Kliima muutumist on pikalt kujutatud kui apokalüptilist, eksistentsiaalset ohtu, ent üha rohkem on põhjust hakata sellest mõtlema kui majandusriskist. Praeguse prognoosi kohaselt tõuseb keskmine temperatuur planeedil Maa sajandi lõpuks umbes 2,7°C võrra, mida on küll kaugelt rohkem kui enam-vähem ohutuks peetud 1,5°C, aga vähem kui tsivilisatsiooni kui sellist ohustav tase. Proosalisemate probleemide lahendamine pole aga tingimata lihtsam. Nii kliimamuutused kui ka neid ohjeldav poliitika mõjutavad argielu praegu, mitte enam kunagi ähmases tulevikus. Lahenduste otsimine on seetõttu liikunud üha rohkem keskkonnateadlaste, aktivistide ja mittetulundusühingute juurest kindlustusametite, finantsinstitutsioonide ja rahvusvaheliste organisatsioonide kätte. Peale keskkonna ja tervise peab kuumema planeediga kohanema ka kapitalism.
Eesti põlevkivisektor on rohepöörde väljakutsetega lähedalt tuttav. Nagu valitsus nähtavasti Enefit Poweri õlitehasega seotud riigikohtu otsust lugedes esmakordselt avastas, tähendaks õlitehase käimalükkamine, et aastal 2040 moodustaks Eestile ette nähtud CO² heitekogusest veerandi nimelt sellesama õlitehase toodetud toss – ja kogu ülejäänud Eesti, põllumajandusest transpordini, peaks siis ülejäänuga toime tulema. Milline on põlevkiviõli turuhind viieteistkümne aasta pärast, on omaette küsimus, mille peale nii mõnigi vabal turul tegutsev investor panuseid teha ei tahaks. See on ka põhjus, miks põlevkivitööstus on muutumas aina rohkem riigist sõltuvaks sektoriks ning nõjatub üha enam terminitele nagu „julgeolek“ ja „varustuskindlus“ – puhtalt turumajanduslikel kaalutlustel ei investeeritaks sinna enam sentigi.
Õlitehase näide osutab ka raskustele, millega seisavad silmitsi fossiilkütuste tootjad üle kogu maailma. Kuna keskkonnareegleid aina karmistatakse ja taastuvenergiast saab nii hinna kui ka mahu poolest aina võimsam konkurent, on oht, et need ettevõtted avastavad oma bilansis terve hulga luhtunud investeeringuid ja varasid (nn stranded assets). Fossiilenergia hiidettevõtted üle kogu maailma kulutavad üüratuid summasid kaardistamaks uusi ja ebakonventsionaalseid kütuselademeid, olgu need siis kuskil sügaval merepõhjas või Kanada naftaliivades. Ent nagu õlitehase saaga on näidanud, on kasutuskõlbmatusse jaama investeeritud 320 miljonit eurot lihtsalt summa, mille oleks võinud sama hästi kasiinos maha mängida. Ning kui Enefiti bossid loodavad nõjatuda „riigikapitalismi“ tugevale käele, millega ulatatakse kõigist tasuvuskalkulatsioonidest hoolimata tehasele siiski kasutusluba, on paljude seesuguste projektide puhul aina reaalsem oht, et ühel hetkel ei ole suure häda ja vaevaga maa seest välja tiritud surnud dinosaurusi võimalik müüa enam ühelgi turul. Muidugi loodab iga ettevõtja, et see hetk saabub siis, kui tema ettevõte on investeeritu tagasi teeninud, aga riik ei peaks seda õnnemängu lihtsalt pealt vaatama, vaid kasiinosõltlase isaliku käega rehabilitatsiooni saatma.
Ka teised turuosalised on märganud, et terve hulk ettevõtjaid mängib kilavi silmi muusika lõppemise hirmus. Eriti tähelepanelikud on selles vallas olnud kindlustusfirmad, kes aina sagedamini ei kindlusta sektoreid, kus muutuv kliima on väljamaksete hulka järjest suurendanud. See on toonud kaasa probleeme nii Florida kinnisvaraarendajatele kui ka California põllumajandusettevõtetele, kellest esimesed kannatavad sagenenud orkaanide, teised aga põua ja metsatulekahjude all. Võiks ju ka öelda, et las minna, küllap turg paneb asjad paika ning kliimakriisi eiranud ärimehed lähevad lõpuks lihtsalt pankrotti. Ent paraku ei ole jutt Kadaka turu pudupoodnikest, vaid suurimatest ettevõtetest, kes on pealegi väga heades suhetes võimsate valitsustega ning hoiavad enda käes suurt osa taristust, millele tugineb kogu maailma tööstusühiskond. Suured laevad tõmbavad põhja minnes endaga kaasa ka terve hulga süütuid pealtvaatajaid. Just seetõttu on tarvis, et riik (ja kui riik seda ei suuda, siis Fridays for Future Eesti tüüpi vastutustundlikud aktivistid) survestaks ettevõtteid aegsasti uue olukorraga kohanema, isegi kui nood kõigest väest üritavad näppe kõrvadesse toppides reaalsust eitada. Nii saame vältida pankrotte, mis Hemingway kuulsat ütlemist meenutades toimuvad „alguses aeglaselt, siis aga kiiresti“.