt ja rütmierksalt kõlas 1992. aastal loodud aleatooriline klaveri­teos „Cruise Control“, mille esitamise tarbeks tuli Johan Randverel noodipuldile asetada keskmist sorti akna mõõtu noot. Nimelt koosneb see teos 40st ühe- kuni kahetaktilisest motiivist, mille esitamiste arvu ja järgnevuse valib interpreet esinemise käigus. Johan Randverele tunduvad eriti hästi sobivat just sellised rütmikad ja tehnilised teosed nagu „Cruise Control“ ning kuulajad said muljet­avaldava esituse osaliseks. Sama mõjus oli kontsertiino altsaksofonile ja keelpilli­dele, mille kandsid ette Karl Tipp saksofonil ja keelpillikvartett M4GNET koosseisus Robert Traksmann, Katariina Maria Kits, Mart Kuusma ja Siluan Hirvoja. Ka selles teoses oli selgelt tunda sidet minimalismiga või isegi minimalistidele inspiratsiooniks olnud Moondogiga.

Kontsertiinole järgnes Iris Ojaga vokaalmuusika plokk, mis oli üks humoorikamaid lõike kogu kontserdil. Algas see küll üsna tõsiselt, Rumi tekstile loodud lauluga „The First Stork“ ehk „Esimene toonekurg“ keelpillikvarteti saatel, kuid järgnenud kolm klaverisaatega pala näitasid helilooja loomingutee mitmekülgsust. Alustuseks kõlas 15aastase Rannapi kirjutatud „Ploom“ Venda Sõelsepa laste­luuletusele, siis džässilik, mikrofoni lauldud „Langes lund“ Henrik Visnapuu sõnadele ning lõpetuseks „Halloo!“, mille tekst oli justkui ajakirja Maaja veergudelt (autor Kerttu Rakke). Viimane oleks võinud oma pornograafilise sisuga kuulajas ka ebamugavust tekitada, kui muusika ei oleks nii üle võlli olnud. Täiesti ebarannap­likult ooperlik, nurgelise meloodiaga, ülidramaatilised karjatused kõrgetel nootidel – ja seda kõike siiski läbi huumori­prisma ning Iris Oja ja Johan Randvere suurepärases teatraalses esituses.

Kontserdi lõpuosas tuli lavale autor ja kõlas klaverimuusika. Sellest et Rannap oli imelaps, annab tunnistust tema 1960. aastal loodud klaveripala „Põrgu tants“. Ta valdab aga suurepäraselt ka keelpillidele kirjutamise tehnikat, mida näitavad neli klaveripala, mis esitati viimasena keelpillikvarteti M4GNET saatel – niivõrd mitmekesine ja eri mänguvõtteid täis on kvartetipartii. Ja ikka ilu, ilu – ka kõige jäisema südame peaks sulatama 2022. aastal loodud „Tears of Ukraine“ ehk „Ukraina pisarad“ või 2010. aastast pärinev „Kirsiõite puhkemine“. Viimane jäi meelde ka oma peenekoelise muusikalise materjaliga. Lugu kuulamatagi, üksnes pealkirja lugedes lähevad mõtted Jaapanile ja teoses on ka idamaist hõngu, aga just parajas annuses, vihjamisi, minemata liiga piltlikuks.

* Lisete Velt, Persona grata Sten Heinoja. – TMK 2023, nr 11.